Читать книгу Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda - Sarah J Maas - Страница 12

PEATÜKK

See poleks pidanud mind üllatama. Rhysandile meeldis ju kõigest vaatemängu teha. Ja tema jaoks oli Tamlini närvi ajamine omaette kunst.

Aga seal ta oli.

Rhysand, Öökoja vürst, seisis nüüd minu kõrval. Pimedust imbus temast nagu tinti vette.

Rhysand kallutas pea viltu, tema sinakasmustad juuksed nihkusid selle liigutuse peale. Violetsed silmad sätendasid kuldses haldjavalguses, kui need kinnitusid Tamlinile. Kui ta tõstis käe sinnapoole, kus Tamlinil ja Lucienil ja vahtidel olid mõõgad pooleldi välja tõmmatud. Kui nad kaalusid parajasti, mil moel mind eest ära saada ja kuidas Rhysandi pikali panna…

Ent selle käetõste peale nad tardusid.

Ianthe taganes aeglaselt, näolt valgunud igasugune jume.

„On alles kena väike pulmake,” poetas Rhysand. Ta torkas käed taskutesse ning arvukad mõõgad jäid oma tuppedesse. Allesjäänud rahvas trügis minema, mõned ronisid eemale pääsemiseks üle toolide.

Rhys vaatas mind aeglaselt üle ja laksutas mu siidkinnaste peale keelt. Mis iganes mu naha all end kogus, muutus nüüd liikumatuks ja külmaks.

„Kasi siit põrgu päralt minema,” urises Tamlin meie poole marssides. Tema nukkidest kärisesid välja küünised.

Rhys laksutas uuesti keelt. „Oi, mina küll nii ei arva. Pean teoks tegema oma kokkulepe Feyre-kullakesega.”

Mu kõht tõmbus õõnsaks. Ei – ei, mitte praegu.

„Kui üritad kokkulepet murda, siis tead küll, mis juhtuma hakkab,” jätkas Rhys. Ta kõkutas veidike naerda rahva peale, kes endiselt üksteisele otsa koperdas, et tema juurest minema pääseda. Ta tõmbas lõuaga minu poole. „Andsin sulle kolm kuud vabadust. Peaksid mind nähes vähemalt õnnelik olema.”

Vappusin liiga hullusti, et midagi öelda. Rhysi silmad värelesid pahameelest.

See ilme kadus selleks ajaks, kui ta uuesti Tamlini poole pöördus. „Ma võtan ta nüüd kaasa.”

„Ära mõtlegi,” lõrises Tamlin. Tema taga oli poodium tühi, Ianthe haihtus täielikult. Nagu suurem osa kohalolijatest.

„Kas ma segasin? Arvasin, et see sai läbi.” Rhys heitis mulle mürgist tilkuva naeratuse. Ta teadis läbi selle sideme või mis iganes meie vahel peituva maagia, et olin parajasti ära ütlemas. „Vähemalt Feyre näib küll nii arvavat.”

Tamlin lõrises: „Las me lõpetame tseremoonia…”

„Sinu peapreestrinna,” nähvas Rhys, „näib samuti arvavat, et see on läbi.”

Tamlin kangestus, kui vaatas üle õla ja avastas eest tühja altari. Kui ta uuesti meie poole pöördus, olid küünised pooleldi käte sisse tagasi tõmbunud. „Rhysand…”

„Mul pole kauplemiseks tuju,” sisistas Rhys, „ehkki suudaksin selle oma kasuks keerata. Olen selles kindel.” Võpatasin, kui tema käsi mu küünarnukki silitas. „Lähme.”

Ma ei liigutanud end.

„Tamlin,” kähistasin ma.

Tamlin astus üheainsa sammu minu poole. Mehe kuldne nägu tõmbus kollakaks, kuid püsis Rhysil. „Ütle oma hind.”

„Ära näe vaeva,” kõõrutas Rhys ja võttis mind käevangu. Iga kokkupuude oli jäle. Talumatu.

Ta viib mu tagasi Öökotta. Paika, mille põhjal Amarantha väidetavalt Mäealuse lõi. See oli täis räigusi ja piinamist ja surma…

„Tamlin, palun sind.”

„Kui dramaatiline,” ilkus Rhysand mind lähemale sikutades.

Ent Tamlin ei liigutanud ennast – ja need küünised olid täielikult asendunud sileda nahaga. Tamlin kinnitas pilgu Rhysile, huuled tõmbusid lõrinal pingule. „Kui sa talle viga teed…”

„Ma tean, ma tean,” venitas Rhysand. „Toon ta nädala pärast sulle tagasi.”

Ei – ei! Tamlin ei teeks selliseid ähvardusi, kui need poleks tähendanud, et ta laseb mul minna. Isegi Lucien vahtis Tamlinit ammulisui, nägu maruvihast ja šokist valge.

Rhys lasi mu küünarnukist lahti ainult selleks, et libistada käsi ümber mu piha ja suruda mind oma küljele. Ta sosistas mulle kõrva: „Hoia kinni.”

Seejärel pimedus möiratas. Tuul kiskus mind siia-sinna, maapind langes alt ja maailm kadus mu ümbert. Jäi ainult Rhys. Vihkasin teda, kui klammerdusin tema külge. Vihkasin teda kogu südamest.

Seejärel pimedus haihtus.

Esmalt haistsin jasmiini – siis nägin tähti. Terve tähemeri väreles kumavate kuukivist sammaste taga, mis raamisid uhket vaadet lõpututele lumemütsidega mägedele.

„Tere tulemast Öökotta,” ühmas Rhys vaid.

See oli kõige imeilusam paik, mida olin iial näinud.

Mis iganes hoones me asusime, see kõõlus ühe hallist kivist mäe tipus. Saal meie ümber oli avatud ilmastikule. Näha polnud ühtki akent, ainult kõrguvad sambad ning jasmiinihõngulises tuules lendlevad läbipaistvad kardinad.

Maagia pidi hoidma õhu südatalvel soojana. Rääkimata kõrgusest või mägesid katvast lumest, mis võimsate tuulte saatel looridena tippudelt maha hõljus nagu uitav udu.

Saali täkkisid väikesed istumise, einestamise ja töötamise alad. Neid eraldasid kardinad, lopsakad taimed või kuukivist põrandale pillutatud paksud vaibad. Tuule toel hulpis laekaartest alla kõlkuvate värvitud klaaslaternate kõrval paar valguskera.

Polnud kuulda ühtki karjet, hüüet ega palvet.

Minu taga kerkivat valgest marmorist seina murdsid aeg-ajalt hämaratesse trepikodadesse viivad ukseavad. Seal pidi asuma ülejäänud Öökoda. Mõni ime, et ma kedagi röökimas ei kuulnud, kui nad kõik seal sees olid.

„See on minu privaatresidents,” selgitas Rhys muretult. Tema nahk oli võrreldes minu mälestustega tumedam – pigem kuldne kui kaame.

Kaame seetõttu, et Rhys veetis viiskümmend aastat Mäealusel luku taga. Uurisin teda. Otsisin mingitki märki massiivsetest läbipaistvatest tiibadest – nendest, millega lendamise armastamist ta mulle tunnistas. Aga seal polnud midagi. Ainult üks mulle muigav mees.

Ja see liigagi tuttav olek – „Kuidas sa julged…”

Rhys turtsatas. „Sellest ilmest su näol tundsin kohe kindlasti puudust.” Ta hiilis kassilike liigutustega lähemale, violetsed silmad muutusid summutatuks – surmavaks. „Pole tänu väärt, kas tead.”

„Mille eest?”

Rhys peatus vaevalt kolmandiku meetri kaugusel ja libistas käed taskutesse. Siin ei tunnetanud ma temast lainetavat ööd – ja mees nägi täiuslikkusest hoolimata peaaegu normaalne välja. „Et päästsin su siis, kui seda palusid.”

Kangestusin. „Ma ei palunud midagi.”

Tema põrnitsev pilk laskus mu vasakule käele.

Rhys ei hoiatanud mind ette, kui rabas mul käsivarrest, lõrises tasahilju ja rebis kinda käest. Tema puudutus oli põletav raud. Võpatasin taandudes, kuid ta hoidis minust kõvasti kinni, kuni sai mõlemad kindad käest. „Kuulsin, kuidas sa kedagi anusid. Ükskõik keda, kes su päästaks, kes su minema viiks. Kuulsin ei-sõna su huulil.”

Ma ei öelnud midagi.

Ta keeras mu palja käe teistpidi. Mehe haare tugevnes, kui ta enda tätoveeritud silma uuris. Ta toksas pupilli. Ühe korra. Kaks korda. „Kuulsin seda valjusti ja selgesti.”

Väänasin käe eemale. „Vii mind tagasi. Kohe. Ma ei tahtnud, et mind ära röövitaks.”

Rhys kehitas õlgu. „Milline aeg oleks su siinviibimiseks veel parem? Võib-olla Tamlin ei märganud, et kavatsesid talle kogu tema koja ees ära öelda – võib-olla saad nüüd lihtsalt selles minu süüks panna.”

„Värdjas. Sa tegid piisavalt selgeks selle, et mul oli... kõhklusi.”

„Milline tänu, nagu alati.”

Tegin raskustega üheainsa, sügava hingetõmbe. „Mida sa minust tahad?”

„Tahan? Tahan, et sa alustuseks mind tänad. Seejärel võta see jube kleit seljast. Sa näed välja...” Mehe huuled vormusid julmaks jooneks. „Sa näed välja täpselt selline hirvesilmne näitsik, keda tema ja see halisev preestrinna sinust teha tahavad.”

„Sa ei tea minu kohta midagi. Meie kohta.”

Rhys heitis teadjamehe naeratuse. „Kas Tamlin siis teab? On ta vaevunud sinult kunagi küsima, miks sa igal ööl sisikonna välja öögid? Miks sa ei saa teatud ruumidesse minna või konkreetseid värve näha?”

Tardusin. Rhys oleks võinud sama hästi mind alasti koorida. „Kasi põrgu päralt mu peast välja.”

Tamlinil olid omaenda õudused, mida ta pidi kannatama, millega pidi vastamisi seisma.

„Samad sõnad.” Ta marssis paar sammu eemale. „Arvad sa tõesti, et ma naudin seda, kui mind äratavad igal ööl pildid oksendavast sinust? Selles meievahelises sidemes ei sobi mul absoluutselt istuda esireas ajal, kui ma üritan magada.”

„Tropp.”

Veel üks naerupugin. Aga ma ei kavatsenud küsida, mida ta selle meievahelise sideme all täpsemalt silmas pidas. Ma ei kavatsenud kinkida talle rahulolu, et mõjun uudishimulikuna. „Mis puutub sellesse, mida ma veel sinust tahan...” Rhys viipas meie taga olevale hoonele. „Räägin sulle homme hommikusöögi ajal. Praeguseks säti end korda. Puhka.” Jälle väreles ta silmis see raev kleidi, soengu peale. „Mine parempoolsest trepist, üks korrus alla. Esimene uks on sinu tuba.”

„Polegi vangikong?” Vahest oli rumal seda hirmu paljastada, seda talle soovitada.

Ent Rhys pöördus pooleldi, kulmud kerkimas. „Sa pole mu vang, Feyre. Sa sõlmisid kokkuleppe ja mina teen selle teoks. Sa oled minu külaline minu kojaliikme privileegidega. Keegi minu alamatest ei puutu sind, ei tee sulle viga ega isegi mõtle sinust halvasti seni, kuni sa siin viibid.”

Mu keel oli kuiv ja raske, kui küsisin: „Ja kes võiks olla need alamad?”

„Osa elab siin – mäe sees meie all.” Ta kallutas pea viltu. „Neil on keelatud siia residentsi jalga tõsta. Nad teavad, et allkirjastavad sellega oma surmaotsuse.” Tema pilk kohtus minu omaga, mehe silmad olid karmid ja selged. Justkui tajuks paanikat, sisse hiilivaid varje. „Amarantha polnud kuigi loominguline,” lausus ta tasase raevuga. „Minu koda selle mäe sees on ammu kardetud. Too nõid otsustas seda matkida, rikkus ruumi Prythiani püha mäe sees. Nii et, jah: selle mäe all on koda. Su armas Tamlin eeldab, et allutan sind just nimelt sellele. Aeg-ajalt ma juhin seda, kuid suuremalt jaolt valitseb see ennast ise.”

„Millal sa mu sinna viid?” Kui pean uuesti maa alla minema, nägema uuesti neid õudusi... Kavatsesin teda anuda – anuda, et ta mind sellest säästaks. Mind ei huvitanud, kui haledaks see mind muudab. Kaotasin juba ammu igasuguse tõrke selle vastu, milliseid piire ma ellujäämiseks ületaks.

„Ma ei vii.” Ta pööritas õlgu. „See on minu kodu. Koda selle all on mu amet, nagu teie, surelikud, seda kutsute. Mulle ei meeldi, kui need kaks liiga sageli kattuvad.”

Mu kulmud kerkisid pisut. „Surelikud?”

Tähevalgus tantsiskles ta näo tasapindadel. „Kas peaksin sind millekski muuks pidama?”

Väljakutse. Tõukasin eemale ärrituse selle lõbu peale, mis jälle tema huulenurki sikutas, ning ütlesin hoopis: „Ja ülejäänud su koja elanikud?” Öökoda oli tohutu – suurem kui miski muu Prythianis. Ja kõikjal meie ümber kõrgusid need tühjad, lumest piitsutatud mäed. Ei mingeid märke asulatest, linnadest, üldse millestki.

„Pillutatud kõikjale, elutsevad oma soovi järgi. Täpselt nagu sinul on nüüd vabadus uidata seal, kus soovid.”

„Ma soovin koju uidata.”

Rhys naeris. Ta jalutas viimaks saali teise otsa, mis lõppes tähtedele avatud verandaga. „Olen valmis igal ajal vastu võtma su tänu, kas tead,” hüüdis ta mulle tagasi vaatamata.

Minu silme ees lõhkes punast. Ma ei suutnud hingata piisavalt kiiresti, ei suutnud mõelda valjemini sellest möirgest oma peas. Ühel silmapilgul põrnitsesin talle järele – järgmisel hoidsin juba kinga käes.

Heitsin selle tema poole kogu jõuga.

Kogu märkimisväärse, surematu jõuga.

Nägin vaevu oma siidsussi, kui see lendas läbi õhu sama kiiresti kui langev täht. Kiiremini, kui isegi üks vürst suutis selle lähenemist tajuda.

Ja see põrutas talle vastu pead.

Rhys keerles ringi, käsi tõusis kuklale, silmad suured kui tõllarattad.

Mul oli teine king juba käes.

Vürsti huuled tõmbusid hammastelt. „Katsu sa ainult.” Ägedus – ta pidi olema täna ikka erilises tujus, kui lasi oma keevalisusel nii palju välja paista.

Tore. Siis on meid kaks.

Lennutasin teise kinga otse ta pea poole, sama nobedalt ja kõvasti kui esimese.

Mehe käsi napsas üles ja püüdis kinga mõne sentimeetri kaugusel näost.

Rhys sisises ja langetas kinga. Põhjatud silmad kohtusid minu omadega, kui siid lahustus tema rusikas sätendavaks mustaks tolmuks. Tema sõrmed kägardusid lahti, viimane osa küütlevast tuhast puhuti olematusesse. Mees uuris mu kätt, mu keha, mu nägu.

„Huvitav,” ümises ta teed jätkates.

Kaalusin talle peale kargamist ja selle ülbe näo tümitamist rusikatega, kuid ma polnud rumal. Viibisin tema kodus, pealtnäha ühe mäe tipus kusagil absoluutselt eikusagil. Mitte keegi ei tõtanud mind päästma – kedagi poleks isegi siin mu röökimist kuulmas.

Niisiis pöördusin osutatud ukseava poole ja suundusin selle taga olevasse hämarasse trepikotta.

Jõudsin peaaegu kohale ega söandanud liiga valjusti hingata, kui üks reibas lõbustatud naishääl kauguses lausus. Seal, kuhu iganes Rhys saali teises otsas suundus. „Noh, see läks küll hästi.”

Vastuseks tulnud Rhysi lõrin muutis mu sammud kiireks.

Minu tuba oli unistuste unistus.

Loomulikult tuulasin ma kohe selle põhjalikult läbi iga ohumärgi leidmiseks, nuuskisin välja iga sisse- ja väljapääsu ning peidupaiga. Seejärel seisatasin ruumi keskel ja mõtisklesin selle üle, kus ma siis täpsemalt järgmise nädala veetma pean.

Sarnaselt ülakorruse eluruumiga olid ka selle aknad avatud nende taga laiuvale jõhkrale maailmale. Ei mingit klaasi ega luuke – üksnes haprad ametüstkardinad hõljusid ebaloomuliku tasase tuule käes. Suur kreemjas voodi, valge ja vandlivärvi moodustis. Asemel vedeles kuhjade kaupa patju, tekke ja katteid. Voodi muutsid veelgi kutsuvamaks kaksiklambid selle külgedel. Riidekapp ja tualettlaud võtsid enda alla ühe seina, neid raamisid klaasita aknad. Teisel pool tuba asus võlvitud puitukse taga kamber portselankraanikausi ja tualetipotiga, aga vann...

Vann.

Magamistoa teise poole võttis enda alla vann. Ei, tegelikult otse mäeküljel rippuv bassein. Bassein, kus naudisklevalt liguneda. Selle kaugem äär näis kaduvat olematusesse, vesi voolas hääletult üle külje ja selle taga olevasse öhe. Külgneva seina peal asuvat kitsast eendit katsid paksult hubisevad küünlad, mille kuma kuldas tumedat klaasjat pinda ja kerkivaid aurukombitsaid.

Avatud, õhuline, luksuslik ja... tüüne.

See ruum oli sobilik keisrinnale. Marmorpõrandate, siidide, sametite ja elegantsete üksikasjade tõttu olekski ainult keisrinna saanud seda endale lubada. Üritasin mitte mõelda, milline pidi olema Rhysi kamber, kui ta oma külalisi niiviisi kohtles.

Külalist – mitte vangi.

Noh... see ruum tõestas seda.

Ma ei vaevunud ust barrikadeerima. Rhys võis soovi korral tõenäoliselt ka sisse lennata. Ma olin näinud teda purustamas ühe haldja mõistust silmagi pilgutamata. Otse loomulikult ei suuda üks puutükk seda jubedat väge eemal hoida.

Uurisin taas ruumi, mu pulmakleit sisistas soojadel marmorpõrandatel.

Piilusin alla enda poole.

Sa näed naeruväärne välja.

Kuumus sügeles põskedel ja kaelal.

See ei vabandanud Rhysi teguviisi. Isegi kui ta... mind päästis – see sõna jäi mulle kurku kinni. Sellest, et öelda Tamlinile ära. Et anda selgitusi.

Tõmbasin aeglaselt nõelad ja kulinad lokitud juustest välja ning kuhjasin tualettlauale. Ainuüksi sellest vaatepildist piisas, et mind hambaid kiristama panna. Pühkisin need jalamaid tühja sahtlisse ja virutasin selle nii kõvasti kinni, et peegel laua kohal klirises. Hõõrusin valutavat peanahka ja neelatasin kraapiva kipituse peale kurgus.

Sel pärastlõunal pidi Tamlin iga nõela ükshaaval mu juustest välja sikutama. Iga nõela eest palav suudlus, aga nüüd…

Rhys oli vähim minu muredest. Tamlin tajus seda kõhklust, aga kas ta mõistis, et olin eitavalt vastamas? Kas Ianthe oli? Ma pean Tamlinile seda ütlema. Pean selgitama, et ei saa pulma tulla, mõnda aega küll mitte. Võib-olla tuleb niikaua oodata, kuni kaaslaseside paika laksab. Kuni ma kindlalt tean, et see ei saanud olla mingi eksitus. Et... et ma olen teda väärt.

Võib-olla ootama ka seda, kuni temagi astub vastu teda jahtivatele luupainajatele. Kuni ta asjadel veidi oma haaret lõdvendab. Minul. Isegi kui ma mõistsin tema vajadust kaitsta, seda hirmu minu kaotamise ees... Vahest pean naastes kõike selgitama.

Aga – nii paljud nägid seda, nägid mind kõhklemas.

Mu alahuul värises. Hakkasin kleiti lahti nööpima ja sikutasin selle siis üle õlgade.

Lasin uhkel rüül maha libiseda siidi, tülli ja helmeste ohkena, see oli justkui marmorpõrandale lössi vajunud suflee. Astusin sellest suure sammuga välja. Isegi mu aluspesu näis naeruväärne: vahulised siidiriismed olid mõeldud ainult Tamlinile imetlemiseks – ja siis ribadeks kiskumiseks.

Napsasin kleidi kätte, tormasin riidekapi juurde ja tõukasin selle sinna sisse. Siis koorisin aluspesu seljast ja loopisin sinna järele.

Mu tätoveering torkas valge siidi- ja satsikuhja taustal kaugelt silma. Hingamine muudkui kiirenes. Ma ei märganudki oma pisaraid, kui rabasin pihku esimese riidekapist leitud kangatüki – komplekti türkiissiniseid ööriideid – ja tõukasin jalad pahkluuni ulatuvatesse pükstesse. Tõmbasin selga samasuguse lühikeste varrukatega särgi, alumine äär riivas mu naba. Ma ei hoolinud asjaolust, et see pidi olema mingi Öökoja mood. Ma ei hoolinud sellest, et need olid pehmed ja soojad.

Ronisin suurde kohevasse voodisse. Siidpehmed linad ja tekid tervitasid mu keha. Jõudsin vaevu kindlamalt sisse hingata, et kummalgi küljel lampe kustu puhuda.

Ent niipea, kui pimedus ruumi kattis, tabasid nuuksed mind täielikult – suured ahmivad hingeldused judisesid minust läbi ja voogasid avatud aknast välja tähisesse, lumest suudeldud öhe.

Rhys ei valetanud väites, et pean temaga koos hommikul einestama.

Mu kunagised teenijad Mäealuselt ilmusid kohe koidiku järel minu ukse taha koputama. Ma poleks muidu ilusaid tumedapäiseid kaksikuid ehk ära tundnudki, kui nad poleks käitunud nii, nagu tundnuks nemad mind. Ma ei näinud toona neid iial muul moel kui varjudena, nende nägusid kattis alati läbistamatu öö. Kuid siin – või siis vahest Amarantha puudumise tõttu – olid nad üleni füüsilised.

Nuala ja Cerridwen. Mõtisklesin, kas nad olid end mulle kunagi üldse nimepidi tutvustanud. Kas ma suutsin Mäealusel elades üldse millestki hoolida või midagi tähele panna.

Esimene leebe koputus raputas mu ärkvele – mitte et ma oleks öö jooksul kuigi palju maganud. Silmapilguks imestasin, miks mu voodi mõjus nii palju pehmemana, miks kauguses voogasid mäed ja mitte kevadrohi ning künkad... Siis tuli kõik hoovates tagasi. Koos tuikava ja vaibumatu peavaluga.

Teisele kannatlikule koputusele järgnes summutatud selgitus läbi ukse selle kohta, kes nad on. Rabelesin voodist välja neid sisse laskma. Näruselt kohmetu tervitamise järel teavitasid nad mind peatsest hommikusöögist. Pidin end kähku pesema ja riietama.

Ma ei vaevunud küsima, kas viimase käsu taga seisis Rhys või oli see nende enda soovitus selle põhjal, kui süngena ma kahtlemata paistsin. Nad asetasid voodile mõned rõivaesemed ja lasid mul seejärel privaatselt pesuruumi minna.

Tundsin kiusatust jääda vanni luksuslikku kuumusesse ka ülejäänud päevaks, kuid üks nõrk, lõputult lõbustatud tõmme lõikas läbi mu peavalu. Tundsin seda tõmmet – kord juba kutsus see mind nendel tundidel pärast Amarantha langust.

Sukeldusin kaelani vette ja uurisin selget talvetaevast. Äge tuul piitsutas lund nende lähedal asuvatelt tippudelt... Ei mingit märki temast, ei mingit pekslevate tiibade kõminat. Aga taas sikutas see tõmme mu mõistust, mu sisikonda – kutse. Nagu teenijate kelluke.

Rhysi mahlakalt needes hõõrusin end puhtaks ja riietusin jäetud rõivastesse.

Ja siis üle päikeselise ülakorruse suundudes, selle talumatu tõmbe allikat pimesi järgides, fuksiakarva siidsussid kuukivist põrandal peaaegu hääletud, tahtsin rebida need riided endalt kas või selle asjaolu tõttu, et need kuulusid sellele paigale. Temale.

Kõrge vöökohaga virsikupüksid olid laiad ja lohvakad, pahkluudelt tõmbasid neid kokku kirkast kullast sametpaelad. Sama värvi topi pikad läbipaistvast kangast valmistatud varrukad olid samuti randmetelt kokku tõmmatud. Topp ise rippus vaid mu nabani ja paljastas kõndimise ajal nahariba.

Mugav, kerge liigutada – joosta. Naiselik. Eksootiline. Piisavalt õhuke. Kui vürst ei plaaninud mind just sellega piinata, et heitis mu talvisele tühermaale meie ümber, võisin eeldada, et ma polnud lahkumas mis iganes soojendava maagia piiridest, mis paleed nii sametisena hoidis.

Vähemalt polnuks hapra varruka vahelt piiluv tätoveering siin kohatu. Aga – need riided olid siiski osa sellest kojast.

Ja kahtlemata osa mingist mängust, mida ta kavatses minuga mängida.

Ülemise korruse lõpus läikis kiviveranda südames väike klaaslaud nagu elavhõbe. Laua ümber oli kolm tooli ja seda katsid kuhjana puuviljad, mahlad, küpsetised ning hommikused lihavalikud. Ja ühel nendest toolidest... Rhys istus seljaga minu poole ja põrnitses ulatusliku vaadet ning päikese käes peaaegu pimestavaid lumiseid mägesid. Samas teadsin ma kohe, et mees tajus mu saabumist samast hetkest, kui ilmusin välja saali teises otsas olevast trepikojast. Võib-olla tajus ta koguni mu ärkamist, kui seda tõmmet sai mingiks märgiks pidada.

Peatusin viimase kahe samba vahel ja uurisin hommikusöögilauas lösutavat vürsti ning vaadet, mida ta jälgis.

„Ma pole koer, keda kohale kutsuda,” ütlesin tervituseks.

Rhys vaatas aeglaselt üle õla ja need violetsed silmad näisid valguses kirkad. Surusin sõrmed rusikasse, kui Rhysi pilk mind pealaest jalatallani mõõtis ja taas üles liikus. Ta kortsutas kulmu millegi peale, mida ta puuduseks pidas. „Ma ei tahtnud, et sa ära eksiks,” poetas ta kuivalt.

Mu pea tuikas. Silmitsesin hõbedast teekannu, mis laua keskel auras. Tassike teed... „Arvasin, et siin on alati pime,” ütlesin kas või selleks, et mitte mõjuda nii meeleheitlikuna elu andva tee järele sellisel varasel hommikutunnil.

„Oleme üks kolmest päikesekojast,” ütles Rhys. Ta viipas randme graatsilise väändega mu istuma. „Meie ööd on märksa ilusamad. Meie loojangud ja koidikud on oivalised, kuid me järgime siiski loodusseadusi.”

Libistasin end polsterdatud toolile tema vastas. Mehe kuub oli ülalt lahti nööbitud ja paljastas vihje päevitunud rinnale. „Kas siis ülejäänud kojad otsustavad seda mitte teha?”

„Aastaajaliste kodade loomus on seotud nende vürstidega, kelle maagia ja tahe hoiab neid igaveses kevades või talves või sügises või suves. See on alati nii olnud – mingi imelik stagneerumine. Aga päikesekojad – Päev, Koidik ja Öö – on rohkem sümboolsema loomusega. Me võime olla vägevad, kuid isegi meie ei suuda muuta päikese rada või jõudu. Teed?”

Päikesevalgus tantsis hõbedase teekannu kumerusel. Talitsesin innuka noogutuse lõua vaoshoitud langetuseks. „Küll aga leiad sa,” jätkas Rhysand mulle tassitäit valades, „et meie ööd on palju vapustavamad. Koguni nii vapustavad, et mõned minu maadel ärkavad loojangul ja lähevad magama koidikul üksnes selleks, et elada tähevalguse all.”

Läigatasin tee sisse sortsu piima ja vaatasin heledat ning tumedat tooni kokku keerlemas. „Miks siin nii soe on, kui seal väljas valitseb täiemahuline talv?”

„Maagia.”

„Ilmselgelt.” Asetasin teelusika lauale ja rüüpasin sõõmu. Ma peaaegu ohkasin kuumusepuhangu ja suitsuse rikkaliku maitse peale. „Aga miks?”

Rhys jälgis tippude vahel kihutavat tuult. „Sina kütad ju talvel maja – miks ei peaks minagi seda paika kütma? Ma ei tea, miks mu eelkäijad ehitasid Suvekojaks sobiva palee keset mäeahelikku, mis on parimal juhul kergelt soe, aga kes olen mina, et seda küsida.”

Võtsin veel paar lonksu. Peavalu andis juba järele ning ma söandasin korjata klaaskausist oma taldrikule mõned puuviljad.

Ta jälgis igat mu liigutust. Seejärel nentis ta vaikselt: „Oled kaalu kaotanud.”

„Sul on kalduvus kaevuda mu pähe iga kord, kui sul selleks tuju tuleb,” ütlesin ühte melonitükki kahvliga läbi torgates. „Ma ei taipa, miks mu kaalukaotus sind üllatab.”

Mehe pilk ei leevenenud, ehkki sensuaalsel suul mängis taas muie. Kahtlemata oli see tema lemmikmask. „Teen seda ainult vahetevahel. Ja ma ei saa sinna miskit parata, kui sina sidet mööda asju edasi saadad.”

Kaalusin küsimisest keeldumist nii, nagu tegin seda eelmisel ööl, kuid... „Kuidas see side töötab, mis lubab sul minu pea sisse vaadata?”

Ta rüüpas teed. „Mõtle selle kokkuleppe sidemest kui sillast meie vahel – ja kummaski otsas on uks meie kummagi mõistusesse. Kilp. Kaasasündinud anded lubavad mul lipsata läbi kõigi vaimsete kilpide oma suva järgi, on seal siis sild või mitte – kui need pole just väga-väga tugevad või pole ulatuslikult harjutatud neid kilpe tihedana hoidma. Inimesena olid sinu mõistuse väravad minu jaoks pärani valla, et saaksin vabalt sisse jalutada. Haldjana...” Väike õlakehitus. „Vahel on sul teadmatult kilp üleval – vahel, kui emotsioon näib tugevalt kulgevat, kilp haihtub. Ja vahel, kui need kilbid on lahti, võiksid sama hästi seista oma mõistuse väraval ning hüüda oma mõtteid üle silla minule. Vahel kuulen neid, vahel mitte.”

Vahtisin teda pahaselt ja pigistasin kahvlit kõvemini. „Ja kui sageli sa lihtsalt mu mõistuses sorid, kui mu kilbid on maas?”

Mehe näolt hääbus kogu lõbu. „Kui ma ei saa aru, kas su luupainajad on ehtsad või väljamõeldud ähvardused. Kui sa oled abiellumas ja anud hääletult, et keegi sind aitaks. Ainult siis, kui lased oma vaimsed kilbid alla ja teadmatult neid üle silla kõmmutad. Et vastata su küsimusele enne, kui seda küsid – jah. Isegi kui sul on kilbid üleval, saaksin ma soovi korral neist läbi. Aga sa võiksid harjutada. Õpi, kuidas kaitsta end minusuguse vastu isegi siis, kui side sillutab meie mõistusi ja isegi minu võimete juures.”

Ma ei teinud pakkumisest välja. Nõustuda temaga midagi koos tegema tundus liiga püsivana, liiga leplikuna meie vahel olnud tehingu suhtes. „Mida sa minust tahad? Sa ütlesid, et räägid mulle sellest siin. Räägi siis.”

Rhys nõjatus toolil tagasi ja ristas võimsad käed, mida ei suutnud peita isegi peened riided. „Sellel nädalal? Ma tahan, et sa lugema õpiks.”