Читать книгу Ma reisin üksinda - Самюэль Бьорк - Страница 7

Holger Munch oli sõitmisest tüdinenud ja ta keras teelt kõrvale, et teha väike puhkus. Ta leidis puhkeplatsi ja läks autost välja, et jalgu sirutada. Ta ei olnud kuigi kaugele jõudnud, ainult mõni kilomeeter Hitra tunnelist edasi, aga kiirustamiseks ei olnud põhjust. Mees, kes pidi ta paadiga saarele sõidutama, ei saanud seda mingil põhjusel teha enne kella kahte. Holger Munchil ei olnud jõudu küsida, miks. Kohalik politseiametnik, kellega ta oli rääkinud, ei jätnud eriti erksat muljet. Ta ei suhtunud maapolitseinikesse eelarvamusega, aga Holger oli Oslos harjunud veidi teise tempoga. Praegu mõistagi enam mitte. Ringerike politseiprefektuur ei olnud mingil juhul Norras enim tööga koormatud. Munch vandus vaikselt ja needis mõttes Mikkelsoni, aga kahetses seda kohe. See ei olnud Mikkelsoni süü. Sisejuurdlus. Peamaja pidi pärast seda midagi tegema, ta teadis seda väga hästi, aga siiski.

Munch istus pingile ja läitis uue sigareti. Kevad oli sel aastal varakult Trøndelagi saabunud. Mitmel pool olid puudel rohelised lehed ja lumi oli peaaegu täielikult kadunud. Mitte seda, et ta oleks väga teadnud, millal kevad tavaliselt Trøndelagi saabub, aga ta oli kuulnud, kui sellest kohalikus raadios räägiti. Ta oli teinud muusikas vaheaja, et päevauudiseid kuulata. Kas nad suutsid seda endiselt saladuses hoida või oli mõni idioot Grønlandis selle lekitanud näljasele paksu rahakotiga ajakirjanikule, aga ei midagi, õnneks. Ei midagi väikesest tüdrukust, kes oli leitud Maridalenis puu otsas rippumas.

Telefon oli helisenud ja plinkinud terve autosõidu aja, aga Holger ei olnud vastanud. Ei tahtnud autos helistada ega sõnumeid saata. Ta oli küllalt kokku puutunud juhtumitega, kui inimesed olid kraavi sõitnud või teise autoga kokku põrganud ainult selle tõttu, et tähelepanu oli sekundiks kõrvale pööratud. Pealegi ei olnud midagi, mis oleks tagant kiirustanud. Hea oli ka natuke vaba olla. Talle ei meeldinud tegelikult seda endale tunnistada, aga vahel sai kõike natuke liiga palju. Kogu seda tööd ja perekondlikke väikesi sündmusi. Tal ei olnud midagi vastu, et ema vanadekodus külastada. Tal ei olnud midagi selle vastu, et aidata oma tütart pulmade ettevalmistamisel. Tal ei olnud midagi hetkede vastu, mida ta veetis koos Marioniga, lapselapsega, kes äsja oli saanud kuueaastaseks, aga siiski, jah. Vahel sai seda kõike liiga palju.

Tema ja Marianne. Ta ei olnud kunagi ette kujutanud, et midagi võiks olla teistmoodi. Isegi nüüd, kümme aastat hiljem oli tal endiselt tunne, et temas oli midagi, mis oli nii purunenud, et seda ei saanud enam parandada.

Ta raputas selle endalt ja kontrollis telefoni. Veel kaks uut vastamata kõnet Mikkelsonilt. Ta teadis, mida need puudutavad, mingit põhjust ei olnud tagasi helistada. Veel üks teade Miriamilt, tütrelt, lühike ja isikupäratu nagu tavaliselt. Paar kõnet Mariannelt, eksnaiselt. Pagan, ta oli unustanud hooldekodusse helistada. Kõigest hoolimata oli kolmapäev. Ta oleks tegelikult pidanud seda tegema, enne kui istus autosse. Ta otsis numbri, tõusis ja sirutas jalgu.

„Høvikveieni hooldekodu, te räägite Kareniga.”

„Jah, tere Karen. Siin Holger Munch.”

„Tere Holger, kuidas läheb?” vastas mahe hääl teises otsas. Munch peaaegu punastas veidike. Ta oli oodanud, et telefoni võtab vastu mõni vanem hooldaja, nagu tavaliselt.

Jessas, Holger, uus kampsun? Jessas, Holger, uus pintsak? Jessas, Holger, kas sa oled habet piiranud?

„Enam-vähem hästi,” vastas Munch. „Aga ma olen kahjuks sunnitud veel üht teenet paluma.”

„Küsige aga, Holger,” naeris naine telefonis.

Nad olid olnud mitu aastat teretuttavad. Kareniga. Üks hooldajatest seal, kus Holgeri vana ema oli alguses keeldunud elamast, aga nüüd paistis, et ta oli rahunenud.

„Jälle kolmapäev,” ohkas Munch.

„Ja te ei jõua?”

„Kahjuks mitte,” vastas Munch. „Olen linnast väljas.”

„Saan aru,” ütles Karen ja naeris jälle natuke. „Vaatan, kas keegi saab teda sõidutada, kui ei, siis tellin takso.”

„Ma maksan selle loomulikult kinni,” vastas Munch kähku.

„Pole probleemi.”

„Aitäh, Karen.”

„Võtke heaks, Holger, ma arvestan sellega, et jõuate järgmisel kolmapäeval.”

„Jõuan küll.”

„Tore, kohtume võib-olla siis?”

„See on täitsa võimalik,” köhatas Munch. „Aitäh ja tervitage teda minu poolt.”

„Teen seda.”

Munch pani telefoni ära ja istus pingile tagasi.

Miks sa ei kutsu teda kusagile? Mis selles halba oleks? Tass kohvi? Minna kinno?

Ta tõrjus selle mõtte kõrvale, samal ajal tiksus tema telefoni meil. Ta oli olnud sellele uuele telefonile vastu, kus kõik on koondatud ühte kohta, kuidas peaks ta nii kunagi rahu saama? Just praegu sobis see talle siiski päris hästi. Ta muigas, kui avas meili ja luges uut ülesannet, mille oli saatnud Juri, venelane, kellega ta oli mõne aasta eest internetis tutvunud. Veebilehe Math2.org foorumis, kus kogu maailma innukad inimesed kogunevad. Juri oli üle kuuekümne aasta vana professor Minskist. Ta ei tahtnud teda sõbraks nimetada, nad ei olnud kunagi kohtunud, aga nad olid igatahes vahetanud meiliaadresse ja hoidnud sporaadiliselt sidet. Mõni malealane diskussioon ja aeg-ajalt veidi ühist ajutreeningut nagu praegu.

Vesi voolab paaki. Vee hulk kahekordistub iga minutiga. Paak saab täis ühe tunniga. Kui palju aega kulub, et paak saaks pooltäis? J.

Munch süütas uue sigareti ja mõtles veidi, enne kui leidis vastuse. Lõbus. Talle meeldis Juri. Ta oli tegelikult kaalunud kunagi talle külla sõita, tõesti, miks mitte? Ta ei olnud kunagi Valgevenes käinud. Miks mitte kohtuda inimesega, kellega oled internetis tuttavaks saanud. Tal oli veel internetituttavaid, näiteks mrmischigan40 USA-st, margrete_08 Rootsist, Birrrdman Lõuna-Aafrikast. Male- ja matemaatikahuvilised, aga esmajoones inimesed nagu tema isegi, nii jah, miks mitte. Võtta ette reis, saada uute inimestega tuttavaks, see peaks mõeldav olema. Ta ei ole ju nii vana. Ja millal ta oli õieti kusagile reisinud? Ta nägi ennast vilksamisi telefoni ekraanil ja pani selle käest enda ette pingile.

Viiskümmend neli. Ta ei tundnud, et vanus päriselt klapiks. Ta tundis end palju vanemana. Ta oli muutunud kümme aastat vanemaks sel päeval, kui Marianne oli rääkinud talle Hurumi õpetajast. Ta oli püüdnud jääda rahulikuks. Kusagil oma sisimas oli ta tegelikult seda aimanud. Pikad päevad tööl. Ja tema enda tavaline kohalolek, mõtetega kusagil kaugel ka siis, kui ta mõni harv kord kodus oli. Lõpuks pidid sellel olema tagajärjed, aga just siis ja sel moel? Naine oli olnud täiesti rahulik, otsekui oleks ta valmistunud kõnet pidama. Nad olid kohtunud kursustel, hiljem hoidsid kontakti. Tunded olid paisunud. Nad olid juba mitu korda salaja kohtunud ja naine ei tahtnud enam kauem ebaausalt elada. Tema ei olnud siiski enda rahulikuks sundimisega toime tulnud. Tema, kes ei olnud kunagi kellegi vastu kätt tõstnud. Ta oli röökinud ja visanud praetaldriku vastu seina, karjunud ja jooksnud mööda maja naise järel. Ta tundis selle pärast ikka veel häbi. Miriam oli nuttes oma toast alla jooksnud. Sel korral viisteist, nüüd kakskümmend viis ja abiellumas. Viieteistkümneaastane ja oli oma ema poolt. Mis seal imestada. Kui palju oli tema neil aastail olnud tegelikult kodus ja kohal nende jaoks?

Ta pelgas veidi vastata Miriami sõnumile, see oli nii lühike ja külm, omamoodi sümbol, mis iseloomustas, missugune oli ja oli olnud nende suhe, nii pidi ta ka praegu sellele mõtlema, otsekui ei oleks toimik, mis tema kõrval lebas, veel küllalt halb.

Kas sa ei võiks lisada veel mõne tuhande? Me otsustasime kutsuda nõod. M.

Pulmad. Ta vastas, et muidugi saab, ja lisas naeratava näo, aga võttis selle tagasi. Ta nägi sõnumit haihtuvat, kui ta mõtles Marionile, lapselapsele. Miriam oli talle pärast sünnitust otse välja öelnud, et ei ole sugugi kindel, kas ta on vastsündinu nägemise ära teeninud. Õnneks oli ta ümber mõelnud. Nüüd ootas ta neid hetki kõige rohkem. Tunnid suurepärase siira Marioniga, kes oli valgus argipäevades, mis, kui päris aus olla, olid pärast tagasi Hønefossi üleviimist olnud üpris sünged.

maja oli ta pärast lahutust jätnud Mariannele. See tundus olevat õige tegu, siis ei pidanud Miriam kolima eemale sõpradest ja koolist ja käsipallist. Tema ise oli ostnud väikese korteri Bisletti, täpselt sobivalt lähedal ja sobivalt kaugel töökohast. Ta oli pärast ületoomist korteri säilitanud ja elas nüüd väikeses üüritoas Ringveienil, mitte kaugel Hønefossi politseijaoskonnast. Asjad olid endiselt pappkastides. Ta ei olnud palju kaasa võtnud, oli oodanud kiiret pealinna naasmist, kui avalik huvi on vaibunud, kuid nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem elas ta seal edasi, ei pakkinud midagi lahti, ei olnud kodus kummaski kohas.

Lõpeta iseenda haletsemine. On inimesi, kelle elu on palju hullem.

Munch kustutas sigareti ja viis mõtted toimikule, mis oli autos. Juhuslik möödakäija oli leidnud Maridalenis kuueaastase tüdruku puu otsa riputatuna. Niisuguse asjaga ei olnud ta ammu kokku puutunud. Mõni ime, et Grønlandis oli inimestel hirmuhigi otsmikul.

Ta võttis jälle oma telefoni kätte ja vastas Juri sõnumile:

59 minutit;) HM.

Munchile ei meeldinud seda enda kohta tunnistada, kuid toimik tema kõrval autos tekitas talle külmavärinaid. Ta käivitas auto, keeras tagasi suurele maanteele ja hakkas sõitma ida poole Hitra suunas.