Читать книгу Ma reisin üksinda - Самюэль Бьорк - Страница 10

Tobias Iversen hoidis käsi väikevenna kõrvadel, et too ei kuuleks altkorruselt kostvat kära. Tavaliselt see algas sel kellaajal, kui ema tuli töölt koju ja avastas, et kasuisa ei olnud teinud seda, mida oleks pidanud. Poistele süüa andma. Koristama natuke majas. Otsima endale töökoha. Tobias tahtis, et vend ei kuuleks seda, ja oli välja mõelnud ühe mängu.

„Ma hoian su kõrvu kinni, siis ütle, mida sa näed oma peas, okei?”

„Punast veoautot, millel on peal leegid,” naeratas vend ja Tobias noogutas ja naeratas veel kord vastu.

„Rüütlit, kes võitleb draakoni seljas,” irvitas vend ja Tobias noogutas uuesti.

Kära alumisel korrusel valjenes. Maruvihased hääled, mis ronisid mööda seinu üles ja pugesid talle naha vahele. Tobias teadis, et ei suuda enam kontrollida seda, mis peagi tuleb, – et asju loobitakse vastu seinu, et hõiked lähevad valjemaks, võib-olla hullemaid asju –, nii et ta otsustas venna õue viia. Ta pani oma käega varjatud suu väikevenna kõrva äärde ja küsis:

„Kas läheme välja ja laseme mõne pühvli maha?”

Väikevend naeratas ja noogutas õhinaga.

Pühvleid laskma. Joosta metsas ringi ja olla indiaanlane. Seda tahtis ta hea meelega. Siin ei olnud kuigi palju teisi lapsi, seega olid Tobias ja väikevend harjunud peamiselt teineteisega aega veetma, kuigi Tobias oli kolmeteistkümne- ja väikevend kõigest seitsmeaastane. Nii pikalt toas olla ei olnud mõeldav, seega viibisid nad meelsamini väljas.

Tobias aitas väikevennale jaki selga ja kingad jalga, trallitas ja laulis natuke ja trampis kõvasti tagatrepil, kui ta välja läks. Väikevend vaatas teda suurte silmadega, nagu tavaliselt, ta oli harjunud, et vanem vend jändas temaga, tegi kõiki neid valjusid imelikke häälitsusi, tema meelest oli see naljakas, ta armastas uskumatult oma venda, talle meeldis teha kaasa kõiki neid põnevaid asju, mille peale vend tuli.

Tobias läks puukuuri, võttis sealt tüki peenemat köit ja noa. Ta lasi väikevennal joosta enda ees metsa. Neil oli seal salakoht, nii et see ei olnud ohtlik, vend võis vabalt ees joosta lagedale platsile kuuskede vahel, kus neil oli väike onn, väike kodu kodust eemal.

Kui ta onni jõudis, oli väikevend juba istunud vanale madratsile, otsinud välja koomiksid, süvenedes piltidesse ja nendesse uutesse põnevatesse tähtedesse ja sõnadesse, millest ta lõpuks oli pärast suurt vaevanägemist nii koolis kui ka vanema venna väikese abiga hakanud aru saama.

Tobias võttis noa ja valis välja sobiva paju, lõikas selle alt juure pealt maha ja kraapis koore maha. Sellest pidi tulema käepide. See tuleb parem siis, kui koor on maha võetud ja puu saanud veidi kuivada. Ta painutas pajuvitsa põlvede peal ja kinnitas nööri otstesse, uus vibu. Ta pani vibu maha ja läks otsima noolte jaoks sobivat materjali. See ei pruukinud olla paju. Enamik oli kõlbulik. Välja arvatud kuusk, kuusepuul olid väga lõdvad oksad. Ta tuli koos okstega tagasi, need olid sirged ja peenikesed ja neid oli võimalik koorida. Peagi oli neli uut noolt kännu kõrval, millel ta istus.

„Tobias, mis sõna see on?”

Väikevend tuli tatsates välja, koomiks käes.

„Krüptoniit,” seletas Tobias.

„Superman ei talu seda,” noogutas väikevend.

„See on tõsi,” vastas Tobias ja pühkis väikevenna ninaaluse oma kampsuni varrukaga tatist puhtaks.

„Mis sa arvad, kas tuleb hea?”

Tobias tõusis ja pani noole vastu nööri. Ta pingutas vibu ja lasi noolel lennata okste vahele.

„Hiigla hea!” huilgas vend. „Kas sa teed mulle ka?”

„See on sulle,” ütles Tobias ja pilgutas silma.

Väikevennal hakkasid põsed õhetama ja pilk oli soe. Ta tõmbas uue vibu pingule nii hästi, kui oskas, ja sai noole mõne meetri jagu lendama. Ta kiikas Tobiast, kes noogutas kinnitavalt, et lask oli hea, ja läks noolt ära tooma.

„Võib-olla laseksime nende usklike tüdrukute pihta,” ütles väikevend, kui tagasi tuli.

„Mida sa mõtled?” küsis Tobias veidi üllatunult.

„Neid usklikke tüdrukuid, kes on tulnud metsa elama. Võib-olla laseme neid?”

„Me ei lase inimesi,” ütles Tobias ja võttis väikevennal käsivarrest kinni, peaaegu liiga kindlalt. „Ja kust sa tegelikult tead nendest usklikest tüdrukutest?”

„Koolis räägiti,” ütles väikevend. „et meie metsas elavad nüüd usklikud tüdrukud ja nad söövad inimesi.”

Tobias naeris veidi omaette.

„Keegi uus elab metsas, jah,” muigas ta. „Aga need ei ole ohtlikud ja igal juhul ei söö nad inimesi.”

„Miks nad meie koolis ei käi, kui nad siin elavad?” küsis vend suurte silmadega

„Ma ei tea seda päriselt, „vastas Tobias. „Ma arvan, et neil on oma kool.”

Väikevenna nägu läks tõsiseks.

„See on igatahes väga hea, kuna nad ei taha meie koolis käia.”

„Arvatavasti,” ütles Tobias ja pilgutas silma.

„Niisiis, kus sa täna tahad pühvleid lasta?” jätkas Tobias ja silitas väikevennal pead. „Üleval Rundvanni ääres?”

„Arvatavasti,” noogutas väike põnn, tahtis olla venna moodi. „Avatavasti tahan seda.”

„Siis läheme Rundvanni äärde. Kas viitsid tuua selle noole, mille ma kõigepealt lasin, mis sa arvad, kas sa leiad selle?”

Väikevend noogutas.

„Küll ma leian,” ütles ta kavala naeratusega ja jooksis puude vahele.