Читать книгу Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda - Sarah J Maas - Страница 11

PEATÜKK

Paar päeva enne pulmatseremooniat hakkasid külalised saabuma. Tundsin tänu, et minust ei saa kunagi vürstinnat, sest ma poleks kunagi Tamliniga võrdväärne vastutuse ja võimu suhtes.

Üks väike ununenud osa minust möirgas ja röökis selle peale, aga...

Õhtusöök õhtusöögi otsa, banketid ja piknikud ja jahilkäigud.

Mind tutvustati ja talutati ringi. Mu nägu valutas sellest võlts­naeratusest, mida ma sinna kleebitult päeval ja ööl hoidsin. Hakkasin pulmapidu ootama kas või teadmise pärast, et kui see läbi saab, ei pea ma terve nädala olema meeldiv või vestlema kellegagi või tegema midagi. Ehk isegi kuu? Aasta?

Tamlin talus seda kõike talle omasel vaiksel, peaaegu metsistunud moel ja rääkis muudkui, et peod on vahendiks minu tutvustamisel tema kojale. Et tema rahval oleks midagi tähistada. Ta kinnitas mulle, et vihkab neid kogunemisi sarnaselt minuga sama palju ja et Lucien naudib ainsana kogu värki, kuid... vahel tabasin Tamlini irvitamas. Ja tõesti, ta vääris seda. Ta oli selle ära teeninud. Ja ka see rahvas vääris seda.

Niisiis kannatasin ära ja klammerdusin Ianthe külge, kui Tamlinit polnud minu kõrval. Ja kui nad koos olid, lasin neil kahel vestlusi juhtida, kuni mina loendasin tunde hetkeni, millal kõik lahkuvad.

„Sa peaks voodisse minema,” ütles Ianthe, kui vaatasime kogunenud pidutsejaid suurde saali saabumas. Märkasin Ianthet kolmkümmend minutit tagasi lahtiste uste juures ja tundsin tänulikkust ettekäände üle jätta maha kamp vestlushimulisi Tamlini sõpru. Õigemini, mitte vestlushimulisi. Nad lihtsalt põrnitsesid mind otse või üritasid nii pagana meeleheitlikult ühiseid teemasid leida. Peamiselt küttimisest. Vestlus seiskus üldiselt kolme minuti pärast.

„Mul on veel tunnike enne, kui pean magama minema.” Ianthe kandis tavapärast kahvatut rüüd, kapuuts peas ja sinise kiviga hõbe­diadeem selle peal.

Meist möödunud suurhaldjatest mehed piilusid Ianthet kas aukartuse või iha või vahest nende mõlema tõttu. Aeg-ajalt takerdusid nende pilgud ka minu külge. Ma teadsin, et suurtel silmadel polnud midagi pistmist mu erkrohelise kleidi või kena näolapiga (mis oli Ianthega võrreldes üpris ilmetu). Üritasin neist mitte välja teha.

„Olete homseks valmis? Saan ma midagi teie heaks veel teha?” Ianthe rüüpas vahuveini. Minu tänane kleit oli tegelikult Ianthe kingitus – Kevadkoja-roheline, nagu tema seda kutsus. Alis püsis vaid läheduses, kui ma riietusin ja oli kõhedalt vaikne, lastes Ianthel üle võtta muidu talle kuuluvad ülesanded.

„Kõik on hästi.” Jõudsin juba selle üle mõttes aru pidada, kui hale see oleks, kui paluksin tal pärast pulmapidu püsivalt sinna jääda. Kui paljastaksin, et kardan sellesse kotta, selle rahva juurde jäämist, kuni saabub Nynsar – pisike kevadpüha, mis tähistab põldude seemendamise lõppu ja jagab laiali hooaja esimesed lõikelilled. Selleni jäi praegusest hetkest mitu-mitu kuud. Isegi see, kui Ianthe elab oma templis, jääb ta minust liiga kaugele.

Kaks meest tiirutasid meist juba mitmendat korda mööda ja nüüd kogusid nad lõpuks piisavalt julgust ning lähenesid meile – temale.

Nõjatusin seinale, puitpaneel kaevus selga, kui mehed Ianthe kummalegi küljele astusid. Nägusad selles mõttes, et enamik neist olid kenad ja kandsid relvi. Need tähistasid mehi kahe suurhaldjana, kes valvasid Tamlini maid. Võib-olla töötasid nad koguni Ianthe isa alluvuses. „Preestrinna,” tervitas üks sügavalt kummardades.

Nüüdseks olin ma sellega harjunud, et suudeldi Ianthe hõbe­sõrmuseid ja paluti, et naine palvetaks paluja, tema pere või tema armastatu eest. Ianthe võttis selle kõik vastu nii, et tema imekaunis nägu ei liikunud ka vähimalgi määral.

„Bron,” lausus ta pruunijuukselisele ja pikale vasakpoolsele mehele. „Ja Hart,” pöördus ta mustajuukselise ja kehaehituselt veidi võimsama parempoolse mehe poole. Ianthe andis oma huultele kavala ja ilusa kalde. Olin ammu aru saanud, et see märk tähendas jahti öisele kaaslasele. „Pole teid kaht tülitekitajat ammu näinud.”

Mehed vehklesid vastastikku flirtivate märkustega, kuni hakkasid pilke minu suunas heitma.

„Aa,” nentis Ianthe, kapuuts nihkumas, kui ta pöördus. „Lubage tutvustada, emand Feyre.” Ta langetas silmad ja kallutas pead sügava kummarduse saatel. „Prythiani päästja.”

„Me teame,” lausus Hart vaikselt ja kummardas koos sõbraga kogu ülakeha liigutades. „Olime teiega Mäealusel.”

Suutsin veidike pead kallutada, kui nad end sirgu ajasid. „Õnnitlused homse puhul,” irvitas Bron. „Sobiv lõpp, mis?”

Sobiv lõpp oleks tähendanud mind hauapõhjas lamamas ja põrgus põlemas.

„Katel õnnistas meid kõiki selle liiduga,” ütles Ianthe. Mehed pomisesid nõustuvalt ja kallutasid taas päid. Ma ei teinud sellest välja.

„Pean tunnistama,” jätkas Bron, „see proovilepanek middengardi-ussiga? Vaimustav. Üks kõige vaimustavamaid asju, mida olen iial näinud.”

Raske oli end mitte üleni seina vastu suruda. Mitte mõelda mudaleha, liha rebivate hammaste laksumise peale, kui need minu poole kihutasid. „Aitäh.”

„Oh, see kõlas kohutavalt,” lausus Ianthe lähemale astudes. Ta märkas kohe, et ma ei kandnud enam seda ilmetut naeratust. Ta pani mulle käe käsivarrele. „Selline vaprus on aukartustäratav.”

Olin nii tänulik, nii haledalt tänulik selle rahustava puudutuse eest. Pigistuse eest. Teadsin sel hetkel, et ta inspireeriks hordide kaupa noori haldjanaisi oma orduga liituma – mitte Ema või Katla kummardamiseks, vaid selleks, et õppida, kuidas ta elas. Kuidas ta suutis särada nii kirkalt ja armastada iseennast, liikuda ühelt mehelt järgmisele nii, nagu oleksid nad road-banketil.

„Jäime jahist sel päeval ilma,” poetas Hart muretult, „nii et meile pole antud võimalust teie andeid lähedalt näha. Vürst vist määrab meid järgmisel kuul mõisa juurde – oleks suur au teie kõrval ratsutada.”

Tamlin ei lase mind välja ka tuhande aasta pärast. Ja mul puudus tahtmine öelda, et mul pole enam kunagi mingit huvi kasutada vibu ja nooli või üldse midagi küttida. Jaht, kuhu mind kaks päeva tagasi lohistati, oli peaaegu liig mis liig. Isegi kui kõik mind vahtisid, ei vinnastanud ma noolt.

Mehed ootasid endiselt vastust, niisiis ütlesin: „Au oleks minu­poolne.”

„Kas mu isa paneb teid kaht homme valvesse või tulete tseremooniale?” küsis Ianthe ja asetas eksitava käe Broni käsivarrele. Täpselt see põhjus, miks ma ta üritustel üles otsisin.

Bron vastas talle, kuid Harti silmad püsisid minul – mu ristatud käsivartel. Mu tätoveeritud sõrmedel. „Kas olete vürstist üldse midagi kuulnud?”

Ianthe kangestus ja Bron heitis kohe pilgu mu tindiga kaetud ihule.

„Ei,” ütlesin Harti pilgule vastates.

„Ilmselt jookseb nüüd hirmunult ringi, sest Tamlin sai oma väe tagasi.”

„Siis ei tunne te Rhysandit üldse hästi.”

Hart pilgutas silmi ja isegi Ianthe püsis vagusi. See oli ilmselt kõige jõulisem fakt, mida söandasin kellelegi nende pidude käigus öelda.

„Noh, küll me hoolitseme vajadusel tema eest,” lausus Hart jalalt jalale tammudes, kui jätkuvalt tema pilgule vastasin ega vaevunudki ilmet leevendama.

„Peapreestrinnad tegelevad sellega. Me ei luba, et meie päästjat koheldakse nii kehvasti,” lausus Ianthe talle. Ja mulle.

Voolisin näoilme neutraalseks. Kas seepärast otsiski Tamlin algselt Ianthe üles? Et leida liitlast? Mu rinnus tõmbus pisut kokku. Pöördusin tema poole. „Ma lähen üles. Ütle Tamlinile, et näeme homme.”

Homme, sest täna, nagu Ianthe mulle selgitas, pidime veetma öö lahus. Nagu dikteerisid nende ammu kestnud traditsioonid.

Ianthe suudles mind põsele, tema kapuuts kaitses mind silmapilguks ruumi eest. „Olen teie käsutuses, emand. Saatke sõna, kui vajate midagi.”

Ma ei kavatsenud seda teha, kuid noogutasin.

Ruumist välja lipsates piilusin ettepoole – sinna, kus Tamlinit ja Lucieni ümbritses ring mees- ning naissoost suurhaldjatest. Nad polnud vahest nii rafineeritud kui mõned ülejäänud, aga... Neil oli selliste isikute ilme, kes on kaua koos ja üksteise kõrval võidelnud. Tamlini sõbrad. Tamlin tutvustas mind neile ja ma unustasin kohe nende nimed. Ma ei üritanudki neid uuesti teada saada.

Tamlin kallutas pea kuklasse ja naeris. Teised huilgasid koos temaga.

Lahkusin enne, kui ta jõudis mind märgata. Libistasin end läbi rahvarohkete koridoride, kuni jõudsin elamutiiva hämarale ja tühjale ülakorrusele.

Üksinda magamistuppa jäädes ja mõtteid heietades ei mäletanud ma enam viimast korda, kui südamest naersin.

Lagi tungis alla. Suured nürid ogad olid nii tulised, et ma nägin neil kuumust värelemas, kuigi lamasin aheldatult põranda küljes. Aheldatult, sest ma ei osanud lugeda ega suutnud veerida kokku seinale kirjutatud mõistatust ja Amarantha tundis heameelt lasta mind ogade otsa ajada.

Lähemale ja lähemale. Polnud kedagi, kes tõttaks mind sellest hirmsast surmast päästma.

See teeb haiget. See teeb põrguvalu ja on aeglane ning ma nutaks – võib-olla nutaks isegi oma ema järele, kes minust kunagi nagunii ei hoolinud. Võib-olla ma anuks, et ta päästaks mind…

Vehklesin käte-jalgadega, kui voodis istuli sööstsin ja nähtamatuid kette sikutasin.

Oleksin viskunud vannitoa poole, kui mu jalad ja käed poleks nii hullusti vappunud. Kui ma oleks suutnud hingata, hingata, hingata…

Uurisin judinal magamistuba. Päris – see oli päris. Need õudused olid luupainajad. Ma olin väljas, ma elasin, ma viibisin ohutus kohas.

Üks öine tuuleke hõljus läbi avatud akna sisse, sasis mu juukseid, kuivatas külma higi mu peal. Tume taevas kutsus, tähed näisid nii tuhmid ja väikesed nagu härmakübemed.

Bron kõlas nii, nagu oleks minu ja middengardi-ussi kohtumise vaatamine olnud spordivõistlus. Justkui ma polnukski ühe vea kaugusel sellest, et mind oleks üleni alla kugistatud ja mu luud välja sülitatud.

Pealtnäha nii päästja kui ka kojanarr.

Koperdasin avatud akna juurde ja lükkasin selle rohkem lahti, tehes vabaks vaate tähisele pimedusele.

Toetasin pea seina vastu ja nautisin jahedaid kive.

Mõne tunni pärast olen ma abielus. Ma saan õnneliku lõpu. Ükskõik, kas ma väärin seda või mitte. Aga see maa, see rahvas – nemad saavad ka oma õnneliku lõpu. Esimesed sammud paranemise poole. Rahu poole. Ja siis saavad asjad kombe.

Siis saan mina kombe.

Ma vihkasin tõeliselt ja tõsiselt oma pulmakleiti.

See oli mingi koletis tüllist ja šifoonist ja õhulisest siidist – nii erinev lohvakatest kleitidest, mida ma tavaliselt kandsin: pihik kiilus keha ümber, dekoltee kaardus alla mu rindu üles upitama ja kleidid... Kleidid olid üks sädelev telk, mis peaaegu hõljus sametises kevadõhus.

Mõni ime, et Tamlin naeris. Isegi Alis ümises mind riietades omaette, kuid ei öelnud midagi. Tõenäoliselt seepärast, et Ianthe valis kleidi isiklikult täiendama mis iganes lugu ta kavatses täna põimida – legendi, mida ta maailmale kuulutab.

Ma oleksin võinud kõige sellega toime tulla, kui poleks olnud puhvis õlakatteid. Need olid nii hiiglaslikud, et ma peaaegu nägin neid silmanägemise piirimail sätendamas. Pooleldi üles ja pooleldi alla sätitud lokitatud juuksed olid läbi põimitud pärlite, vääriskivide ja Katel-teab-millega. Mul kulus kogu enesekontroll sellele, et mitte peegli ees kössi tõmbuda enne, kui kaarduvast trepist alla peasaali laskun. Mu kleit sisises ja kahises iga sammuga.

Peatusin suletud verandauste taga. Aeda kaunistasid kreemjad, punetavad ja taevasinised paelad ning laternad. Suurimasse hoovi olid paigutatud kolmsada tooli, igaühe neist võttis endale Tamlini õukond. Mina pidin suunduma mööda peamist vahekäiku ja taluma nende pilke enne, kui jõuan teises otsas oleva poodiumini – ja Tamlinini.

Siis pühitseb ja õnnistab Ianthe meie liitu napilt enne päikeseloojangut, esindades kõiki kahtteist peapreestrinnat. Ta vihjas nende tungivale soovile kohal olla, kuid mingi kavaluse kaudu suutis ta ülejäänud eemal hoida. Kas siis selleks, et võita kogu tähelepanu endale või säästa mind sellest, et nende kari mind taga ajab. Ma ei osanud seda öelda. Võib-olla mõlemal põhjusel.

Mu suu muutus paberkuivaks, kui Alis kleidi sädelevat sleppi aiauste varjus soputas. Siid ja läbipaistev kangas sahisesid ning ohkasid. Pigistasin kahvatut buketti kinnastatud kätes ja murdsin varred peaaegu pooleks.

Küünarnukkideni ulatuvad siidkindad pidid varjama märgistusi. Ianthe tõi need selsamal hommikul sametiga vooderdatud karbis ise kohale.

„Ärge närvitsege,” laksutas Alis keelt. Naise puukoore karva nahk oli mesikuldses õhtuvalguses rikkalik ja õhetav.

„Ma ei närvitse,” käristasin vastu.

„Te nihelete nagu mu noorim õepoeg juukselõikuse ajal.” Alis lõpetas kleidiga askeldamise ja ajas minema teenrid, kes saabusid mind enne tseremooniat piiluma. Teesklesin, et ma ei näinud neid ega sätendavat, päikeseloojangust kullatud rahvast hoovil. Mängisin nähtamatu tolmukübemega seelikutel.

„Olete imeilus,” lausus Alis vaikselt. Teadsin üpris veendunult, et tema mõtted mu kleidi kohta olid samad kui mul endal, ent ma uskusin teda.

„Aitäh.”

„Ja te kõlate, nagu läheksite omaenda matustele.”

Kleepisin näole irve. Alis pööritas silmi ja müksas mind uste poole, kui need avas surematu tuul ning sisse voogas laulvat muusikat. „See saab läbi rutem, kui jõuate silmagi pilgutada,” lubas ta mind õrnalt viimasesse päikesevalgusesse tõugates.

Kolmsada osalejat tõusis püsti ja keeras kohapeal minu poole.

Alles kogunesid mu viimase katsumuse ajal nii paljud mind vaatama, mind hindama. Kõik kaunites riietes, nii sarnastes sellega, mida nad Mäealusel kandsid. Nende näod hägustusid, sulasid kokku.

Alis köhatas maja varjudest ja ma hakkasin kõndima, vaatasin poodiumit…

Tamlinit.

Mul tõmbas hinge kinni. Raske oli jätkata teed trepist alla, takistada põlvedel nõtkumast. Mu tulevane oli oma rohekuldses tuunikas oivaline, tema pealael kiiskas läikima löödud loorberilehtedest kroon. Ta oli oma maagiat rohkem vallandanud, lubas surematul valgusel ja ilul läbi paista – minu jaoks.

Mu pilk ahenes talle, minu vürstile. Mehe suurtes silmades läigatas miski, kui astusin pehmele murule valgete roosiõite sisse…

Ja punastesse.

Kellegi käsi oli pritsinud punaseid kroonlehti ees olevale rajale nagu veretilku valgete sekka.

Sundisin pilgu üles Tamlinile, tema õlad olid taga, pea kõrgel.

Nii teadmatu sellest, kui tõeliselt katki ja sünge olin ma seesmiselt. Kui sobimatu valgete riiete tarbeks, kui mu käed olid nii määritud.

Kõik teised mõtlesid seda küll. Pidid lihtsalt mõtlema.

Iga samm oli liiga kiire, lennutas mind poodiumi ja Tamlini poole. Ja Ianthe poole. Täna õhtul tumesinisesse rüütatud naine säras kapuutsi ja hõbekrooni all.

Justkui oleks ma hea – justkui poleks ma mõrvanud kaht nendesugust.

Ma olin mõrvar ja valetaja.

Minu ees lasus kobar punastest kroonlehtedest – täpselt selliselt kogunes haldjanooruki veri mu jalgade ette loiguks.

Kümne sammu kaugusel poodiumist, selle punase läraka äärel, aeglustasin ma sammu.

Ja siis seisatasin.

Kõik vaatasid mind. Täpselt nagu siis, kui olin peaaegu surnud. Nad vaatasid mu piinu pealt.

Tamlin sirutas laia kämbla, kulmud tõmbusid pisut kokku. Mu süda peksis nii kiiresti, liiga kiiresti.

Olin oksele hakkamas.

Kohe üle nende roosiõite, kohe üle rohu ja paelte, mis jooksid kaht poolt ääristavate toolide juurest vahekäiku.

Mu naha ja luude vahel ümises ning trummeldas, tõusis ja trügis miski. See nähvas läbi vere…

Nii palju silmi. Liiga palju minule surutud silmi. Tunnistajaks igale minu sooritatud kuriteole, igale alandusele…

Ma ei tea, miks ma üldse vaevusin kindaid kandma. Miks ma lasin Ianthel end veenda.

Hääbuv päike kõrvetas liiga kuumalt, aed oli hekkidest liiga piiratud. Sama pääsmatu kui tõotus, mida olin andmas ja mis pidi mind temaga igaveseks köitma. Aheldama ta minu murtud ja väsinud hinge külge. Olend minu sees vähkres nüüd, mu keha vappus paisuva jõuga, kui see väljapääsu jahtis…

Igaveseks – ma ei parane kunagi. Ei vabane kunagi endast, sellest kongist, kus ma kolm kuud veetsin…

„Feyre,” lausus Tamlin. Mehe käsi oli kindel, kui ta jätkuvalt minu käe poole sirutus. Päike vajus läänepoolse aiamüüri ääre taha, varjud koondusid õhku jahutama.

Kui ma minekule pöördun, hakkavad nad rääkima, aga ma ei suutnud teha viimaseid üksikuid samme. Ma ei suutnud, ei suutnud, ei suutnud…

Valmistusin sealsamas laiali lagunema. Just sel hetkel – ja nad näevad täpsemalt, kui puruks ma olen.

Aita mind, aita mind, aita mind, anusin kedagi. Ükskõik keda. Anusin esireas istuvat Lucieni, kelle metallsilm mulle kinnitus. Anusin Ianthet, kelle nägu oli kapuutsi varjus tüüne ja kannatlik ja armas. Päästa mind – palun päästa mind. Vii mind minema. Tee sellele kohe lõpp.

Tamlin astus sammu minu poole – tema silmi varjutas mure.

Taganesin sammu. Ei.

Tamlini suu tõmbus pingule. Rahvas pomises. Kuldse haldjavalgusega koormatud siidlindid sätendasid meie kohal ja lõid ümbruse ärkvele.

Ianthe lausus mahedalt: „Tule, mõrsja, ja lase end liita oma tõelise armastusega. Tule, mõrsja, ja lase headusel viimaks ometi võidutseda.”

Hea. Ma polnud kaugeltki hea. Ma olin eimiski ja mu hing, mu igavene hing oli neetud…

Üritasin reeturlikke kopse sundida õhku sisse tõmbama, et saaksin öelda välja selle sõna. Ei – ei.

Aga ma ei pidanudki seda tegema.

Minu taga raksatas kõu, justkui oleks üksteise vastu löödud kaht rahnu.

Rahvas karjus, taganes. Mõni haihtus lausa minema, kui pimedus lahvatas.

Keerasin kannapeal ringi. Avastasin läbi öö, mis triivis minema kui suits tuules, et Rhysand kohendas taamal musta kuue revääre.

„Tervist, Feyre, mu kullake,” nurrus ta.