Читать книгу Ma reisin üksinda - Самюэль Бьорк - Страница 5

Holger Munch higistas Værnesi lennujaama reisijatesaalis, kus ta ootas oma rendiauto üleandmist. Lennuk oli nagu tavaliselt hilinenud udu tõttu Gardermoeni lennuväljal ja jälle mõtles Holger ehitusinsenerile Jan Fredrik Wiborgile, kes oli Kopenhaagenis enesetapu sooritanud pärast seda, kui oli kritiseerinud Oslo pealennuvälja ümberehitamise plaane ilmastikuolude tõttu. Isegi praegu, kaheksateist aastat hiljem ei suutnud ta unustada, et täiskasvanud mehe laip oli leitud hotelliakna alt, mis oli liiga väike, et ta oleks saanud sealt läbi ronida, just enne, kui lennuvälja seadus pidi tulema arutlusele Stortingis, Norra parlamendis. Ja miks ei olnud Taani ega Norra politsei olnud nõus surma korralikult uurima?

Holger Munchi mõttelõnga katkestas heledapäine tütarlaps Europcari leti taga, andes köhatusega märku, et nüüd on tema kord.

„Munch,” ütles mees kuivalt. „Usun, et mulle on auto broneeritud.”

„No nii, kas teie olete see, kes saab Oslos uue muuseumi?” küsis heledajuukseline rohelises univormis tütarlaps.

Munch ei saanud naljast kohe aru.

„Või ei ole ehk maalikunstnik?” naeratas tütarlaps, klõbistades rõõmsalt edasi arvutiklaviatuuril enda ees.

„Mida? Ei, ma ei ole maalikunstnik, ei.” ütles Munch kuivalt. „Isegi mitte sugulane.”

Siis ei oleks ma siin seisnud, selle pärandiga, mõtles Munch, kui tüdruk ulatas talle paberilehe, kuhu ta pidi allakirja andma.

Holger Munch vihkas lendamist, sellepärast ei olnud ta meeleolu kõige parem. Mitte sellepärast, et ta oleks kartnud lennuki allakukkumist. Holger Munch oli hobimatemaatik ja teadis, et võimalus lennukil alla kukkuda oli väiksem sellest, et teda võib tabada välk kaks korda ühel ja samal päeval, ei, Holger Munch vihkas lennukeid sellepärast, et tal peaaegu ei olnud enam istmel ruumi.

„Nii,” naeratas rohelises univormis tüdruk leebelt ja andis talle võtmed. „Suur ilus Volvo V70, kõik on juba makstud, piiramatu rentimisaja ja läbisõiduga, võite selle üle anda, kus ja millal tahate, head reisi.”

Suur? Kas ka see oli nali või oli see mõeldud tema rahustamiseks? Siin on suur auto, kus on sulle ruumi, sest oled nii ümmarguseks läinud, et sa peaaegu ei näe enam oma kingigi.

Holger Munch heitis pilgu enda peegeldusele saabuvate lendude ootesaali suurtel akendel, kui ta teel parkimismajja neist möödus. Võib-olla on nüüd õige aeg käes. Hakata natuke treenima. Sööma pisut tervislikumat toitu. Võtta mõni kilo alla. Ta oli viimasel ajal hakanud mitmel põhjusel niimoodi mõtlema. Mööda tänavaid kriminaalide järele jooksmise on ta ammu lõpetanud. Selleks on tema alluvuses hulk inimesi, kes seda teha võivad, see ei olnud sellepärast, oh ei, Holger Munch oli viimastel nädalatel pisut edevaks muutunud.

Jessas, Holger, uus kampsun? Jessas, Holger, uus pintsak? Jessas, Holger, kas sa oled oma habet kärpinud?

Ta tegi Volvo ukse lukust lahti, pani oma telefoni hoidikusse ja lülitas sisse. Ta kinnitas turvavöö ja sõitis Trondheimi kesklinna poole. Samal ajal hakkasid sõnumid telefoni tiksuma. Ta ohkas. Üks tund väljalülitatud telefoniga ja nüüd oli see jälle käigus. Maailmast ei saa kunagi vabaks. See ei olnud päris tõsi, et ainult lennureis oli ta tuju rikkunud. Üsna palju oli viimasel ajal juhtunud nii tööl kui ka koduses elus. Holger libistas sõrmedega üle nutitelefoni ekraani. Teda oli kohustatud seda ostma, tingimata hightech, politseiametit tuleb kaasajastada, ka Hønefossis, kus ta oli mööda saatnud viimased poolteist aastat, Ringerike politseiprefektuuris. Siin oli ta oma karjääri alustanud ja nüüd on ta Tryvannis toimunud sündmuste tõttu tagasi.

Seitse kõnet politseipeakontorist Grønlandis, kaks eksnaiselt, üks tütrelt. Kaks hooldekodust. Peale selle terve laviin sõnumeid.

Holger Munch jättis maailma veel mõneks ajaks rahule ja pani raadio mängima. Ta otsis üles Norra rahvusringhäälingu klassikaraadio, keeras akna alla ja süütas sigareti. Sigaret oli tema ainuke pahe, mõistagi söök välja arvatud, aga see oli täiesti teine asi. Suitsetamist ei olnud Holger Munch kavatsenud maha jätta, ükskõik kui palju poliitikud lubavad ja ükskõik kui palju silte „Suitsetamine keelatud!” on kõikjal üles pandud, nagu näiteks selle rendiauto armatuurlaual.

Suitsetamata ei olnud võimalik mõelda ja kui oli midagi, mille üle Holger Munch rõõmu tundis, siis oli see mõtlemine. Kasutada oma aju. Keha sai seni lihtsalt olla. Raadiost tuli Händeli „Messias”, mitte just Munchi lemmik, aga see võis mängida. Talle meeldis rohkem Bach, talle meeldis matemaatikalikkus muusikas, mitte kõik need tundelised heliloojad. Wagneri aarialik sõjaõhutamine, Raveli impressionistlik emotsionaalne maailm. Munch kuulas klassikalist muusikat, et vabaneda nendest inimlikest tunnetest. Kui inimene oleks matemaatikaülesanne, oleks kõik olnud palju lihtsam. Ta tõmbas kähku üle abielusõrmuse ja mõtles Mariannele, oma eksnaisele. Juba kümme aastat möödas ja ikka ei suutnud ta sõrmust ära võtta. Naine oli talle helistanud. Võib-olla ta tahtis…

Ei. Pulmad mõistagi. Pulmadest pidi naine rääkima. Neil on ühine tütar Miriam, kes abiellub. Praktilisi asju tuli arutada. Mitte muid asju. Holger Munch viskas sigareti autoaknast välja ja läitis uue.

Ei joo ma kohv ega puutu ma alkoholi. Siis peaks ju pärgli päralt olema lubatud teha üks suits.

Holger Munch oli olnud purjus ainult üks kord oma elus, neljateistkümneaastaselt isa kirsiveinist Larviku lähedal suvemajas, pärast seda korda ei ole ta alkoholi pruukinud. Ta ei tundnud vajadust, tal ei olnud selle järele isu. Talle ei oleks pähe tulnud teha midagi, mis võiks kahjustada halle ajurakke. Suits seevastu ja võib-olla üks burger oli midagi muud.

Ta keeras sisse Stavi külalistemaja kõrvale Shelli bensiinijaama ja tellis peekoniburgeri eine, mida sõi pingil, kust avanes vaade Trondheimi fjordile. Kui kolleegid oleksid pidanud Holger Munchi kirjeldama kolme sõnaga, oleksid kaks neist tõenäoliselt iseloomustanud teda kui tüütult innukat. Õige oleks võib-olla viimane sõna, või natuke liiga hea. Kuid kindla peale tüütult innukas. Paks, meeldiv tüütult innukas sell, kes kunagi ei võta tilkagi alkoholi, armastab matemaatikat, klassikalist muusikat, ristsõnu ja malet. Natuke igavavõitu võib-olla, aga äärmiselt hea uurija ja õiglane juht. Polnud lugu, et ta ei tulnud kunagi kaasa väikesele õllele ega olnud leidnud endale naisterahvast, kui ta oma naine oli ta maha jätnud, eelistades üht Hurumi kooliõpetajat, kellel on aastas kaks kuud puhkust ja kes ei pea kunagi keset ööd üles tõusma, nii et ei võiks öelda, kuhu ta läheb. Kellelgi ei olnud nii suurt kuritegude lahendamise protsenti kui Holger Munchil. Seda teadsid kõik. Kõigile meeldis Holger Munch. Sellest hoolimata oli ta tagasi Hønefossis.

„Ma ei degradeeri sind, ma viin su üle, nagu ma aru saan, võiks see sind rõõmustada, et sul on endiselt töö.”

Ta oleks sel korral sealsamas Mikkelsoni kontori ees Grønlandis peaaegu koha üles öelnud, aga oli end kokku võtnud. Mida ta siis teeks. Hakkaks turvameheks?

Holger Munch istus autosse tagasi ja sõitis mööda maanteed E6 Trondheimi poole. Ta süütas uue sigareti ja sõitis ringteed pidi ümber linna lõuna poole. Rendiautos oli GPS, aga ta ei lülitanud seda sisse. Ta teadis, kuhu ta läheb.

Mia Krüger.

Ta oli just vana kolleegi soojalt meenutanud, kui telefon jälle helises.

„Munch kuuleb.”

„Kus pagana kohas sa oled?”

Mikkelson teises otsas, ärritatud, südameinfarkti äärel nagu tavaliselt. Kuidas see mees oli üle elanud kümme aastat Grønlandis šefi toolil, oli paljude jaoks müsteerium.

„Ma olen autos, kus pagana kohas sina oled?” vastas Munch tuimalt.

„Kuskohas autos? Kas oled kohal?”

„Ei, ma ei ole veel kohale jõudnud. Minu lennuk maandus äsja, ma arvasin, et sa tead seda. Mida sa tahad?”

„Ma tahtsin ainult kontrollida, et sa teed seda, mida me sinuga kokku leppisime.”

„Mul on toimik kaasas ja ma tahan selle isiklikult üle anda, kui see on see, mida sa mõtled,” ohkas Munch. „Kas tõesti oli vaja saata mind ainult selle pärast siia? Kuidas on postiga? Ja me oleksime võinud kasutada kohalikku politseid.”

„Sa tead väga hästi, miks just sina oled seal,” vastas Mikkelson. „Ja ma tahan, et sa teeksid seekord täpselt nii, nagu ma sulle ütlesin.”

„Esiteks,” ohkas Munch ja viskas koni aknast välja. „Ma ei võlgne sulle midagi. Teiseks ei võlgne ma sulle midagi. Kolmandaks oled sa ise süüdi, et ei kasuta minu aju selleks, milleks seda kasutada saab, nii et võid oma suu kinni hoida. Kas sa tead, mis asjadega ma praegu töötan? Tahad kuulda, Mikkelson, millega ma töötan?”

Teises otsas jäi hetkeks vaikseks. Munch naeris vaikselt endamisi.

Kui Mikkelson vihkas midagi, siis oli see kelleltki teene palumine. Ta teadis, et Mikkelson on praegu rööpast väljas. Ja ta tundis rõõmu selle üle, et tema vana šeff oli sunnitud ennast valitsema ja see ei tulnud tal välja nii, nagu ta tahtis.

„Olgu see sul tehtud.”

„Aye, aye, sir,” Munch irvitas, saates väikese tervituse auto armatuurlauale.

„Ära võta seda iroonilist tooni, Munch, helista mulle, kui sul on midagi.”

„Seda ma teen. Ah jaa, ainult üks asi veel …”

„Mis asi siis?” porises Mikkelson.

„Kui ta on nõus, siis olen mina ka tagasi. Ei mingit Hønefossi enam. Ja mul on jälle meie vanad tööruumid Mariboesgatel. Me töötame politsei peakontorist väljaspool ja ma tahan, et mul oleks sama tiim, mis oli varem. Okei?”

Hetkeks tekkis vaikus, enne kui vastus tuli.

„See ei tule mingil juhul kõne alla. See on välistatud. Munch. See on …”

Munch muigas ja pani telefoni käest, enne kui Mikkelson midagi öelda jõudis. Ta läitis sigareti, pani raadio uuesti mängima ja valis tee, mis viis Orkangeri poole.