Читать книгу Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda - Sarah J Maas - Страница 9

PEATÜKK

„Ma tahan minna.”

„Ei.”

Panin käed risti, torkasin tätoveeritud kämbla parema biitsepsi alla ja ajasin jalad talli muldpõrandal veidike rohkem harki. „Möödunud on kolm kuud. Midagi pole juhtunud ja küla pole isegi seitsme kilomeetri…”

„Ei.” Talliuste vahelt sisse voogav keskhommikune päike säratas Tamlini kuldjuukseid, kui ta lõpetas pistodavöö kinnitamise oma rinnale. Tema nägu – jõuliselt nägus. Täpselt selline, nagu unistasin neil pikkadel kuudel, kui ta maski kandis – meelekindel, huuled õhukeseks kriipsuks.

Tema taga istus Lucien juba oma õunikhallil hobusel kolme ülejäänud suurhaldja ülikutest vahtide kõrval. Lucien raputas hääletult hoiatuseks pead ja tema metallsilm ahenes. Ära käi talle peale, näis ta ütlevat.

Ent kui Tamlin sammus sinna, kus tema must täkk juba saduldatuna seisis, kiristasin ma hambaid ja tormasin talle järele. „Külal on vaja kogu abi, mida saame pakkuda.”

„Ja meie jahime endiselt Amarantha elajaid,” ütles ta üheainsa nõtke liigutusega hobusele tõustes. Vahel mõtisklesin ma selle üle, kas hobused olid vaid selleks, et säilitada muljet tsiviliseeritusest – normaalsusest. Et teeselda – ta ei suutnud neist kiiremini joosta. Ei elanudki nii, et üks jalg on metsas. Tema rohelised silmad olid jäätükid, kui täkk sammu alustas. „Mul pole vabu vahte, et sind saata.”

Sööstsin päitsete poole. „Ma ei vaja saatjat.” Mu haare tugevnes parknahal. Sundisin hobuse seisatama. Mu kuldsõrmus koos selle peal sätendava ja nelinurkseks lõigatud smaragdiga välgatas päikese käes.

Kaks kuud oli möödunud sellest, kui Tamlin tegi abielu­ettepaneku – kaks kuud lillede, rõivaste, toolide jaotuse ja toiduga seonduvate ettekannete talumist. Nädal tagasi sain tänu talvisele pööripäevale väikese puhkuse, kuigi vahetasin sitsi ja siidi üle mõtisklemise igihaljaste pärgade ja vanikute valimise vastu. Aga vähemalt oli see kosutavaks pausiks.

Kolm päeva pidutsemist ja joomist ning väikeste kingituste vahetamist, mis kulmineeruks pika üpris jälestusväärse tsere­mooniaga eelmägedes sellel kõige pikemal ööl. Et saata meid ühest aastast teise, kui päike sureb ja uuesti sünnib. Või midagi sellist. Talvepüha tähistamine paigas, mis oli püsivalt kinni kevades, ei aidanud kuigi palju kaasa mu üldisele piduliku rõõmu puudumisele.

Ma ei kuulanud eriti selle algupära selgitusi – ja suurhaldjad ise vaidlesid omakeskis, kas see oli pärit Talvekojast või Päevakojast. Mõlemad kuulutasid seda nüüd oma kõige pühamaks pühaks. Mina teadsin vaid seda, et mul tuleb elada üle kaks tseremooniat: üks loojangul, et alustada vana päikese surma auks lõputut kingituste ja tantsimise ja joomise ööd, ning teine järgmisel koidikul, et ähmaste silmade ja valutavate jalgadega tervitada päikese taassündi.

Nagunii oli piisavalt halb, et mina pean seisma kokku kogunenud õukondlaste ja väheldasemate haldjate ees, kuni Tamlin oma arvukaid tooste ja tervitusi lausub. Asjaolu, et ka minu sünnipäev langes aasta pimedaimale ööle, oli midagi sellist, mida ma unustasin mugavalt ükskõik kellele mainida. Ma sain nagunii piisavalt kinke – ja kahtlemata saan oma pulmapäeval veel palju-palju rohkem. Mul oli nii paljude asjade jaoks vähe kasutust.

Nüüd jäi minu ja tseremoonia vahele vaid kaks nädalat. Kui ma mõisast minema ei saa, kui mul pole üht päeva, et teha midagi muud peale Tamlini raha kulutamise ja enda ees lömitada laskmise…

„Palun. Taastumispingutused on nii aeglased. Võiksin pidada külaelanike jaoks jahti, hankida neile toitu…”

„See pole ohutu,” nähvas Tamlin oma täkku taas sammuma müksates. Hobuse karvkate läikis tumeda peeglina isegi talli varjudes. „Eriti sinu jaoks.”

Ta ütles seda iga kord, kui me seda vaidlust pidasime. Iga kord, kui ma anusin, et ta laseks mul minna lähedal asuvasse suurhaldjate külla, aitamaks üles ehitada seda, mille Amarantha aastaid tagasi maha põletas.

Järgnesin talle kirkasse pilvitusse päeva talli taga, lähedal asuvaid eelmägesid kattev rohi lainetas pehmes tuules. „Rahvas tahab tagasi tulla, nad tahavad kohta, kus elada…”

„Seesama rahvas näeb sinus õnnistust – stabiilsuse tähist. Kui sinuga midagi juhtuks...” Tamlin katkestas end ja peatas hobuse enne mullarada, mis viinuks ta idapoolse metsa suunas. Lucien oli juba mõned meetrid seda mööda edasi ratsutanud ja ootas seal. „Pole mingit mõtet midagi üles ehitada, kui Amarantha olendid läbi maade laamendavad ja selle uuesti ära lõhuvad.”

„Kaitsepiirded on püsti…”

„Mõned lipsasid sisse enne, kui piirded said ära parandatud. Lucien küttis eile viis naga.”

Mu pea nähvas Lucieni poole, too võpatas. Seda ta mulle eilsel õhtusöögil ei rääkinud. Ta valetas, kui ma lonkamise kohta küsisin. Mul keeras kõhus – mitte ainult vale tõttu, vaid... nagad. Vahel nägin ma unes, kuidas nende veri mind kastis, kui ma neid tapsin. Nägin nende irvitavaid maolõustu, kui nad üritasid mind metsas ära fileerida.

Tamlin lausus vaikselt: „Ma ei saa teha seda, mida pean tegema, kui ma muretsen selle üle, kas sa oled väljaspool ohtu.”

„Muidugi olen ma väljaspool ohtu.” Minu jõu ja kiiruse juures on mul suurhaldjana hea võimalus minema pääseda, kui midagi juhtub.

„Palun – palun lihtsalt tee seda minu pärast,” ütles Tamlin täku paksu kaela silitades, kui elajas kärsitult hirnatas. Teised ajasid juba oma ratsud kergele galopile, esimene neist jõudis peaaegu metsa varju. Tamlin nõksatas lõuaga minu taga kõrguvale alabastermõisale. „Olen kindel, et majas on asju, kus kaasa lüüa. Võiksid ka maalida. Proovi seda uut komplekti, mille ma sulle talvise pööripäeva puhul kinkisin.”

Majas ei oodanud mind muu kui pulmade planeerimine, sest Alis ei lubanud mul lillegi liigutada. Mitte seepärast, kes ma olin Tamlini jaoks, kelleks ma pidin tema jaoks saama, vaid... seepärast, mida ma tegin tema, tema poiste ja Prythiani heaks. Kõik teenijad olid samasugused, mõned nutsid ikka veel tänutundest, kui nad minust koridoris möödusid. Ja mis puutus maalimisse...

„Hea küll,” kähistasin ma. Sundisin end talle silma vaatama, sundisin end naeratama. „Ole ettevaatlik,” ütlesin ma ning mõtlesin seda tõsiselt. Mõte sellest, et ta läheb sinna, jahib koletisi, kes teenisid kord Amaranthat...

„Ma armastan sind,” lausus Tamlin tasahilju.

Noogutasin ja pomisesin vastu, kui tema ratsu sammus sinna, kus Lucien endiselt ootas. Saadik kortsutas nüüdseks juba kergelt kulmu. Ma ei jäänud nende lahkumist vaatama.

Kulutasin aega selleks, et aiahekkide vahelt läbi taanduda. Kevadlinnud siutsusid rõõmsalt, kruus krudises õblukeste kingade all.

Vihkasin erksaid kleite, mis olid saanud mu igapäevaseks vormiks. Samas polnud mul südant seda Tamlinile öelda. Ta ostis neid nii palju kokku, kuna oli mind neid kandmas nähes nii õnneliku ilmega. Kuna tema sõnad polnudki tõest kaugel. Sel päeval, kui ma tõmban jalga püksid ja panen selga kuue, kui ma kinnitan enda külge relvi nagu peeneid ehteid, saadab see sõnumi selgehäälselt ja kaugele üle maade. Niisiis kandsin kleite ja lasin Alisil oma juukseid sättida – kas või selleks, et võita rahvale mingitki rahu ning mugavuse määra.

Vähemalt ei puigelnud Tamlin vastu pistodale, mida ma kandsin oma puusal ja mis rippus juveelidega kaetud vöö küljes. Mõlemad kinkis mulle Lucien – pistoda neil kuudel enne Amaranthat, vöö tema langemisele järgnenud nädalatel. Kui kavatsed end hambuni relvastada, võiksid sama hästi ka hea välja näha, oli ta öelnud.

Ent isegi, kui stabiilsus valitseks sada aastat, kahtlesin ikkagi, kas ma ärkaks kunagi mõnel hommikul ega paneks nuga vööle.

Sada aastat.

Seda mul oli – mul oli ees sajandeid. Sajandeid Tamliniga, sajandeid selles imekaunis vaikses paigas. Võib-olla jõuaksin end mingil hetkel ka korda teha. Võib-olla mitte.

Peatusin rooside ja luuderohuga kaetud maja trepi ees ning piilusin paremale – piduliku roosiaia ja kohe selle taga olevate akende suunas.

Tõstsin jala sellesse ruumi – oma vanasse maalistuudiosse – ainult korra siis, kui esimest korda tagasi tulin.

Ja kõik need maalid, kõik tarbed, kogu see tühi lõuend, mis ootas, et ma valaks välja lugusid ja tundeid ja unenägusid... Ma vihkasin seda.

Kõndisin toona mõne hetke pärast välja ega polnud sellest ajast peale tagasi läinud.

Ma lõpetasin värvide ja tunnete ning pinnamustrite katalogiseerimise, lõpetasin selle märkamise. Suutsin vaevu mõisas rippuvaid maale silmitseda.

Üks armas naishääl hõikas mu nime mõisa avatud uste vahelt ja pinge mu õlgades leevenes pisut.

Ianthe. Peapreestrinna, ühtlasi ka suurhaldjast ülik ja Tamlini lapsepõlvesõbranna. Tema võttis endale kohustuse aidata pulmapidu planeerida.

Ja kes võttis endale kohustuse kummardada mind ning Tamlinit, otsekui olnuks me värskelt vermitud jumalused, kelle õnnistas ja valis välja Katel isiklikult.

Aga ega ma kaevelnud – kuna Ianthe tundis kõiki nii õukonnas kui ka sellest väljaspool. Tema püsis sündmustel ja õhtusöökidel minu kõrval, toitis mind üksikasjadega osalejate kohta ning tema oli peamine põhjus, miks ma selle talvise pööripäeva lõbusa keerise üle elasin. Ianthe oli ka see, kes juhtis tseremooniaid – ja mul oli enam kui heameel lasta tal valida, millised pärjad või vanikud peaks kaunistama mõisa ning selle ümbrust. Millised hõberiistad sobivad millise eine juurde.

Kui see kõrvale jätta... ehkki Tamlin maksis mu argirõivaste eest, valis Ianthe silm need välja. Tema oli oma rahva süda, jumalanna käsi võidis teda juhtima kõiki eemale meeleheitest ja pimedusest.

Ma ei näinud põhjust selles kahelda. Ta polnud mind veel eksiteele viinud – ja ma õppisin kartma päevi, kui tal oli tegemist omaenda templis mõisamaadel, kus ta palverändurite ning oma jüngrite eest hoolitses. Aga täna – jah, veeta aega Ianthega oli parem kui alternatiiv sellele.

Korjasin koiduroosa kleidi seelikud kätte puntraks ja tõusin marmortrepist majja.

Järgmisel korral, lubasin ma endale. Järgmisel korral räägin Tamlini ära, et ta laseks mul külla minna.

„Oh, seda naist ei saa me küll lasta selle mehe kõrvale istuma. Nad kisuvad üksteist lõhki ja siis rikub veri meie laudlina ära.” Ianthe laup tõmbus kahvatu sinakashalli kapuutsi all kipra ja kortsutas sellele surutud tätoveeringut erinevatest kuufaasidest. Ta kritseldas läbi nime, mille vaid mõned hetked varem ühele toolijaotuse kaardile viskas.

Päev tõmbus tasapisi soojaks. Ruum oli pisut umbne, ehkki avatud akendest hoovas tuult. Ja ometi jäi raske, kapuutsiga rüü selga.

Kõik peapreestrinnad kandsid lohvakaid kunstipäraselt väändunud ja kihilisi rüüsid – kuigi kahtlemata olid nad kaugel sellest, et mõjuda mammalikult. Ianthe saledat pihta rõhutas peen vöö taevasinistest selgetest kividest, mis olid kõik täiuslikult ovaalsed ning püsisid säravas hõbedas. Ja tema kapuutsil istus sobituv diadeem – õrn hõbevõru, mida kaunistas keskel suur kivi. Selle alla oli volditud riidetükk, külge õmmeldud loor, mida sai üle lauba ja silmade tõmmata, kui Ianthe pidi palvetama, anuma Katelt ja Ema või lihtsalt mõtisklema.

Ianthe näitas mulle kord, millisena mõjus riidetükk siis, kui see alla lasta: nähtaval olid ainult tema nina ja täidlane sensuaalne suu. Katla Hääl. Ma leidsin, et see vaatepilt on häiriv – et pelgalt näo ülemise poole katmine muutis erksa ja kavala naise mingil viisil ikooniks, millekski teiseks. Õnneks hoidis ta seda enamiku ajast üleval. Vahel võttis ta koguni kapuutsi peast, et lasta päikesel hullata pikkades, leebelt käharduvates kuldjuustes.

Ianthe hõbesõrmused läikisid maniküüritud näppudel, kui ta kirjutas üles järgmise nime. „See on nagu mäng,” ütles ta läbi ülespidi nina ohates. „Kõik need mängunupud, kes võitlevad jõu või ülemvõimu nimel ja on valmis vajadusel verd valama. Teil on sellega ilmselt veider kohaneda.”

Milline elegants ja jõukus – ometi säilis see metsikus. Suurhaldjad ei olnud sureliku ilma kihistavad aadlikud. Ei, kui nemad tülitsesid, siis pidi see lõppema, vererada järel. Sõna otseses mõttes.

Kord olin ma värisenud, kui nendega hingamisruumi jagasin.

Painutasin sõrmi, sirutasin ja moonutasin nahale graveeritud tätoveeringuid.

Nüüd võisin võidelda nende kõrval, nende vastu. Mitte et ma oleks proovinud.

Olin liigselt valve all – liiga suure jälgimise ja hinnangu all. Miks pidi vürsti mõrsja õppima võitlema, kui rahu naasis? See oligi olnud Ianthe loogika, kui ma tegin vea, et õhtueine ajal seda mainida. Tamlini kiituseks nägi tema asja mõlemast küljest: ma õpiks end kaitsma... kuid kuulujutud leviks.

„Ega inimesed pole palju paremad,” ütlesin ma Ianthele viimaks. Ja kuna tema oli mu uutest kaaslastest enam-vähem ainuke, kes ei paistnud mind nähes kuigi vapustatud või hirmul, üritasin vestlust jätkata: „Mu õde Nesta sobiks siia tõenäoliselt täitsa hästi.”

Ianthe kallutas pea viltu, päikesevalgus pani sinise kivi tema kapuutsil sillerdama. „Kas teie surelik suguselts liitub meiega?”

„Ei.” Ma ei mõelnud neid kutsuda – ei tahtnud neile Prythiani paljastada. Või seda, kelleks ma olin saanud.

Ta toksis pika ja sihvaka sõrmega lauale. „Aga nad elavad müürile ju nii lähedal, eks? Kui teie jaoks on tähtis, et nad oleks siin, võiksime mina ja Tamlin nende ohutu reisi eest hoolt kanda.” Neil koosveedetud tundidel olin ma rääkinud talle külast ja majast, kus elasid nüüd mu õed. Olin rääkinud Isaac Hale’ist ja Tomas Mandrayst. Ma ei suutnud mainida Clare Beddorit – või seda, mis tema perega juhtus.

„Kui jätta kõrvale see, et ta saaks endaga hakkama,” ütlesin ma, võideldes selle inimtüdruku ja temaga tehtu mälestusega, „jälestab mu õde Nesta teiesuguseid.”

„Meiesuguseid,” parandas Ianthe vaikselt. „Oleme sellest rääkinud.”

Noogutasin vaid.

Aga ta jätkas: „Meie oleme vanad ja salakavalad ning naudime sõnade kasutamist relvade ja küünistena. Iga sõna teie suust, iga sõnastust arutatakse – ja võib-olla kasutatakse teie vastu.” Justkui hoiatuse leevendamiseks lisas ta: „Olge valvel, emand.”

Emand. Totter nimetus. Keegi ei teadnud, kuidas mind kutsuda. Mina polnud sündinud suurhaldjaks.

Mind tehti selleks – Prythiani seitse vürsti äratasid mu ellu ja varustasid mu uue kehaga. Ma polnud Tamlini kaasa, nii palju kui mina teadsin. Meie vahel polnud kaaslasesidet – veel mitte.

Ausõna... Ausõna, Ianthe oma erekuldsete juuste, nende mereroheliste silmadega, elegantsete näojoonte ja nõtke kehaga nägi rohkem välja Tamlini kaasana. Talle võrdsena. Liit Tamliniga – vürst ja peapreestrinna – saadaks selge sõnumi jõust igale võimalikule ohule, mis meie maad ähvardas. Ja kindlustaks võimu, mida Ianthe kahtlemata soovis innukalt endale luua.

Suurhaldjate seas olid preestrinnad need, kes juhtisid tsere­mooniaid ja rituaale, talletasid nende ajalugu ja legende ning nõustasid isandaid ja emandaid nii suurtes kui ka tühistes asjades. Ma ei olnud tunnistajaks Ianthe maagiale, kuid Lucienilt selle kohta pärides kortsutas too kulmu ja ütles, et nende maagia pärines tseremooniatest ning võis soovi korral olla üdini surmav. Olin jälginud Ianthet talvisel pööripäeval, et näha sellest mingitki märki. Panin tähele, kuidas Ianthe end asetas, et tõusev päike täidaks ta üles sirutatud käed, kuid polnud mingit väe värelust või üminat. Ei temas ega maapinnas meie ümber.

Ma ei teadnud, mida ma tegelikult Ianthest ootasin – ta oli üks kaheteistkümnest peapreestrinnast, kes valitsesid üheskoos oma õdesid igal maalapil üle kogu Prythiani. Iidsed, tsölibaadis, vaiksed – selline oli mu ootuste ulatus tänu surelike seas sosistatud legendidele, kui Tamlin kuulutas, et varsti pidi üks vana sõber tulema meie maadel lagunevat templikompleksi üle võtma ja taastama. Aga järgmisel hommikul tuiskas Ianthe meie majja ja need eeldused trambiti kohe jalge alla. Eriti see tsölibaadiosa.

Preestrinnad võisid abielluda, lapsi kanda ja oma suva järgi lõbutseda. Katla kingitud viljakust solvaks see, kui nad paneks luku taha oma instinktid, oma kaasasündinud naiseliku maagia elu kandmiseks, oli Ianthe mulle kord öelnud.

Niisiis, kuigi seitse vürsti valitsesid Prythiani oma troonidelt, juhtisid kaksteist peapreestrinnat elu oma altaritelt. Nende lapsed olid sama võimsad ja au sees kui ükskõik millise vürsti järglased. Ja Ianthe, kolme viimase sajandi noorim preestrinna, jäi vallaliseks, lastetuks ning oli valmis innukalt nautima parimaid isaseid, mida see maa pakkus.

Mõtisklesin sageli selle üle, mis tunne on olla nii vaba ja iseenda sees paigas.

Kui ma ei vastanud tema leebele noomitusele, ütles ta: „Kas olete mõtisklenud selle üle, mis värvi on roosid? Valged? Roosad? Kollased? Punased…”

„Mitte punased.”

Vihkasin seda värvi. Rohkem kui midagi muud. Amarantha juuksed, kogu see veri, vermed Clare Beddori murtud kehal, mis löödi vaiadega Mäealuse seina külge…

„Punakaspruun võiks olla ilus kogu selle roheluse juures... Aga võib-olla on see liiga Sügiskoda.” Jälle toksis see sõrm lauale.

„Mis iganes värvi sa tahad.” Kui oleksin olnud endaga otsekohene, oleksin tunnistanud, et Ianthest oli saanud kark. Aga tundus, et ta tegi seda vabatahtlikult – hoolis sel ajal, kui mina ei suutnud end selleks sundida.

Ometi kerkisid Ianthe kulmud pisut.

Ehkki ta oli peapreestrinna, põgenes ta oma perega Mäealuse õuduste eest. Jooksis minema. Tema isa, Tamlini üks tugevamaid liitlasi Kevadkoja seas ja tema vägede üks kaptenitest, aimas häda saabumist ja saatis Ianthe, tema ema ja kaks nooremat õde Vallahani, ühte lugematutest haldjaaladest teisel pool ookeani. Viiskümmend aastat elasid nad võõras õukonnas, ootasid oma aega seni, kuni nende rahvast mõrvati ja orjastati.

Ta ei maininud seda kordagi. Teadsin ise, et ei hakka seda küsima.

„Iga koostisosa selles pulmas saadab sõnumi mitte ainult Prythianile, vaid ka ülejäänud maailmale,” ütles ta. Surusin alla ohke. Ma teadsin – ta oli seda mulle varemgi öelnud. „Ma tean, et te pole vaimustuses sellest kleidist…”

Vähe öeldud. Ma vihkasin seda tüllikoletist, mille ta välja valis. Tamlin samuti – ehkki ta naeris hääle kähedaks, kui talle seda oma toa privaatsuses näitasin. Ent Tamlin lubas mulle, et kuigi kleit oli absurdne, teadis preestrinna, mida teeb. Oleksin tahtnud vastu hakata. Vihkasin seda, et kuigi Tamlin minuga nõustus, astus ta Ianthe poolele, aga... See võttis kokkuvõttes rohkem energiat, kui asi väärt oli.

Ianthe jätkas: „Aga see edastab õige sõnumi. Olen veetnud kodades piisavalt aega teadmaks, kuidas need tegutsevad. Usaldage mind selles.”

„Ma usaldangi sind,” ütlesin käega meie ees olevate paberite poole viibates. „Sina tead, kuidas neid asju teha. Mina mitte.”

Hõbe tilises Ianthe randmete ümber. See meenutas nii väga käevõrusid, mida Õndsate Lapsed teisel pool müüri kandsid. Vahel mõtisklesin selle üle, kas need totrad inimesed varastasid idee Prythiani peapreestrinnadelt – kas see oli taoline preestrinna nagu Ianthe, kes inimeste seas sellist lollust levitas.

„See on tähtis hetk ka minu jaoks,” sõnas Ianthe ettevaatlikult ja kohendas diadeemi oma kapuutsil. Mererohelised silmad kohtusid minu omadega. „Mina ja teie, me oleme nii sarnased – noored, proovile panemata nende... huntide seas. Olen tänulik teile ja Tamlinile, et lubate mul juhtida tseremooniat. Et kutsusite mind tegema tööd selle kojaga, olema osa sellest kojast. Teised peapreestrinnad ei hooli minust eriti, mina nendest ka mitte, aga...” Ta raputas pead ja kapuuts kõikus temaga kaasa. „Üheskoos,” ümises ta, „moodustame kolmekesi võimsa üksuse. Neljakesi, kui arvestada ka Lucienit.” Ta turtsatas. „Mitte et tema tahaks minuga suurt tegemist teha.”

Suunav väide.

Ta leidis sageli viise Lucieni mainimiseks, mehe nurka ajamiseks üritustel, tema küünarnuki või õla puudutamiseks. Lucien eiras seda kõike. Eelmisel nädalal küsisin temalt viimaks, kas Ianthe võttis ta sihikule, ent Lucien heitis mulle vaid pilgu, lõrises vaikselt ning marssis minema. Võtsin seda kui jaatavat vastust.

Aga paaripanek Lucieniga oleks olnud peaaegu sama kasulik kui Tamliniga: ühe vürsti parem käsi ja lisaks teise vürsti poeg... Võimalikud järglased oleksid vägevad ja kadestatud.

„Sa tead, et tema jaoks on... see raske, kui asjasse on segatud naised,” ütlesin neutraalselt.

„Ta on oma armastatu surmast peale paljude naistega koos olnud.”

„Võib-olla sinuga on see teisiti – võib-olla tähendaks seda midagi, milleks ta pole valmis.” Kehitasin õlgu ja otsisin õigeid sõnu. „Võib-olla püsib ta seetõttu eemal.”

Ianthe kaalus seda mõtet ja mina palvetasin, et ta jääks mu poolvalet uskuma. Ianthe oli ambitsioonikas, tark, imeilus ja julge, kuid ma ei arvanud, et Lucien andestaks praegu või üldse kunagi põgenemise Amarantha valitsemise ajal. Vahel mõtlesin ma täitsa ausalt, kas mu sõber võiks tal selle eest kõri läbi tõmmata.

Viimaks Ianthe noogutas. „Olete vähemalt pulma tõttu elevil?”

Mängisin smaragdsõrmusega. „See oleks mu elu kõige õnnelikum päev.”

Sel päeval, kui Tamlin palus mul endaga abielluda, tundsin seda kohe kindlasti. Nutsin rõõmust, kui ütlesin talle jaa, jaa – tuhat korda jaa, ning armatsesin temaga sellel metsalillede välul, kuhu ta mind selleks tarbeks tõi.

Ianthe noogutas. „Seda liitu on Katel ise õnnistanud. See, et elasite üle Mäealuse õudused, vaid tõestab seda.”

Tabasin sel hetkel Ianthe pilgu, mis mu vasakule käele, tätoveeringute poole libises.

Tundsin tohutut soovi kätt laua alla peita.

Tema laubal olev tätoveering oli maalitud kesköösinise tindiga, kuid ometi see sobis ja rõhutas ikkagi naiselikke kleite ning kirkalt hõbedasi ehteid. Erinevalt minu tätoveeringu elegantsest jõhkrusest.

„Võime teile kindad hankida,” pakkus ta asjalikult.

Ja see saadaks järjekordse sõnumi – võib-olla isikule, kelle puhul ma nii meeleheitlikult lootsin, et ta on mu eksistentsi unustanud.

„Ma kaalun seda,” ütlesin mageda naeratusega.

Oli tükk tegu, et mitte putkata minema enne, kui tund aega mööda saab ja Ianthe oma isiklikku palveruumi hõljub – kink Tamlinilt tema tagasituleku puhul, et pakkuda keskpäevast tänu Katlale meie maa vabastamise, minu triumfi ning Tamlini kindlakäelise ülemvõimu eest sellel maal.

Vahel arutlesin omaette, kas paluda tal palvetada ka minu eest.

Palvetada, et ma õpiks ühel päeval armastama kleite ja pidusid ning minu rolli õhetava ilusa pruudina.

Lebasin juba voodis, kui Tamlin mu tuppa astus, hääletu kui hirvesokk metsas. Tõstsin pead ja sirutusin pistoda poole öökapil. Rahunesin, nähes tema laiu õlgu ja koridorist paistvat küünlavalgust, mis kuldas ta tõmmukat nahka ning looritas näo varjudesse.

„Oled ärkvel?” ümises ta. Kuulsin kulmukortsutust tema hääles. Ta töötas õhtusöögi järel oma töötoas ja lappas läbi paberikuhja, mille Lucien tema töölauale tõstis.

„Ma ei suutnud magada.” Vaatasin tema lihaseid liikumas, kui ta vannituppa end pesema läks. Olin üritanud nüüdseks juba tunni uinuda, aga iga kord silmi sulgedes tõmbus mu keha lukku, ruumi seinad surusid peale. Heitsin koguni aknad pärani, kuid... Pidi tulema pikk öö.

Lebasin patjadel ja kuulasin kindlaid tõhusaid helisid, kui Tamlin voodisse minekuks valmistus. Tal oli jätkuvalt oma tuba, sest Tamlin pidas ülimalt tähtsaks asjaolu, et mul oleks oma ruum.

Ent igal ööl magas ta siin. Ma polnud veel külastanud tema voodit, kuigi mõtisklesin selle üle, kas meie pulmaöö muudaks seda. Palvetasin, et ma ei rapsiks end ärkvele ega oksendaks linale, kui ei tundnud ära oma asukohta, kui ei teadnud, kas pimedus on alaline.

Võib-olla seepärast polnudki ta selles küsimuses veel mulle peale käinud.

Tamlin ilmus vannitoast ning heitis kuue ja särgi seljast. Ajasin end küünarnukkidele ja vaatasin teda voodiääre ees seisatumas.

Mu tähelepanu paelusid kohe tugevad nutikad sõrmed, mis püksinööpe lahti sõlmisid.

Tamlin vallandas vaikse heakskiitva lõrina. Hammustasin alahuulde, kui ta võttis ära püksid koos aluspesuga ja paljastas uhke pikkusega suguliikme. Mu suu tõmbus kuivaks. Tirisin pilgu mööda ta lihaselist rindkeret üles, üle rinna laiuste ja siis…

„Tule siia,” urises ta nii jõhkralt, et suutsin sõnu vaevu eristada.

Lükkasin teki pealt ja paljastasin oma alasti keha. Tamlin sisistas.

Tema näojooned muutusid näljaseks, kui roomasin üle voodi ja tõusin põlvili. Võtsin ta näo oma käte vahele, kuldset nahka raamisid mõlemal küljel vandlikarva ja mustavate pööristega sõrmed. Suudlesin teda.

Tamlin vastas kogu suudluse ajal mu pilgule ka siis, kui surusin end lähemale ja neelasin alla väikese häälitsuse, kui ta mu kõhtu riivas.

Tema rakkus käed libisesid mu puusadel, mu pihal ja hoidsid mind paigal, kui ta pea langetas ning suudluse üle võttis. Tema keele puudutus mu huulte liitumiskohal avas mind talle üleni. Ta paiskus sisse, kuulutas mind enda omaks, märgistas mu ära.

Nüüd ma küll oigasin ja kallutasin pea kuklasse, et anda talle paremat ligipääsu. Tema käed klammerdusid mu pihale ja läksid siis liikvele – üks võttis pihku mu tagumiku, teine libistas end meie vahele.

See – see hetk, kui olin mina ja tema ning meie kehade vahel polnud midagi...

Tema keel kraapis mu suulage, kui ta sõrmega mööda mu keskosa alla libistas. Ahmisin õhku ja mu selg kaardus. „Feyre,” sosistas ta mu huultele. Mu nimi kõlas justkui palve, pühalikum kui miski muu, mida ükski Ianthe oleks saanud Katlale sellel pimedal pööripäeva hommikul pakkuda.

Tema keel pühkis taas läbi mu suu, sedapuhku kooskõlas sõrmega, mille ta minu sisse libistas. Mu puusad lainetasid, nõudsid enamat, ihaldasid teda üleni. Tamlini urin kaikus mu rinnus, kui ta lisas veel ühe sõrme.

Liikusin tema poole. Välk sähvas läbi mu soonte ja fookus ahenes tema sõrmedele, tema suule, tema kehale minu vastas. Tamlini pihk surus vastu närvipundart mu reite tipus. Oigasin tema nime, kui purunesin.

Pea kuklasse heidetud, ahmisin jahedat ööõhku sisse. Seejärel langetati mind õrnalt ja armastavalt voodile.

Tamlin sirutus minu kohale, tema pea laskus mu rinna juurde. Vaja oli vaid üht hammaste survet mu nibul, et küünistaksin ta selga, et haagiksin oma jalad talle ümber ja ta end nende vahele sätiks. See – see oli see, mida ma vajasin.

Ta peatus, käsivarred värisemas, kui end minu kohal hoidis.

„Palun,” ahhetasin ma.

Ta üksnes riivas huultega mu lõuga, mu kaela, mu suud.

„Tamlin,” anusin ma. Ta võttis mu rinna pihku, nipsas pöidlaga üle mu nibu. Karjatasin ja ta mattis end ühe võimsa hooga minusse.

Hetkeks olin ma eimiski, eikeegi.

Siis sulandusime, kaks südant lõid ühisena. Lubasin endale, et see jääb alatiseks nii, kui ta tõmbus mõned sentimeetrid välja, tema seljalihased pinguldusid mu käte all ja ta lajatas minusse tagasi. Uuesti ja uuesti.

Murdusin ja murdusin tema vastu, kui ta liikus, kui ta pomises mu nime ning lausus mulle armuavaldusi. Ja kui see välk täitis veel korra mu sooni, mu pead, kui ma ahhetasin Tamlini nime, vallandus ka tema. Pigistasin teda iga judiseva laine ajal, mõnulesin tema koorma all, tema naha tunnetuse, tema jõu käes.

Viivuks täitis tuba vaid meie hingamise kähedus.

Kortsutasin kulmu, kui ta viimaks tagasi tõmbus, kuid ta ei läinud kaugele. Ta sirutas end küljel välja, pea rusikale toetatud, ja joonistas äraolevalt ringe mu kõhule, mu rindade ümber.

„Vabandust varasema pärast,” ümises ta.

„Pole midagi,” kähisesin mina. „Ma saan aru.”

Polnud vale, aga polnud ka päriselt tõsi.

Tema sõrmed riivasid allapoole, tegid ringe ümber mu naba. „Sa oled minu jaoks kõik,” lausus ta kangelt. „Mul on vaja, et sul oleks kõik hästi. Teada, et nad ei pääse sinuni ja ei saa enam sulle viga teha.”

„Ma tean.” Sõrmed kaldusid veel rohkem alla. Neelatasin kõvasti ja ütlesin uuesti: „Ma tean.” Pühkisin tal juukseid näo eest. „Aga kuidas on sinuga? Kes saab sind väljaspool ohtu hoida?”

Tamlini suu tõmbus pingule. Kui tema vägi naasis, ei vajanud ta kedagi end kaitsma või varjama. Ma peaaegu et nägin nähtamatuid karvu turri tõusmas – mitte minu, vaid selle mõtte peale, mis ta vaid mõned kuud tagasi oli: sõltuv Amarantha tujudest, kui tema vägi oli vaevalt nire võrreldes selle kaskaadiga, mis temast nüüd läbi voogas. Ta hingas rahustavalt sisse ja nõjatus alla suudlema mu südant, otse rindade vahele. See oli piisav vastus.

„Varsti,” ümises ta ja need sõrmed rändasid tagasi mu pihale. Ma peaaegu ägasin. „Varsti oled sa mu naine ja kõik saab korda. Me jätame kõik selle selja taha.”

Kaarutasin selga, utsitasin tema kätt allapoole ja Tamlin kõkutas jämedalt naerda. Ma ei kuulnud end eriti rääkimas, kui keskendusin sõrmedele, mis kuuletusid mu hääletutele käskudele. „Kuidas siis kõik mind kutsuma hakkavad?” Tamlin riivas alla kallutades mu naba ja imes mu rinnanibu endale suhu.

„Hmm?” küsis ta ja mürin nibu vastas pani mind vähkrema.

„Kas kõik hakkavad siis lihtsalt mind Tamlini naiseks kutsuma? Kas ma saan... tiitli?”

Ta tõstis pead, et mind vaadata. „Kas sa tahad tiitlit?”

Enne, kui jõudsin vastata, näksas ta mu rinda ja limpsis siis väikese vigastuse üle – samal ajal, kui tema sõrmed viimaks ometi mu jalge vahele laskusid. Ta silitas aeglaste, õrritavate ringidega. „Ei,” ahmisin ma. „Aga ma ei taha, et rahvas...” Katel mind keetku, tema neetud sõrmed – „ma ei tea, kas ma tulen toime sellega, et nad mind vürstinnaks kutsuvad.”

Tamlini sõrmed libisesid taas minusse ja mees urises heakskiitvalt mu reite vahel oleva märguse peale, mis pärines nii minust kui ka temast. „Nad ei kutsugi,” ütles ta mu nahale. Ta sättis end uuesti minu kohale ja libistas end mööda mu keha alla, jättes käigu pealt maha suudlusi. „Pole olemas sellist asja nagu vürstinna.”

Ta pigistas mu reisi, et mu jalgu laiali ajada, langetas suu ja…

„Mis mõttes pole olemas sellist asja nagu vürstinna?”

Kuumus, puudutus – see kõik peatus.

Ta vaatas mu jalgade kohalt üles ja ma jõudsin peaaegu tippu. Aga see, mida ta ütles, mida vihjas... Ta suudles mu reie sisekülge. „Vürstid võtavad ainult naisi. Kaasasid. Pole kunagi olnud ühtki vürstinnat.”

„Aga Lucieni ema…”

„Tema on Sügiskoja emand. Mitte vürstinna. Täpselt nagu sinust saab Kevadkoja emand. Nemad pöörduvad sinu poole nii, nagu nad pöörduvad tema poole. Nad austavad sind nii, nagu nad austavad teda.” Ta langetas pilgu tagasi kehaosale, mis asus mõne sentimeetri kaugusel tema suust.

„Nii et Lucieni…”

„Ma ei taha praegu kuulda su huultel ühegi teise mehe nime,” urises ta ja langetas suu minu peale.

Tema esimese keeletõmbe peale lõpetasin vaidlemise.