Читать книгу Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast - Sally Koslow - Страница 6

Tee, mis eraldab tänapäeva täiskasvanut eilsest, hakkab lahknema ülikooli mürgipuumetsas. Paljude praeguste vanemate jaoks on see kaardistamata maa ja mitte ainult sellepärast, et nende kõrgkooliskäigust saadik on paljugi muutunud. Olles keskkooli – Sigatüüka, kui vanemad seda lubada suudavad – jooksul külastanud rohkem kui tosinat üliõpilaslinnakut, võtnud tuhandeid dollareid väärt ette­valmistus­kursusi ja ehk nautinud lõbusat puhkuseaastat kaugel maal, registreerub enamik Ameerika maksujõulise keskklassi ja kõrgema keskklassi pere lastest kõrgharidust andvasse asutusse. Igal septembril võite kuulda trans­kontinentaalset ohet, kui emad ja isad privilegeeritud, murelikest klassidest väljendavad äärmist kergendust, pääsedes piinavast vajadusest jälgida, millised koolid on pingeridades parimad ja millised halvimad.

Ema ja isa tulevad oma äsjavermitud esmakursuslasega kaasa ülikoolilinnakusse. Seal laadivad nad maha palju, palju kaste, ehk tellitud Walmarti stiliseerimisrühma abil Facebookis, kus miljonid üliõpilased surfavad, et tekitada oma dekoreerimisstiil ja uurida «soovituslike» toodete nimekirja, et nad saaksid sobitada ostusid oma toakaaslastega. Bed Bath & Beyond pakub samuti sobivat ülikoolinimekirja ja kohale­toimetamis­tasu, et vanemad kogemata ei unustaks tuua diivanipatju ja maale oma lapse akadeemilise kogemuse «puhketsooni».

Viimaks perekonnad lahkuvad, ehk pärast segast tseremooniat, mille eesmärgiks on julgustada ema ja isa oma kullatükist eemalduma. Vanemad võivad end petta mõttega, et nad jätavad lapsed võitlema omaenda lahinguid – kõrgkool on elukogemus! – ja sumama läbi administratiivse segaduse, äkki selleks, et viimaks siiski poeedina lõpetada. Seejärel hingavad ema ja isa esimest korda kaheksateistkümne aasta jooksul sügavalt ja kergendatult ning võib-olla pühitsevad seda seksiga.

Mõned üliõpilased purjetavad edukalt läbi kolledži, põhiaineks midagi kindlat, lõpetavad ja hüppavad kõrgepalgaliste tööde, pulmade, varase lapsevanemluse ja kaunilt möbleeritud kodude hamstrirattasse. See on tänapäeva Ameerika päikseline külg.

Perekonnaelu kõhu alt paistab aga veel midagi – et paljud teised üliõpilased – ehk ülalkirjeldatud ülistatud noore inimese vennad või õed – käituvad teistmoodi. Kolledž ei pruugi olla tõotatud maa, sellest hoolimata, et kool, milles ta käib, oli ta esimene valik, mida ta oli igatsenud kolm aastat, pannes kooli kodulehekülje oma arvuti ekraanitaustaks. See ei loe. See lükkub edasi või teiseneb viie või kuue aasta plaanis, mille jooksul seiklusteotsija Euroopas ringi rändab.

Enamik nende vanemaid lõpetas kõrgkooli nelja aastaga. Kui nad poleks seda teinud, oleksid nende vanemad, keda nad samapalju kartsid kui austasid, viinud täide oma ähvardused, mis ehmataksid kujuteldava päevavarju nende peade kohalt minema. Kuid praegu muutub keskmise Ameerika üliõpilase kõrgkoolis veedetud aeg üha pikemaks – lisaks need poisid, kes pannakse kooli aasta hiljem, et nad saaksid eelise pesapallimängus. See pikendab laste sõltumist meist kahe või rohkema täisaasta võrra ja tähendab täiendavaid kulusid.

Õppemaks erakolledžites ja -ülikoolides on tõusnud rohkem kui neli protsenti aasta kohta paari viimase aasta jooksul, näiteks

Batesi Kolledž küsib vanematelt aastas rohkem kui 50000 dollarit õppemaksu. Vähem kallid riigikoolid lisavad samuti hinda, näiteks Penn State’is maksab aasta riigieelarvelistele tudengitele umbes 15000 dollarit. Kui vanemad arveid ei maksa, jääb kogunev õppemaks noorukitele kaela: aastaks 2011 oli üliõpilaste keskmine laenukoorem peaaegu 27000 dollarit aastas.

Kolledžis viibimised pikenevad sageli seetõttu, et üliõpilased rändavad erialalt erialale. Kes tahab minna hambaarstiks õppima, kui on filme, mida kirjutada ja valmistada?

«Kullake, kuidas saab sinust stsenarist või režissöör?» küsib arglik vanem. Kullake jätkab Ema ja Isa süüdistamisega, et nad on väikekodanlikud, arvates, et kõrgkool on tööks ettevalmistus, mitte õppimine õppimise enda pärast ja/või enese leidmiseks. Selles punktis paljud vanemad taganevad, korrale kutsutult, ja siis teatavad mõned üliõpilased, et nad valivad hoopis midagi muud ja lasevad end välja visata kõrgkoolist, millesse sisseastumiseks olid nad valmis pea peal kõndima. Konservatoorium või kokanduskool! Elukutseline pokkerimängija! Orgaanilise toidu kasvataja! Mesilaste pidaja! Miks mitte? Need ei vaja orgaanilist keemiat, mis tuleb veterinaarias, hambaarsti- või arstiõpinguis bakalaureuseaastail kohustuslikuna välja kannatada.

Kui vanemad jälgivad akadeemilise ja sotsiaalse arütmia pidevat paljunemist, hakkavad nad mõtlema, et kas lapse raskused enese leidmisel ja plaani tegemisel tulevad kuidagi neist endist. Siin oleme kõik vastutavad, mis sellest, et termin «lubatud» polnud veel jõudnud igapäevakeelde, kui meie olime sama vanad kui meie lapsed.

Kuid aitab teist või meie lastest. Rääkigem sellest, kuidas asjad kunagi olid. Rääkigem minust, ühest oma põlvkonna näidistüdrukust.