Читать книгу Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda - Sarah J Maas - Страница 10

PEATÜKK

Tamlini süü pidi teda karmilt tabama, sest järgmisel päeval ootas Lucien mind pakkumisega vaadata üle arengud lähedal asuvas külas. Tamlin ise oli kusagile kadunud.

Ma polnud käinud selles külas kaugelt rohkem kui kuu – ma ei suutnud meenutada viimast korda, kui üldse mõisamaadelt lahkusin. Paar külaelanikku kutsuti küll meie talvise pööripäeva pidustustele, kuid ma suutsin tohutus rahvamassis vaevu enamat teha kui neid tervitada.

Hobused seisid juba saduldatuna talli peaukse ees. Loendasin vahte kaugema värava juures (neli), kummalgi pool maja (kaks igal nurgal) ja neid, kes olid nüüd aias, mille kaudu ma just välja tulin (kaks). Ehkki ükski neist ei rääkinud, surusid valvsad pilgud mulle peale.

Lucien hakkas just õunikhalli ratsu otsa ronima, kuid ma lõikasin tal tee ära. „Kukkumine su neetud hobuse pealt?” sisistasin ma teda tõugates.

Lucien lausa tuikus tagasi, mära hirnatas ärevusest ja ma pilgutasin oma väljasirutatud käe peale silmi. Ma ei lubanud endal mõelda, mida valvurid sellest arvaks. Enne, kui Lucien jõudis midagi öelda, nõudsin ma: „Miks sa nagade kohta valetasid?”

Lucien ristas käed, mehe metallsilm ahenes ja ta raputas punaseid juukseid näo eest ära.

Pidin korraks kõrvale vaatama.

Amarantha juuksed olid tumedamad ja nägu kreemjalt valge, üldse mitte selline nagu päikesest suudeldud kuld Lucieni nahal.

Uurisin selle asemel talli tema taga. Vähemalt oli see suur ja avar, tallitöölised askeldasid nüüd teises tiivas. Tavaliselt kaasnes mul tallis viibimisega vähe probleeme, peamiselt siis, kui ma piisavas tüdimuses seal hobuseid külastasin. Küllaldaselt ruumi, et liikuda, et põgeneda. Seinad ei mõjunud liiga... püsivatena.

Mitte nagu liiga madalas ja liiga paksude seintega köögis, kus aknad polnud läbi ronimiseks piisavalt suured. Mitte nagu töötoas, kus nappis loomulikust valgusest või lihtsatest väljapääsudest. Mul oli peas pikk loetelu paikadest, mida ma suutsin ega suutnud mõisas taluda. Need olid järjestatult täpselt selliselt, kui palju need panid mu keha lukustuma ja higistama.

„Ma ei valetanud,” pressis Lucien pingutatult. „Tehniliselt ma kukkusin oma hobuselt.” Ta patsutas ratsu külge. „Pärast seda, kui üks neist mind hobuse seljast maha paiskas.”

Milline haldjalik viis mõelda, valetada. „Miks?”

Lucien vajutas suu kõvasti kinni.

„Miks?”

Ta vaid käänas end tagasi kannatliku mära poole. Aga ma tabasin ilme tema näol – seda... haletsust tema silmas.

Pahvatasin: „Kas me ei võiks pigem kõndida?”

Ta keeras end aeglaselt. „Sinna on viis kilomeetrit.”

„Ja sa suudad selle mõne minutiga läbi joosta. Tahan näha, kas ma jõuan sammu pidada.”

Mehe metallsilm vurises. Teadsin, mida ta ütleks enne, kui suu avas.

„Vahet pole,” ütlesin oma valge mära poole suundudes. See oli armsa loomuga elajas, ehkki pisut laisk ja ärahellitatud. Lucien ei proovinud mind ümber veenda ja püsis vagusi, kui me mõisast metsateele ratsutasime. Kevad oli täies õieilus, tuulel lastiks sirel ja rada ääristavas põõsastikus sahistas elu. Ei mingit märki boggest, nagadest või ühestki teisest elukast, kes kord metsale taolise liikumatuse heitsid.

„Ma ei taha su neetud haletsust,” laususin viimaks.

„See pole haletsus. Tamlin käskis mul vaikida…” Mees võpatas pisut.

„Ma pole klaasist. Kui sind ründasid nagad, väärin sellest teada saamist.”

„Tamlin on minu vürst. Tema annab käsu, mina järgin seda.”

„Seda meelelaadi siis sul küll polnud, kui tegutsesid tema käskude järgi ja mind surieliga kohtuma utsitasid.” Olin toona peaaegu surmasuus.

„Siis olin ma meeleheitel. Me kõik olime. Aga nüüd – nüüd vajame korda, Feyre. Me vajame reegleid ja hierarhiat ja korda, kui meil on lootustki taas kõike üles ehitada. Nii et see, mida Tamlin ütleb, läheb käiku. Mina olen esimene, kelle poole teised vaatavad. Mina annan eeskuju. Ära palu mul riskida selle koja stabiilsusega sel moel, et hakkan vastu. Mitte praegu. Tamlin annab sulle niipalju liikumisruumi, kui saab.”

Sundisin liigkitsaid kopse täituma kindla hingetõmbega. „Arvestades kõike seda, kuidas sa keeldud suhtlemast Ianthega, kõlad küll väga tema moodi.”

Lucien sisistas: „Sul pole aimugi, kui raske tal on sind isegi mõisamaadelt välja lasta. Ta on arvatust märksa suurema surve all.”

„Ma tean täpselt, kui palju survet Tamlin talub. Ja mulle ei jõua siiani kohale, et minust on saanud armetu vang.”

„Sa ei ole…” Ta surus hambad risti. „Asi pole nii ja sa tead seda isegi.”

„Tamlin lasi mu lõdvalt omapäi jahtima ja ringi uitama, kui olin pelgalt inimene. Kui piirid olid märksa vähem kindlad.”

„Ta ei hoolinud sinust siis nii, nagu hoolib praegu. Ja pärast Mäealusel juhtunut...” Sõnad kolisesid mu peas, liigselt pinges lihaseid pidi. „Ta on kabuhirmul. Kabuhirmul selle üle, et näeks sind oma vaenlaste käes. Ja ka nemad teavad seda. Nad teavad, et Tamlinist jagu saamiseks on vaja sind.”

„Sa arvad, et ma ei tea seda? Aga kas Tamlin eeldabki tõepoolest, et veedan ülejäänud elu selles mõisas, kantseldan teenijaid ja kannan ilusaid riideid?”

Lucien silmitses igavesti noort metsa. „Kas kõik inimnaised siis ei soovi seda? Nägusat haldjaisandat, kellega naituda ja kes kallaks nad rikkustega terveks eluks üle?”

Pigistasin hobuse ohjasid nii kõvasti, et uhke loom loopis pead. „Tore teada, et sa oled endiselt tropp, Lucien.”

Mehe metallsilm ahenes. „Tamlin on vürst. Sinust saab tema naine. On traditsioone ja ootusi, millele sa pead vastama. Meie peame esitlema ühtset rinnet, mis on ravitud terveks Amaranthast ja valmis hävitama kõiki vaenlasi, kes üritavad jälle meile kuuluvat ära võtta.” Ianthe pidas mulle eile peaaegu sama kõne. „Varsti toimub Andam,” jätkas ta pead vangutades, „esimene, mille ta kuulutas välja pärast selle naise needust.” Tema kössitõmbumine oli peaaegu vaevumärgatav. „Tamlin andis meie rahvale kolm kuud oma asjade korda ajamiseks. Tamlin tahtis oodata kuni uue aasta alguseni, kuid järgmisel kuul nõuab ta Andamit. Ianthe ütles talle, et on aeg – rahvas on valmis.”

Ta ootas. Ma oleksin tahtnud tema pihta sülitada, sest Lucien tunnetas mu kimbatust ja ootas, et ma seda tunnistaks. „Ütle mulle,” poetasin ma kuivalt.

„Kaks korda aastas, tavaliselt suvise ja talvise pööripäeva paiku, peab iga Kevadkoja liige, olenemata suurhaldja või väheldasema haldja staatusest, maksma Andamit sõltuvalt sissetulekust ning staatusest. Niimoodi hoiame mõisa käigus. Niimoodi maksame vahtide ja toidu ja teenijate eest. Vastutasuks Tamlin kaitseb neid, valitseb neid. Aitab siis, kui saab. Teene teene vastu. Sel aastal lükkas Tamlin Andami kuu võrra edasi – lihtsalt selleks, et anda lisaaega rahade kogumiseks ja tähistamiseks. Aga varsti saabuvad esindajad igast rühmast, külast või klannist, et maksta oma Andamit. Tamlini naisena eeldatakse sinult tema kõrval istumist. Ja kui nad ei maksa... Eeldatakse, et sina istud seal, kuni tema kohut mõistab. See võib koledaks kätte kiskuda. Mina pean arvet selle üle, kes ilmub kohale ja kes mitte. Kes maksab ja kes mitte. Ja kui nad oma Andamit kolme päeva pikkuse armuaja jooksul ära ei maksa, mille Tamlin neile ametlikult pakub, läheb ta neid küttima. Peapreestrinnad ise annavad talle selleks pühad jahiõigused.”

Õudne – jõhker. Tahtsin seda öelda, kuid see Lucieni pilk... Mul oli kõrini sellest, kuidas mind arvustati.

„Nii et anna talle aega, Feyre. Teeme pulmad ära, järgmisel kuul Andami ja siis... Siis saame vaadata, mida muus osas teha.”

„Ma olen talle piisavalt aega andnud, Lucien. Ma ei jää igaveseks majja kükitama.”

„Tamlin teab seda. Ta ei ütle seda välja, aga teab seda. Usalda mind. Andesta talle, kui tema oma perekonna tapatalgud takistavad tal olemast sinu ohutuse küsimuses nii liberaalne. Tamlin on liiga palju kordi kaotanud neid, kellest hoolib. Me kõik oleme.”

Iga sõna oli kui kütus, mida lisati küdevasse auku mu kõhus. „Ma ei taha abielluda vürstiga. Ma tahan abielluda temaga.”

„Ühte pole teiseta. Tamlin on see, kes ta on. Ta püüab alati sind kaitsta, tahad seda või mitte. Räägi temaga sellest – räägi temaga tõsiselt, Feyre. Küll sa aru saad.” Meie pilgud kohtusid. Lucieni lõual väreles üks lihas. „Ära palu mul valida.”

„Aga sa ei räägi mulle tahtlikult asju.”

„Tema on mu vürst. Tema sõna on seaduseks. Meil on üks võimalus, Feyre, et ehitada maailm üles sellisena, nagu see peab olema. Ma ei alusta seda uut ilma sellega, et murran ta usaldust. Isegi kui sa...”

„Isegi kui ma mida?”

Lucieni nägu kahvatus ja mees silitas käega mööda mära ämblikuvõrgukarva lakka. „Mind sunniti pealt vaatama, kui mu isa mõrvas naise, keda ma armastasin. Mu vennad sundisid mind vaatama.”

Mu süda tõmbus tema pärast kokku – selle valu pärast, mis teda kummitas.

„Polnud mingit võluloitsu, mingit imet, millega teda tagasi tuua. Ühtki vürsti ei kogunenud teda ellu äratama. Mina vaatasin ja tema suri. Ma ei unusta iial seda hetke, kui kuulsin ta südamelööke vaikimas.”

Mu silmad õhetasid.

„Tamlin sai selle, mida mina ei saanud,” ütles Lucien vaikselt. Kaaslase hingamine oli katkendlik. „Me kõik kuulsime, kuidas su kael murdus. Aga sina said võimaluse tagasi tulla. Ma kahtlen väga, kas Tamlin suudab iialgi seda heli unustada. Ta teeb kõike oma võimuses, et kaitsta sind veel sellise ohu eest. Isegi kui see tähendab saladuste pidamist. Isegi kui see tähendab püsimist reeglite küljes, mis sulle vastukarva on. Selles küsimuses tema ei paindu. Nii et ära palu temalt seda – veel mitte.”

Mul polnud sõnu peas, südames. Anda Tamlinile aega, lasta tal kohaneda... See oli vähim, mida teha sain.

Ehitusmüra ületas metsalindude sädina ammu enne, kui tõstsime jala külla: haamrid naeltel, käskude karjumine, lojuste häälitsused.

Jõudsime metsast välja. Leidsime eest pooleldi valmis ehitatud küla: väikesed kenad kivi- ja puithooned, kokku klopsitud varjualused saagi ning kariloomade kohal... Tundus, et ainsana oli absoluutselt valmis suur kaev linnakese keskel ja miski kõrtsilaadne ehitis.

Vahel üllatas mind endiselt Prythiani normaalsus, täielik sarnasus selle ja surelike maade vahel. Oleksin võinud sama hästi viibida kodumail omaenda külas. Palju kenam ja uuem, aga põhiplaan, keskpunktid... Täiesti sama.

Ja ma tundsin ennast täpselt samasuguse võõrana, kui ratsutasime Lucieniga kaose südamesse ning kõik katkestasid meie vaatamiseks töö või müütamise või ringi sagimise.

Et vaadata mind.

Vaikuselainena surid tegevuste hääled isegi küla kaugeimates otstes.

„Feyre Needusemurdja,” sosistas keegi.

Noh, see oli uus nimi.

Tundsin tänu ratsavormi pikkade varrukate ja sellega sobituvate kinnaste eest.

Lucien juhatas oma mära ühe suurhaldjast mehe juurde, kes näis juhtivat purskkaevuga piirneva maja ehitamist. „Tulime vaatama, kas vajate mingit abi,” ütles ta piisavalt valjusti, et kõik kuuleks. „Meie teened on tänaseks teie päralt.”

Mees kahvatas. „Tänud, mu isand, kuid pole vaja midagi.” Tema silmad õgisid mind ja läksid suureks. „Võlg on tasutud.”

Higi mu pihkudel mõjus tihkemana, soojemana. Mu mära trampis kabjaga punakal liivatänaval.

„Palun,” ütles Lucien graatsiliselt kummardades. „Üles ehitamise pingutus on meie ühine koorem. See teeks meile au.”

Mees raputas pead. „Võlg on tasutud.”

Ja nii läks igas paigas, kus me külas peatusime: Lucien tuli sadulast, pakkus abi, kuid keelduti viisakalt ja aupaklikult.

Kahekümne minuti pärast ratsutasime juba tagasi metsa varjudesse ja kahinasse.

„Kas Tamlin lubas sul täna mu siia tuua,” uurisin kähedalt, „et lõpetaksin ülesehitusel abi pakkumise?”

„Ei. Otsustasin su ise siia tuua. Täpselt sellel põhjusel. Nad ei taha ega vaja su abi. Sinu kohalolek on eksitav ja meenutus sellest, mida nad läbi elasid.”

Võpatasin. „Aga neid polnud Mäealusel. Ma ei tundnud neist kedagi ära.”

Lucien judistas end. „Ei. Amaranthal olid... nende jaoks laagrid. Ülikutel ja soositud haldjatel lubati Mäealusel elada. Aga kui mõne koja rahvas ei töötanud kaupade ja toidu tekitamise nimel, pisteti nad luku taha ühes käikude võrgustikus mäe all. Tuhanded neist tuubitud kambritesse ja tunnelitesse, kus polnud valgust ja õhku. Viiekümneks aastaks.”

„Mitte keegi ei öelnud kunagi…”

„Sellest keelati rääkida. Osa neist hullus, hakkasid teisi jahtima, kui Amarantha unustas valvuritele nende toitmiseks käsu anda. Osa moodustas salku, mis hulkusid laagrites ja tegid…” Lucien hõõrus pöidla ja nimetissõrmega kulme. „Nad saatsid korda jubedaid asju. Praegu üritavad nad meenutada, mis moodi on olla normaalne – kuidas elada.”

Sapp kõrvetas kurku. Aga see pulm... jah, see võiks olla taolise paranemise alguseks.

Ometi näis mingi tekk lämmatavat mu meeli, ujutas üle heli, maitse, tunde.

„Ma tean, et tahtsid aidata,” üritas Lucien. „Mul on kahju.”

Minul ka.

Nüüdseks lõppematu eksistentsi üüratus rullus minu ees lahti.

Lasin sellel end üleni alla neelata.