Читать книгу Ma reisin üksinda - Самюэль Бьорк - Страница 4

Mia Krüger ärkas kajakate kisa peale.

Ta oleks tegelikult pidanud nendega juba harjuma, kõigest hoolimata oli möödas neli kuud sellest, kui ta oli ostnud selle maja kaugel meresuus, aga linn ei tahtnud kuidagi oma haaret tema küljest lahti lasta. Tema korteris, mis asus Torshovi linnaosas Vogtsgatel, oli alati kuulda müra – bussid, trammid, politseisireenid, kiirabiautod, ükski neist ei olnud teda unest äratanud, need olid peaaegu teinud teda rahulikumaks, aga nendest kajakatest, sellest kisast ei pääsenud ta kuidagiviisi. Võib-olla tuli see sellest, et kõik muu oli nii vaikne.

Ta sirutas käe öökapile kella järele, aga silm ei seletanud, mida see näitas. Osuteid nagu ei olnudki olemas, need olid kusagil udu sees, veerand üksteist või pool kaks või viis minutit üle poole mingist täistunnist. Eelmisel õhtul võetud tabletid mõjusid veel. Rahustavalt, lõdvestavalt, meelituimestavalt. Mitte võtta koos alkoholiga, aga kes sellest hoolib. Ainult kaksteist päeva on jäänud ajani, mil ta niikuinii sureb, ristid all köögis kalendris, kaksteist tühja ruutu oli veel alles.

Kaksteist päeva. 18. aprill.

Ta tõusis voodis istukile, tõmbas selga Islandi kampsuni ja koperdas alla elutuppa.

Üks kolleeg oli tabletid välja kirjutanud. Talle määratud sõber, keegi, kes pidi tal aitama unustada, töödelda, edasi jõuda. Politseipsühholoog, või oli ta psühhiaater? See ta pidi olema, et sai retsepte välja kirjutada. Vahet pole, ta sai kõike, mida tahtis. Ka siin kaugel, kuigi asjade kättesaamine nõudis temalt natuke jõudu. Tuli riietuda. Käivitada paadi rippmootor. Lõdiseda need viisteist minutit, mis kulub kai äärde jõudmiseks. Käivitada auto. Püsida teel need nelikümmend minutit Fillanisse, siin mere ääres paiknevasse keskusesse – mis ei ole just väga keskuse moodi –, kus Hjorteni ostukeskuses oli apteek. Ja siis võis ta külastada alkoholikauplust, mis asus samas keskuses. Retseptid olid kohal, Oslost oli helistatud. Apodorm, Vival, Lamictal, Citalopram. Mõni psühhiaatrilt, aga mõni ka perearstilt. Nad kõik olid nii abivalmis, nii sõbralikud, rõhutades: „Ära liiga palju võta, ole ettevaatlik.” Aga Mia Krügeril ei olnud plaani olla ettevaatlik. Ta ei olnud tulnud siia selleks, et paremaks saada. Ta oli tulnud siia, et kaduda.

Kaksteist päeva veel 18. aprillini.

Mia Krüger võttis külmkapist välja pudeli Farrist, pani riidesse ja läks alla mere äärde. Ta istus silekaljule, tõmbas jaki tihedamini ümber ja võttis päeva esimesed tabletid. Puru püksitaskus, mitmesugust värvi. Ta ei teadnud, missuguseid ta täna võtab, pea oli endiselt uimane, aga sel polnud mingit tähtsust, ta neelas need alla, võttes peale lonksu pudelist. Ta sirutas pöiad alla lainete poole, jäi oma saapaid vaatama. Need ei öelnud midagi, need olid justkui mitte tema jalad, vaid kellegi teise omad, sealt kusagilt kaugelt ühest kohast. Ta libistas selle asemel pilgu üle mere. Ka see ei öelnud talle midagi, aga ta sundis end edasi vaatama kauge silmapiiri poole, väikese saare poole, mille nime ta isegi ei teadnud.

Ta oli valinud selle koha huupi. Hitra. Saar Trøndelagis. See oleks võinud olla kus tahes, kui ta ainult saaks üksi olla. Ta oli lasknud kinnisvaramaakleril otsustada. „Müüge mu korter maha ja andke mulle midagi muud.” Mees oli tema peale viltu vaadanud, nagu oleks ta ümmargune hull või idioot, aga ta tahab ju raha teenida, nii et saatis kõik kuradile, ei lasknud ennast õieti häirida. Valge naeratus, mis nii sõbralikult ütles, et selle ta muidugi korraldab. Kas ta tahab otsekohe müüa? Kas tal on mõttes midagi erilist? Nagu oleks tegemist sõbralikkusega, aga Mia Krüger oli näinud mehe silmi seestpoolt. See mõte tekitas temas iiveldust. Vastikud võltsid silmad. Ta oli ühel või teisel põhjusel näinud alati talle lähedaste inimeste sisemist poolt. Läheneda talle, sellele ülikonnas ja lipsuga olevusele, aga Mia Krügerile ei olnud meeldinud see, mida ta nägi.

Sa pead ju kasutama seda annet, kui see on sulle antud. Kas sa ei saa sellest aru? Sa pead seda millekski kasutama ja just selleks peaksid seda kasutama!

Pagan küll, kui ta peaks seda millekski kasutama. Praegu enam mitte. Mitte iialgi enam. See mõte muutis ta väga rahulikuks. Ta oli üldse olnud äärmiselt rahulik sellest peale, kui ta tuli siia, Hitrasse. Kinnisvaramaakler oli head tööd teinud. Ta peaaegu tundis tema vastu tänulikkust.

Mia Krüger tõusis silekaljult ja läks mööda rada üles maja juurde. Oli aeg teha päeva esimene drink. Ta ei teadnud, kui palju kell on, aga niikuinii oli selleks paras aeg. Ta oli ostnud kallid pudelid, oli need ette tellinud, võib-olla oli see vasturääkivus – miks nautida midagi kallist, kui tal niikuinii on nii vähe aega veel elada jäänud –, aga teisest küljest, miks mitte. Miks see üks? Miks see teine? Ta ei mõelnud juba ammu enam niisugustele asjadele. Ta avas ühe pudeli armanjakki Domaine de Pantagnan 1965 Labeyrie ja valas endale kolmveerand teetassi, mis seisis pesemata köögikapil. Kaheksasajakroonine armanjakk pesemata tassis. Näed, kui vähe see mind huvitab? Kas sa usud, et ma hoolin? Ta muigas vaevumärgatavalt endamisi, võttis püksitaskust veel tablette ja läks alla kaljule tagasi.

Taas kord oli ta liiga valgete hammastega maaklerile peaaegu tänulik. Kui ta oleks pidanud kusagil elama, oleks see vabalt võinud siin olla. Õhk, vaade merele, miski, mis oli valgete pilvede all. Tal ei olnud kunagi olnud mingit suhet Trøndelagiga, aga talle hakkas see saar meeldima kohe, kui ta siia tuli. Siin oli hirvi. Loendamatul hulgal hirvi, see oli teda lummanud. Hirve kodupaik oleks olnud nagu kusagil mujal, Alaskal, filmides. See ilus loom, keda mingil juhul ei tohiks maha lasta. Mia Krüger oli akadeemias õppinud tulistama, aga relv ei olnud talle kunagi meeldinud. Relvaga ei mängita, relva kasutatakse ainult siis, kui see on hädavajalik, ja isegi siis mitte. Hirvejahi hooaeg Hitras kestis septembrist novembrini ja ühel päeval teel apteeki oli ta kohanud noortekampa, kes sidusid hirve oma auto kasti. Veebruaris, väljaspool jahihooaega. Ühel hetkel oli ta mõelnud seisma jääda, küsida nende nimesid, anda nad üles, et nad saaksid teenitud karistuse, aga ta jättis selle enda teada ja lasi neil minna.

Üks kord politseinik, alati politseinik?

Enam mitte, pagan võtaks.

Kaksteist päeva veel. Kaheksateistkümnes aprill.

Ta võttis viimase lonksu armanjakki, toetas pea vastu kaljut ja pani silmad kinni.