Читать книгу Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast - Sally Koslow - Страница 8

Taani Vananemisuuringute Keskuse uurijad Lõuna-Taani Ülikoolis (see pole «The Daily Show» leiutis) soovitasid hiljuti, et neil, kes on sündinud arenenud maades, võiks välja tuua neli eluetappi – laps, täiskasvanu, noor vanur ja vana vanur. Mõned aastad tagasi väljendas The New York Timesi kolumnist David Brooks teistsugust arvamust. Tüüpiliselt kõneosav Brooks ütles, et: «Kunagi oli neli tavalist elufaasi: lapsepõlv, noorukiiga, täiskasvanuiga ja vanadus. Nüüd on neid vähemalt kuus: lapsepõlv, noorukiiga, odüsseia, täiskasvanuiga, aktiivne tagasitõmbumine ja vanadus. Uutest saadakse kõige vähem aru odüsseiast, ekslemisekümnendist, mis sageli ette tuleb noorukiea ja täiskasvanu vahel… On kõigiti põhjust arvata, et sellest määratlusest lähiaastatel rohkem juttu tuleb.»

Midagi uut ja suurt on toimumas ja see teeb vanemad närviliseks. Me mõistame, et tänapäeva maailm on keeruline. Kakskümmend kaheksa on uus 19, teravmeelitseb psühholoogiadoktor Darryl Cross, tsiteerides briti uuringut, mis leidis, et noorukiiga algab varem, kui me arvasime – kaheksaselt – ja kestab vähemalt 28. eluaastani. «Vanemad pole taibanud, et sellised muutused on toimumas, ega oska nendega toime tulla.»

Mitu kuud pärast seda, kui olin alustanud oma uuringuid selle raamatu jaoks, avaldas The New York Times’ Magazine pika artikli «Mis tunne on kahekümnendais eluaastais». Nädalaid elustas see e-maili postkaste. Vanemad saatsid seda lastele ja üksteisele ja lapsed tegid sedasama. Igas vanuses blogijad pidutsesid selle artikli kallal, nagu oleks «Ben & Jerry’sis» vaba jäätisepäev. «Nüüd, ohutus kaheksa kuu kauguses oma kahekümnendatest, võin vaadata tagasi möödunud dekaadile, mille jooksul elasin Arizonas ja Pennsylvania maapiirkondades, kolmes Berkshires’i linnas, neljas Bostoni lähikonnas ja New York Citys; töötasin holistliku tervise­konsultandina, heebrea keele õpetajana, ajakirjanikuna, mägirattatreenerina, joogainstruktorina, reisijuhina, tervisliku toidukauba poe kassiirina, farmerina, toimetajana, reporterina ja kirjutamisõpetajana, ja nautisin peotäit kooselusid ja palju rohkem peotäisi lisasuhteid tänulikust kaugusest,» postitas Tifferet Zimmern-Kahan. «Ma ei saanud sõita läbi haagisepargi, ilma et poleks tundnud vajadust elada üksi topeltlaias haagises, ja ma ei saanud mööduda äärelinnadest, kujutlemata end põlles, õnnelikult lapsi täis tagaaiale šokolaadikooke küpsetamas.»

The Timesi artikkel tugines Jeffrey Jensen Arnetti märkimisväärsele uuringule. Arnett on Clarki ülikooli psühholoogia­professor, kes on loonud termini «täiskasvanuea ilmnemisperiood». Arnett väidab, et tänapäeva muster on analoogiline sellele, mis juhtus eelmisel sajandil, kui sotsiaalne ja majanduslik pööre tekitas astme, mis sai tuntuks kui noorukiiga, mida enamik tänapäeva inimesi peab alati meie elu juurde kuulunuks. The Timesi artikkel rääkis arengu­psühholoogiast ja mõistuse küpsemisest (mis toimub aeglaselt), pannes meid arvama, et hallolluse küpsemise ajal ei saa ehk noortelt oodata, et nad käituksid täiskasvanutena.

Artikkel tekitas palju küsimusi. «Kui eluiga ulatub üheksandasse kümnendisse, kas noortel poleks siis parem oma kahekümnendates katsetada, enne kui nad teevad valiku, millega peavad elama rohkem kui pool sajandit?» küsis reporter Robin Marantz Henig. «Või on täiskasvanuea ilmnemisperiood praegu nii muutlik, kui abielu ja töötuse võimalusi pidevalt ümber hinnatakse, et noored peaksid tegelikult millegagi rutem peale hakkama, või nad ei jõua kunagi järele, oleksid mõistetud alatiseks kiirematest paar sammu maha jääma? Kas on täiskasvanuea ilmnemisperiood rikkalik ja varieeruv eneseavastamisaeg, nagu Arnett väidab seda olevat?Või on see vaid veel üks termin enese õigustamiseks?»

Kuidas siis on? Tõtt-öelda on vastust leida sama raske kui filharmooniast parmupilli.

Kahtlemata on üks kõige tähtsamaist tegureist, mis praegu meie maal juhtunut mõjutavad, majandus, mida Times vaid põgusalt puudutab. On nii palju muutusi, nii palju kurbust ja ebakindlust. Kinnisvara hinnad võivad langeda, kuid kinnisvaramulli lõhkemisest pole lugu, kui sul pole tööd ja/või raha, mida kõrvale panna sissemaksuks ja hüpoteegiks. Kakskümmend kaks protsenti noortest 18 ja 34 eluaasta vahel ütlesid, et neile keelduti viimasel aastal andmast kinnisvaralaenu või muud laenu või krediitkaati, vastavalt FindLaw.com’i, legaalse turunduse ja teabelehekülje andmetele. See on kaks korda suurem protsent kui ükskõik missugusel muul vanuserühmal. Selle tulemusel kolib nüüd palju noori inimesi koju, et üürihinnas kokku hoida.

Kas vanematest on suuremeelne – või hulljulge – avasüli järelkasv vastu võtta hetkel, kui vanem põlvkond võib samal ajal toetada oma vanemaid või mõelda esmakordselt omaenda tuleviku finantsvajadustele? Lisage see küsimuste nimekirja.

Vahepeal tulevad lapsed tagasi või pole nad lahkunudki. Ehk ei saa nad lahkuda suurte õppelaenude tõttu, mis peatselt ületavad miljard dollarit.

Vanematel ei pruugi olla midagi selle vastu, et lapsed on puhverdunud teatud emotsionaalsesse isolatsiooni koolilõpetamise ja täiskasvanuelu vahel, ja paljudele ei pruugi nende laste valikud tingimata vastumeelsed olla. Ma ei nõustu Dave Eggersiga, bestselleri «A Heartbreaking Work of Staggering Genius» autoriga, kes kirjutab, et «varastes kahekümnendates inimeste elusid on väga raske huvitavaks teha, isegi kui need paistavad huvitavaina inimestele, kes seda elu elavad.» Meie laste ja nende sõprade juures on palju imetlemisväärset – nende lahkus, kaastundlikkus, mõistus, huumor, kokteilid, palju põnevamad tantsud ja tehnoloogilised vahendid, koos suure osaga nende muusikast, blogosfäärist ja komöödiafilmidest. Võin vaadata «Pohmakat» 20 korda jutti ühel nädalalõpul.

Kui neil ja meil veab, võib põlvkond, mille oleme sünnitanud, elada kauem kui meie: Haiguste Tõrje Keskuse andmetel on keskmise eluea pikkus 1950. aastail sündinul 68,2, kui 1980. aastail sündinul saab selleks tõenäoliselt olema 73,7 ja paljud perekonnad kiitlevad märkimisväärselt pikaealiste erandjuhtumitega. Mu isa elas 92 aasta vanuseks. Mu ämm on 87 ja hea tervise juures. Eluea oletatav pikkus kasvas 2009. aastaks 78,2 aastani, 2008. aastaks 78 aastani. 2008 ja 2009 aastate võrdluses on märkimisväärselt vähenenud surmajuhtumid kümnesse haigusesse viieteistkümne peamise surmapõhjustaja hulgast, kaasa arvatud südamehaigused, vähk ja insult. See on kindlasti hea uudis. Kui sulle on antud maa peal rohkem aastaid, ehk on tore, et noored tõstavad klaasi vaadishoitud burbooniga ja seavad kiirusekontrolli kümnele miilile tunnis.

Ehk on triivimine, mida me näeme, ka mõistlik vastus tingimustele, mida meie lapsed ei suuda kontrollida. Suur kuri tegelik maailm, mida me aitasime neile luua, milles nad võiksid täiskasvanutena elada, on segane. Ainus asi, milles laps võib kindel olla, on katastroofilise föderaalvõla tõttu suurenenud ebakindlus. Kuigi buumipõlvkond on kasvatanud oma lapsi parimate kavatsustega, on kasvuhoonegaaside osakaal tõusnud, vererõhk kerkinud, oleme saanud endale stressi, tüüpprojektelamud, bensiini neelavad autod, basaalrakulised nahavähid ja kohutaval hulgal asju, mida me ei vaja, mille ostmiseks olime pidanud töötama rohkem tunde, kui meile oleks meeldinud.

Me püüame olla toetavad – tõesti, just niisugused vanemad me tahaksime olla! Aga kuigi me ilmutame ülimat tundlikkust, satume segadusse, sest me ei näe paljudes oma lastes selget suunda, ainult viivitust. Oleme alati arvanud, et meie lastel võib «sinnajõudmine» kesta pisut kauem kui meil. Aga nüüd, koos Gertrude Steini vaimuga, me mõtleme, kas ongi üldse mingit «seal» olemas ja kus see siis on? Malediividel? Mikroneesias? Kas keegi teab?

Buumipõlvkond on parajalt eesmärgile orienteeritud põlvkond. Me kasvatasime oma juukseid, kandsime oma alt laienevaid pükse ja suitsetasime oma kanepit. Siis saime tööd, pered, veenilaiendid, hüpoteegid, kortsud ja migreenid. Me kasvatasime lapsi ja harisime neid, sageli koolides, kuhu me ise kunagi poleks pääsenud. Ja tunnistagem seda: kas see oli meile taskukohane või mitte, aga me hellitasime oma lapsed ära seninägematul määral inimkonna ajaloos.

Osa eriõigustest on tulnud asjade näol – riided ja kingad, spordi- ja muusikavarustus, elektroonika ja arvutid. Osa on olnud kogemused – pillavad ja sagedased perepuhkused, kallihinnalised suvelaagrid ja välismaalesõidud. Kuid palju on olnud psüühilist, laste egode silitamist nii paljude kiituste ja komplimentidega, et viimased uurimused näitavad noorte muutumist kiitusesõltlasteks, kes pigem kuulavad ülistust kui seksivad või söövad oma lemmiktoitu. Sotsioloogide andmed näitavad, et paljud noored näevad end sama tähtsate või meeldivatena kui aastaid tagasi. Hinnete keskmised on tõusnud, kui õppimiseks kulutatud tundide arv on vähenenud, ja õpetajad, tõenäoliselt vanematest mõjutatud, on andnud paitustesse oma osa. Kõrgkoolide üliõpilased saavad tööle­suunamis­kursustel rohkem ainepunkte, kuid ei saa paremaid tulemusi standardtestidel.

Raamatu «Generation Me» autor Jean Twenge leidis, et kasvav protsent kolledžisseastujatest on hinnanud oma sotsiaalset ja intellektuaalset enesekindlust «keskmisest kõrgemaks», võrreldes 1960. aastate üliõpilastega, pannes õppejõud imestama, kas oleme kasvatanud tugeva antibiootikumi­kindla enese ülehindamise viiruse, mitte enesekindluse, nagu tahtsime.

Tagasivaataja tarkusega, me nägime, kuidas me lapsed alustasid rändamist – ja isegi julgustasime seda. Pehmesüdameliselt püüdsime neid raskuste või vähemalt igapäevaste ebamugavuste, eksimuste ja võitluse eest hoida. Me arutasime kannatlikult läbi kõik valikud ja südamemurdumised, ise uurides asjasse süvenevate, hoolikalt valitud programmide faile, sest olime veendunud, et oleme sünnitanud järgmise Ema Teresa, mitte lihtsalt tütre, kes vaatab Bollywoodi filme.

Kuid kes nägi ette, et laste rännakud võivad kesta aastaid? Kes nägi ette, et see võib mitte kunagi lõppeda?

Kui mu nõbu lõpetas Browni Ülikooli ja alustas tööd järgmisel esmaspäeval, pööritas ta paar aastat noorem õde silmi ja ütles: «Zach ei suuda täiskasvanuks saamist ära oodata.» See polnud kompliment. Tänapäeva kõige populaarsem koomiks on Dustin, mille peaosas on vallaline 23aastane töötu, kes elab kodus vanemate juures.

Emad ja isad on segaduses. Paljusid meist mõjutas «Kiirustav laps: üleskasvamine liiga ruttu, liiga vara», David Elkindi tähtteos, mis kaitseb lapsepõlve jätkamist. «Las lapsed olla lapsed! Me teeme oma lastele halba, kui kiirustame neid lapsepõlve lõpetama,» on Elkindi teooria põhisisu. «Kiirustatud lapsed on sunnitud omandama täiskasvanuelu psüühilised, füsioloogilised ja sotsiaalsed aspektid, enne kui nad on valmis nendega tegelema… Isiksuseks kasvamine meie kaasaegses ühiskonnas võtab aega ja seda ei saa tagant kiirustada. Kui laps on sunnitud ruttu kasvama, lastakse mööda tähtsad saavutused või jäetakse need vahele, mis võib hiljem tekitada tõsiseid probleeme.»

Armastasin seda raamatut palju aastaid tagasi ja 25. aastapäeva väljaanne, mis avaldati 2006. aastal, müüb ikka veel edukalt. «Kaasaegne vanem elab rõhkkeetjas, mis koosneb võistlevatest nõudmistest, üleminekutest, rollimuutustest, isiklikest või professionaalsetest ebakindlustest, mida ta eriti juhtida ei suuda,» märkis dr Elkind. «Kiirustades oma lapsi üles kasvama, koheldes neid nagu täiskasvanuid loodame vabaneda oma murest [...] ja kahjustame seda tehes oma lapsi.»

Ehk tuleb välja, et kõik, mida me oleme teinud, on vaid oma murede edasi lükkamine. Ma mõtlen, et kas vanemate põlvkond polnud pisut liiga innukas jooma Elkindi heade kavatsuste limonaadi, ja niikaua, kui me tegeleme revisjonistliku lapsevanemlusega, kas doos Ranget Ema, kiirustamas ja taga kiusamas, poleks parem olnud – või oleks parem isegi praegu. Me peame toetama neid erakordselt vahvaid inimesi, keda me armastame, kuid me tahame neist aru saada. Kas see kriis on, nagu meie vanemad ütlesid: «Väikesed lapsed, väikesed probleemid. Suured lapsed, suured probleemid»?