Читать книгу Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast - Sally Koslow - Страница 9

Homerose eeposes saabub sõjakangelane Odysseus kümne aasta järel koju, kust ta teekonda alustas. Seepärast mõtleme odüsseiast kui suurest, õnneliku lõpuga rännakust. «Odüsseia» tundub mulle liiga korraliku ja ülla sõnana põlvkonna jaoks, mis kulutab oma energiat jagamisele ja ümberjagamisele, sageli vanemate rahakoti peal, tehes üldkasulikke, vabatahtlikke või orjapalgaga töid nagu Õpeta Ameerikat. Ma näen seda faasi mitte nagu odüsseiat, vaid kui rännuaastaid.

Mind inspireerib käsitööliste traditsioon, mida kunagi Euroopas järgiti, kui õpipoisiaastad olid läbi saanud. Alates keskajast jäi oma ametit õppiv käsitööline aastaid oma meistri külge seotuks, elades ta kodus ja saades tasu toidu ja majutuse näol. Kui õpipoisiaeg oli läbi, lahkusid noored töölised, keda nimetati sellideks, oma meistrite kodudest, kuid tolleaegsed ametiühingud, gildid, ei lubanud neil kohe end meistriteks nimetada. Suurema kogemuse saamiseks pidi sell rändama külast külla juhutöid tehes. Ta pidi olema üksik, lastetu, maksujõuline, ja et neid ei peetaks eksikombel kroonilisteks võlgnikeks, kandsid nad erilisi kostüüme, oma aja teksaseid ja kapuutsiga jakke. See riietumisviis identifitseeris neid, nii et nad võisid ööks varju leida ja saada küüti järgmisesse linna.

Rännaku alguses võttis rändaja kaasa vaid väikese rahasumma ja oodati, et ta lõpetab reisi sama summaga. Mõte oli selles, et ta saaks raha kogemust omandades, mitte väikest varandust omades. Alles pärast neid rännuaastaid – nagu seda elukutse omandamise astet Saksamaal kutsuti – sai uustulnukast täieõiguslik gildi liige. Goethe kirjutas sellest traditsioonise romaani «Wilhelm Meisteri rännuaastad», millest sai omakorda inspiratsiooni Austraalia rahvalaul «Waltzing Matilda». Saksamaal lõpetas selle rännuaastate traditsiooni natside partei, nagu nii paljud muudki asjad.