Читать книгу Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda - Sarah J Maas - Страница 6

Võib-olla olin ma alati olnud sisimas murtud ja tume.

Võib-olla oleks keegi, kes sündinud tubliks ja terviklikuks, pannud pihlapuust pistoda maha ja pigem leppinud surmaga kui sellega, mis laius mu ees.

Verd oli kõikjal.

Raske oli pistoda peos hoida, sest mu verest läbiligunenud käsi värises. Kuna ma murenesin kild-killult sel ajal, kui suurhaldjast nooruki laip marmorpõrandal jahtus.

Ma ei suutnud relvast lahti lasta, ei suutnud liigutada end oma kohalt tema kõrval.

„Tore,” nurrus Amarantha troonil. „Uuesti.”

Ootel oli juba järgmine pihlapuust pistoda ja järgmine põlvitav suurhaldjas. Naine.

Ma teadsin, mis sõnu ta lausuks. Mis palvet ta esitaks.

Ma teadsin, et mõrvaksin tema nii, nagu mõrvasin nooruki enda ees.

Et vabastada neid kõiki, et vabastada Tamlinit, teeksin ma seda.

Ma olin süütute lihunik ja ühe maa päästja.

„Millal iganes oled valmis, kallis Feyre,” venitas Amarantha. Tema sügavpunased juuksed olid sama kirkad kui veri mu kätel. Marmoril.

Mõrvar. Lihunik. Koletis. Valetaja. Pettur.

Ma ei teadnud, kumba ma mõtlesin. Piirid minu ja kuninganna vahel hägustusid ammuilma.

Mu sõrmed pistoda ümber lõdvenesid ja see kolksatas maha, pritsides verd üha laienevas lombis. Piisku lendas mu kulunud saabastele – riismed surelikust elust, mis oli nii kaugel minu taga, et oleks võinud sama hästi olla üks mu palaviku-unenägudest nendel viimastel kuudel.

Seisin vastamisi surmale mõeldud naisega. Kapuuts oli ta pea kohale längu vajunud, nõtke keha liikus viimsete hingetõmmete taktis. Ta ootas lõppu, mille mina pidin talle andma. Ohvrit, milleks ta pidi muutuma.

Sirutasin käe teise pihlapuust pistoda poole mustal sametpadjal, selle käepide tundus jäine mu soojas ja niiskes peos. Valvurid sikutasid naisel kapuutsi peast.

Ma teadsin seda nägu, mis mulle vastu põrnitses.

Teadsin neid sinakashalle silmi, pruunikaskuldseid juukseid, täidlast suud ja teravaid põsesarnu. Teadsin kõrvu, mis olid nüüd muutunud hapralt teravatipuliseks. Teadsin sihvakaks tahutud jäsemeid, mida ääristava väe iga inimlik puudujääk oli silutud aimatava surematu kuma sisse.

Teadsin seda õõnsust, ahastust, rikutust, mida lekkis sellest näost.

Mu käed ei värisenud, kui sättisin pistoda õige nurga alla.

Kui ma pigistasin luist õlga ja vahtisin sellesse vihatud näkku – minu näkku.

Ja surusin pihlapuust pistoda minu ootavasse südamesse.