Читать книгу Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast - Sally Koslow - Страница 12

Kes me oleme, kui mitte meie otsuste summa? Kuid otsuste langetamise poolt- ja vastuargumentide autoriteedina arvan, et minul, buumipõlvkonna daamil, puudub see, millest rääkis Henry James oma «Daami portrees» kui «muutuvast meelelaadist».

Olenevalt su vaatepunktist olen olnud igavalt kujutlusvõimetu või laserina keskendunud oma karjäärivalikul, jäädes monogaamseks idee suhtes, mille sain neljandas klassis, kujundada oma tööd nagu kõige intrigeerivamal naisel palganimekirjas, kellele komistasin Upper Midwesti tundras, Daily Planeti Sheenal, Lois Lane’il.

Selle kangekaelse reporteri jälgedes hakkasin kirjutama kooli ajalehtedele. See viis suvedele The Forumis, minu kodulinna Fargo ajalehes Põhja-Dakotas. Kolledžis, pisargaasi, juuste sirgestamise ja vabadel hetkedel Wisconsin State Journalisse kaastööde tegemise vaheajal saatsin salaja kokkuvõtteid uudistesse ja moeajakirjadesse. Kolmanda ülikooliaasta kevadvaheajal kadusin salaja New York Citysse, kus sünnib enamik ajakirju, tööd otsima. Harper’s Bazaar pakkus mulle copywriter’i ametikohta. See oleks olnud vanglast vabanemise pääse, mis lubanuks mul mööda minna standardsest kõige madalama taseme tööst 1970. aastate Miranda Priestly pühendunud orjana, kuid ma muretsesin kolledži diplomi mitte saamise pärast, keeldusin pakkumisest ja naasin oma ülikooli, et kraadi kaitsta, kuigi ma ei läinud oma lõpupäevale. Keegi mu tuttavaist ei läinud. Me annetasime kollektiivselt mütsi ja mantli raha üliõpilaste kaitsefondile, vangipandud sõja vastu protesteerijate kaitseks.

Lõpetamise järel läksin suvereisile läbi Euroopa, tagasihoidlikule teekonnale, mida enamik buumipõlvkonnast läbi tegi. Reis, mida finantseerisin nelja eelmise suve jooksul säästetud töötasudest, lõppes NewYork Citys, kus läksin tööd otsima paari toimetusse. Üks ajakiri pakkus mulle tööd. Tasu oli vaid 90 dollarit nädalas, ja ei, ma polnud nagu koloniaalse Williamsburgi kirjutaja, vaid toimetaja abi kirjanduse alal ja otsekohe ka peen daam. Mu vanemad saatsid mulle sada dollarit, et mind esimese palgakõrgenduseni ülal pidada, ja pisut järele mõelnud, kolisin Manhattani, otsus, mis oli kerge, sest kord seal, ei vajanud ma autot. Mu vanemad muidugi ei hakanud mulle autot ostma.

Olles saanud kaks kuud hiljem kümnedollarilise palgakõrgenduse, ei küsnud ma enam emalt ega isalt finantsabi, sest minu aegadel kattis mu väike palgatšekk tegelikult ühiskondliku transpordi, «Chock Full of Nuts» sulatatud juustuga võileibu tööpäeva lõunaks ja P. J. Clarke’is nädalalõpu priiskamisi, juhuslikku taksot Broadway etendusele, kinosid, riideid, puhkuseid, renti, pudelit Mateusi ja suve Põhja-Dakotas, mida mu vanemad ei finantseerinud. Minuga koos elav mees sõitis taksot ja viis regulaarselt pagaritöökojast kooke kohale, nii et igal võimalikul ajal oli meie külmutuskapp täis hambaidmurdvaid tasuta saadud saiakesi, millal tahtsime.

Ma ei ekselnud kunagi kaugele oma kirjutamise/­toimetamise/­ajakirjanikutöö mugavustsoonist. Olen olnud koosseisuline, vabakutseline, vahel mõlemat, ja ma olen alati veennud ennast, et kõik, mida ma kirjutan ja toimetan, on surmani tähtis, et Maa ei käiks enam ringi, kui ma ei mõtleks välja parimat võimalikku pealkirja, ütleme, kuidas pärast neljakümnendat eluaastat mitte paksuks minna. Ma pole ka kunagi kahetsenud elukutse valikuid, mida olen teinud, just nagu olen alates kahekümne teisest eluaastast kogu aeg sama suunakoodi kasutanud.

Mu elulugu on äärmuslik juhtum ja kindlasti maavillane? Ei vaidle vastu. Kuid enamiku buumipõlvkondlaste CV-d, keda ma tunnen, erinevad vaid detailides. Igast vaatenurgast peale majandusliku olin küllalt õnnelik, et alustasin päris korraliku tööga, kuid paljud mu sõbrad alustasid millegi igavaga, teades, et oli nende võimuses seda paremaks muuta.

Enamik meist valis tee, enne kui jõudsime liiga hilistesse kahekümnendatesse, ega ekselnud kaugemale kui kesklinnast äärelinna või ühelt töölt teisele ühe või kahe elukutse piires.

Paistab igavana, ütlete, nagu Golfi hoovuse lõputu ringikäik? Enamik minu põlvkonnast, keda tunnen, ei pea oma elusid igavaiks. Hei, vaata vaid meie lahutusprotsenti! Meie ortopeedilisi vigastusi! Meie murest tekkinud mäluauke! Parandamatut häda, mida oleme teinud atmosfäärile ja meie riigi infrastruktuurile! Tormi ja tungi, mida tekitavad meie lapsed!