Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa - Sarah J Maas - Страница 10

„See laager on mitmeid kuid mahajäetuna seisnud.”

Manon pööras end lumekoorikuga kaetud kaljul ümber ning jättis selja taha vaate Valgekihva mägede läänepoolsele äärele. Läänekõrbe suunale.

Asterion kükitas endiselt ühe pooleldi maetud tuleaseme jäänuste kohal, õlgadele heidetud kahune kitsenahk sahises kibekülmas tuules. Tema esimene asetäitja jätkas: „Siin pole varasügisest saadik kedagi viibinud.”

Manon seda kahtlustaski. Varjud märkasid seda paika tund aega varem, kui patrullisid maastikul ette ja silmasid kuidagimoodi kaljuse tipu tuulest kaitstud küljele nutikalt ära peidetud ebatasasusi. Ema teab, Manon oleks võinud ka ise sealt otse üle lennata.

Asterion tõusis ja pühkis nahkkostüümi põlvedelt lund. Isegi paks materjal ei andnud piisavat kaitset jõhkra külma eest. Sellest ka need sunnitud kitsenahad kehade ümber.

„Hea selleks, et lume sisse sulada,” väitis Edda. Vari lasi koguni oma eelistatud tumedal juuksevärvil pesus välja tulla, et paljastada loomulikku kuuvalget tooni. Manoni tooni. Briar jättis juuksevärvi alles. Üks neist pidi öösiti luurel käima, väitis teine Vari.

Manon uuris kaht Varju, kes ettevaatlikult laagrist läbi hiilisid. Vahest enam mitte Varjud, vaid pigem Kuu kaks palet. Üks tume, teine hele.

Üks paljudest muudatustest Kolmeteistkümne koha pealt.

Manon hingas korraga välja, tuul kiskus kuuma pahvaka minema.

„Nad on seal kusagil,” ümises Asterion nii, et teised ei kuuleks seda seal, kus nad parasjagu kogunesid pea kohal rippuva ja tuule eest varjava kivilahmaka juurde.

„Kolm laagrit,” sõnas Manon sama vaikselt. „Kõik ammu maha jäetud. Me jahime tonte.”

Asterini kuldjuuksed rebisid end patsist lahti ja voogasid lääne poole. Kodumaa poole, mida nad väga hästi ei pruukinud üldse iial näha. „Laagrid on tõendiks, et nad on lihast ja luust. Ghislaine arvab, et nad võivad pärineda hilissuvistest jahtidest.”

„Nad võivad olla ka nende mägede metsmeeste omad.” Kuigi Manon teadis, et see ei pidanud paika. Ta oli jahtinud viimase saja aasta jooksul piisavalt Crochani nõidu, et tunda ära nende viisi, kuidas teha lõkkeasemeid, püstitada ontlikke väikseid laagreid. Kõik Kolmeteistkümnest tundsid neid. Ja nad kõik jälitasid ja tapsid varasemalt sel aastal Erawani heaks nii palju Valgekihvade metsmehi, et tundsid ka nende kombeid.

Asterioni kuldtähnidega mustad silmad langesid ähmasele horisondile. „Me leiame nad üles.”

Varsti. Neil tuli varsti leida vähemalt mõned Crochani nõiad. Manon teadis, et neil on suhtlusviise, ehkki need olid laiali pillutatud. Viise, kuidas saata välja appikutse. Kutse lüüa kampa.

Aeg ei töötanud nende kasuks. Oli möödunud peaaegu kaks kuud sellest päevast Eyllwe rannal. Kui sai teada, mis jubedat hinda Terraseni kuninganna pidi maksma, et teha lõpp kogu sellele hullusele. Hinda, mida pidi võib-olla maksma ka mõni teine Mala vereliinist, kui seda vaja läheb.

Manon võitles kiusatusega kiigata üle õla sinna, kus Adarlani kuningas seisis ülejäänud Kolmeteistkümne seas ja lõbustas Vestat sellega, et kutsus peopesas esile tuld, vett ja jääd. Väike esitlus hirmsast, imelisest maagiast. Mees pani kolm elemendipöörist laisalt üksteise ümber tantsima ja Vesta kaarutas tunnustavalt kulmu. Manon oli näinud, kuidas punapäine vaht meest silmitses, ja märkas, kuidas Vesta targu jättis selle iha ajel tegutsemata.

Kuigi Manon ei andnud selles küsimuses talle mingit käsku. Ta ei öelnud Kolmeteistkümnele midagi selle kohta, kes inimkuningas talle täpsemalt oli.

Ei midagi, oleks ta tahtnud tunnistada. Keegi sama pidetu kui tema. Samamoodi vaikselt vihane. Ja samamoodi ajahädas. Kolmanda ja viimase Wyrdi võtme otsimine osutus tulutuks. Need kaks, mida kuningas taskus kannab, ei pakkunud mingeid juhiseid, ainult ebamaist lehka. Neil polnud aimugi, kus Erawan seda hoiab. Otsida Morathist või ühestki Erawani valvepostist oleks enesetapp.

Niisiis heitsid nad nädalaid kestnud viljatu otsingu järel oma jahi Crochani nõidade leidmise nimel kõrvale. Kuningas protestis esmalt, kuid taltus siis. Tema liitlased ja sõbrad vajasid Põhjalas nii palju sõdalasi, kui suutsid koguda. Crochani nõidade leidmine... Manon ei kavatsenud murda oma lubadust.

Ta võis olla Mustnokkade klanni pärija tiitlist ilmajäetu, talle võis alluda nüüd ainult tosin nõida, kuid ta võis ikkagi pidada oma sõna.

Niisiis kavatses ta Crochani nõiad üles leida. Veenda neid Kolmeteistkümnega lahingusse lendama. Temaga. Viimase elusoleva Crochani kuningannaga.

Isegi juhul, kui see viib neid kõiki otse Pimeduse embusse.

Päike kaardus kõrgemale, selle valgus lumel peaaegu pimestas.

Paigale jääda polnud tark tegu. Nad elasid need kuud üle rammu ja nutikusega. Sest sel ajal, kui nemad jahtisid Crochani nõidu, jahiti ka neid. Peamiselt Kollakoibade ja Sinivereliste klaperjaht. Kõik luuresalgad.

Manon andis käsu mitte lahingusse asuda, mitte tappa. Mõni puuduv Raudhammaste patrull oleks ainult osutanud täpselt nende asukohale. Kuigi Dorian võis nende kaelad murda sõrmegi tõstmata.

Kahju, et mees ei sündinud nõiana. Aga Manon võttis rõõmuga vastu nii surmava liitlase. Nagu ka Kolmteist.

„Mida sa ütleks,” mõtiskles Asterin, „kui me Crochani nõiad leiame?”

Manon kaalus seda ikka ja jälle. Kas Crochani nõiad teadsid, kes oli Lothian Mustnokk, et ta armastas Manoni isa – harva sündivat Crochani printsi. Et tema vanemad unistasid, uskusid, et lõid lapse, kes murraks Raudhammastel lasuva needuse ja ühendaks nende rahvad.

Mitte sõja, vaid rahu laps.

Ent need olid võõrad sõnad tema keelel. Armastus. Rahu.

Manon libistas kinnastatud sõrmega üle palmiku otsas rippuva punase kangaräbala. Kübeke tema poolõe keebist. Rhiannon. Nimetatud viimase nõidkuninganna järgi. Kelle nägu Manon kuidagi kandis. Manon lausus: „Eks ma vist palun Crochani nõidadel mitte lasta.”

Asterini suu tõmbus muigele. „Ma mõtlesin, enda kohta.”

Manon tõrkus harva millegi ees tagasi. Harva pelgas midagi. Aga öelda sõnu, neid sõnu... „Ma ei tea,” tunnistas ta. „Küll näeme, kui nii kaugele jõuame.”

Valge Deemon. Niimoodi Crochani nõiad teda kutsusid. Tema asus nende tapanimekirjas esimesel kohal. Nõid, kelle iga Crochani esindaja pidi silmates kohe tapma. Ainuüksi see asjaolu ütles, et nad ei teadnud, kes Manon nende jaoks on.

Ometi oli tema poolõde selle välja mõelnud. Ja seejärel lõikas Manon tal kõri läbi.

Manon Hõimuroimar, mõnitas vanaema teda. Matroon nautis tõenäoliselt iga Crochani südant, mille Manon talle viimase rohkem kui saja aasta jooksul Mustnokkade kantsi tõi.

Manon sulges silmad ja kuulas tuule õõnsat laulu.

Nende taga kõlas Abraxoselt kärsitu, näljane ving. Jah, nad kõik kannatasid neil päevil nälga.

„Me järgime sind, Manon,” sõnas Asterin tasaselt.

Manon pöördus nõo poole. „Kas ma väärin seda au?”

Asterini suu surus end kitsaks kriipsuks. Kerge kühm ninal – selle andis talle Manon. Ta murdis nina Omega söögisaalis põhjusel, et Asterin rüseles suud pruukinud Kollakoivaga. Asterin ei kaevelnud selle pärast iial. Tundus, et ta kannab Manonilt saadud keretäie meenutust märgina uhkusest.

„Manon, ainult sina saad otsustada, kas väärid seda.”

Manon lasi neil sõnadel paika loksuda, kui nihutas pilgu läänepoolsele silmapiirile. Vahest vääribki ta seda au, kui õnnestub viia nad tagasi koju, millele nad polnud saanud iial pilku heita.

Kui nad elavad üldse üle selle sõja ja kõik hirmsad asjad, mida tuleb teha enne, kui see kõik läbi saab.

Ei olnud kerge lipsata minema kolmeteistkümne magava nõia ja nende lohemadude juurest.

Kuid Dorian Havilliard jälgis neid – nende vahikordi, seda, kes magas sügavaimalt, kes võis anda teada, et nägi teda nende väikese lõkke juurest minema kõndimas ja kes oleks oma suud kinni hoidnud. Nädalaid ja nädalaid sellest ajast saati, kui jäi püsima selle mõtte juurde. Selle plaani juurde.

Nad püstitasid laagri väikesele eendile, kus peitusid ammu jahtunud jäljed Crochani nõidadest, ja varjusid pea kohale ulatuva kalju alla, lohemaod nahkse soojuse seinana nende ümber.

Talle anti selle tegemiseks mõned minutid. Ta harjutas nüüd nädalaid – ei teinud erilist stseeni sellest, et tõusta keset ööd, ei enamat unisest mehest, kes pidi rahulolematult trotsima jäist ilmastikku ja käima asjal. Lasi nõidadel harjuda öiste käikudega.

Lasi ka Manonil sellega harjuda.

Kuigi nende vahel polnud midagi välja kuulutatud, sattusid nende magamisasemed ikkagi igaks ööks üksteise kõrvale. Mitte et laagritäis nõidu oleks pakkunud mingitki võimalust temaga mürada. Ei, selle tarbeks olid nad leppinud talve tõttu alasti metsade ja lund täis tuisanud kurudega, käed kobamas igat paljast nahalappi, mida nad julgesid kargele õhule paljastada.

Nende ühinemised olid üürikesed ja metsikud. Hambad ja küüned ja lõrin. Ja mitte ainult Manonilt.

Ent pärast päev otsa kestnud viljatut otsingut, olles vaevalt enamat kui uhke valvur neid jahtinud vaenlase vastu sel ajal, kui tema sõbrad veritsesid nende maade päästmise nimel, vajas Dorian vallandumist sama palju kui Manon. Nad ei arutanud seda iialgi – seda, mis neid vaevab. See sobis talle hästi.

Dorianil polnud aimugi, mis sorti meheks see ta teeb.

Enamikul päevadel, kui aus olla, tundis ta vähest. Tundis vähest juba kuude kaupa, kui jätta kõrvale need varastatud ja meeletud hetked Manoniga. Ja kui jätta kõrvale hetked, kui ta harjutas Kolmeteistkümnega ja mingi tömp raev ajas teda ikka mõõka vibutama, ikka püsti tulema, kui nad ta maha paiskasid.

Mõõgakunst, vibu, noatöö, jälitamine – nad õpetasid talle kõike, mida ta palus. Lisaks soliidsele Damarisele, nõidade noale, mis rippus nüüd ta mõõgavööl. Selle kinkis talle Sorrel, kui Dorianil õnnestus esimest korda kivinäoga teine asetäitja maha suruda. Kaks nädalat tagasi.

Ent õppetundide lõppedes väikese lõkke ümber istudes, mida nad julgesid igal ööl süüdata, mõtiskles Dorian, kas nõiad suudavad nuuskida tema kandu näksivat rahutust.

Kas sortsid suudavad nüüd nuuskida, et ta ei kavatsenudki käia jäisel ööl pissil, kui põikles nende magamisaluste vahel ja siis läbi kitsa pilu Asterini taevasinise emase Narene’i ning Abraxose vahel. Ta noogutas sinnapoole, kus Vesta vahipostil seisis. Hoolimata käredast külmast heitis punapäine nõid talle nurjatu muige enne, kui Dorian keeras ümber kaljuse nuki nurga ja silmist kadus.

Dorian valis tema vahikorra põhjusega. Kolmeteistkümne seas leidus neid, kes ei naeratanud kunagi. Näiteks Lin näis endiselt arutlevat, kas lõikuda Dorian lahti tema soolikate uurimiseks. Ja siis veel Imogen, kes hoidus omaette ega naeratanud mitte kellelegi. Thea ja Kaya reserveerisid naeratused tavaliselt üksteisele, ning kui naeratasid Faline ja Fallon – rohesilmsed deemonkaksikud, nagu teised neid kutsusid –, tähendas see kohe põrgu vallandumist.

Kõik nad võinuks olla kahtlustavad, kui ta haihtub liiga kauaks. Ent temaga häbitult flirtiv Vesta – tema oleks lasknud Dorianil väljaspool laagrit jõlkuda. Tõenäoliselt hirmust selle eest, mida Manon oleks temaga teinud, kui teda oleks märgatud pimeduses Dorianile järel hiilimas.

Värdjas – Dorian oli värdjas, et neid niimoodi ära kasutas. Et hindas ja jälgis neid, kui nemad parajasti riskisid Crochani nõidade leidmisel kõigega.

Aga polnud vahet, kas ta hoolib. Neist. Endast vist ka. Hoolimine polnud toonud talle midagi head. Ei toonud Sorschale midagi head.

Ja nagunii polnud see oluline, kui ta loobus kõigest Wyrdi värava sulgemise eesmärgil.

Damaris oli tema külje peal koormaks – ent see polnud midagi, võrreldes kahe esemega, mis topiti tema raske kuue taskusse. Halastaval kombel õppis ta kähku summutama nende sosinat, nende ebamaist viipamist. Enamiku osa ajast.

Ükski nõidadest ei küsinud, miks ta lasi end nii kergesti veenda loobuma kolmanda Wyrdi võtme jahtimisest. Ta teadis, et parem on mitte raisata aega vaidlemisele. Niisiis ta plaanis ja lasi neil, lasi Manonil uskuda, et on rahul oma rollis, kus pidi neid maagiaga kaitsma.

Jõudnud rahnust looritatud lagendikule, mille ta varasemalt sihitult ringi uitamise maski all üle vaatas, tegi Dorian kiirelt ära ettevalmistused.

Ta ei unustanud ühtainsatki Aelini käte liigutust Kolbalahes, kui too määris Ookeaniroosi kandvas võõrastemajas enda toa põrandale oma verd.

Aga see polnud Elena, kelle ta plaanis verega välja kutsuda.

Kui lumi verest punaseks värvus, kui Dorian hoolitses selle eest, et tuul puhus endiselt tema lõhna nõialaagrist eemale, tõmbas mees Damarise tupest ja suskas selle Wyrdi märkide sõõri keskele.

Ja ootas siis.

Tema maagia oli ühtlane ümin temas. Väike leek, mille ta söandas esile kutsuda, oli keha soojendamiseks piisav. Et ta ei lõdiseks surnuks sel ajal, kui möödusid minutid.

Jää oli esimene ilming tema maagiast. Doriani arvates pidi see andma talle mingit sorti eelistuse selle vastu. Või vähemalt mingisuguse immuunsuse. Tal polnud kumbagi. Ja mees langetas otsuse, et kui ta piisavalt kaua suve kõrvetava kuumuse käes vastu peab, ei kavatse ta enam iial selle üle kaevelda.

Ta ihus isiklikku maagiat nii hästi, kui sai sellel nädalaid kestnud järelejätmatul, kasutul jahil. Ühelgi nõidadest ei olnud väge peale Loovutamise, mille kohta talle räägiti, et seda saab kutsuda esile vaid korra – hirmsa ja laastava toimega. Ent Kolmteist vahtis mõningase huviga, kui Dorian jätkas Rowani alustatud õppetunde. Jää. Tuli. Vesi. Ravi. Tuli. Lume tõttu osutusid katsed külmunud maapinnast elu välja meelitada võimatuks, kuid ta proovis ometi.

Ainus maagia, mis alati tema kutse peale välja kargas, jäi selleks nähtamatuks jõuks, mis suutis luid praksatada. See meeldis nõidadele kõige rohkem. Eriti põhjusel, kuna see muutis ta nende suurimaks kaitseks vaenlaste vastu. Surm – see oli tema anne. Kõik, mida Dorian pealtnäha suutis pakkuda neile, kes teda ümbritsesid. Selles mõttes polnud ta kuigi palju parem oma isast.

Leek voogas temast üle nähtamatu ja rahustavana.

Nad polnud kuulnud kippu ega kõppu Aelinist. Ega Rowanist ja nende kaaslastest. Mitte ühtki killukest sellest, kas kuninganna on endiselt Maeve vang.

Aelin oli valmis loovutama iga kübeme endast Terraseni ja nende kõikide päästmiseks. Dorian ei saanud teha vähem. Aelinil on kahtlemata rohkem kaotada. Kaaslane ja abikaasa, kes armastab teda. Õukond, kes järgneks talle põrgusse. Kuningriik, mis ootab ammu tema naasmist.

Dorian polnud muud kui tähistamata kalm ravitsejale, keda keegi ei meenutaks, üks murtud impeerium ja purustatud loss.

Dorian sulges viivuks silmad, tõrjus kõrvale vaatepildi lõhkevast klaaslossist, vaatepildi isast, kes tema poole sirutus, andestust anus. Koletis – see mees oli koletis igal võimalikul moel. Sigitas Doriani samal ajal, kui teda juhtis valgideemon.

Milliseks see tema muutis? Tema veri voolas punasena ja Doriani nakatanud valgiprints mõnules tema kallal maiustades, sundides Doriani nautima kõike seda, mida ta kaelavõru kandes tegi. Aga kas see tegi temast ikkagi täielikult inimese?

Pikalt hingeõhku välja puhudes avas Dorian silmad.

Lumise lagendiku teisel küljel seisis üks mees.

Dorian kummardas sügavalt. „Gavin.”

Adarlani esimesel kuningal olid tema silmad.

Õigemini, Dorianil olid Gavini silmad, mis anti edasi tuhande aasta jooksul nende vahel.

Ülejäänud osa iidse kuninga näost oli võõrapärane: pikad tumepruunid juuksed, järsud näojooned, suu sünge hoiak. „Sa oled märgid ära õppinud.”

Dorian kerkis kummardusest. „Olen lahtise peaga.”

Gavin ei naeratanud. „Kutsumisvõime pole anne, mida kergelt kasutada. Mind siia kutsudes riskid sa paljuga, noor kuningas. Arvestades seda, mida sa kaasas kannad.”

Dorian patsutas kuuetaskut, kus lebas kaks Wyrdi kivi. Ta ei teinud väljagi imelikust, hirmsast väest, mis tuksatas käe all vastuseks. „Kõik on neil päevil suur risk.” Ta ajas end sirgu. „Vajan su abi.”

Gavin ei vastanud. Tema pilk libises Damarisele, mis oli endiselt märkide vahele lumme torgatud. Kuninga isiklik ese. Samamoodi, nagu Aelin kasutas iidse kuninganna kutsumiseks Elena Silma. „Vähemalt hoidsid mu mõõka hästi.” Gavini silmad kerkisid Dorianile, need olid sama vahedad kui relv ise. „Kuigi ma ei saa öelda sama oma kuningriigi kohta.”

Dorian surus lõuapärad risti. „Pärisin isalt ühe segapuntra, kardan ma.”

„Sa olid Adarlani prints ammu enne seda, kui said selle kuningaks.”

Doriani maagia kobrutas jääks, see oli külmem kui öö tema ümber. „Siis võta seda nii, et üritan heastada aastatepikkust halba käitumist.”

Gavin vastas kaaslase pilgule hetke jooksul, mis venis igavikku. Tõeline kuningas, vaat see oli mees tema ees. Kuningas mitte ainult tiitli, vaid ka vaimsuse koha pealt. Nagu vähesed pärast seda, kui Gavin asetati puhkama tema enda kätega rajatud lossi vundamendi alla Avery jõe ääres.

Dorian pidas Gavini pilgu raskusele vastu. Las kuningas vaatab, mis temast järele jäi, las märkab kaamet riba tema kõri ümber.

Seejärel Gavin pilgutas korra, ainus märk lubadusest jätkata.

Dorian neelatas. „Kus asub kolmas võti?”

Gavin kangestus. „Mul on keelatud öelda.”

„Keelatud või ei ütle?” Eks ta vist oleks pidanud põlvitama, säilitama aupaklikku tooni. Kui mitmeid legende ta lapsena Gavini kohta luges? Kui palju kordi jooksis läbi lossi teeseldes, et õige kuningas seisab tema ees?

Dorian tõmbas kuue alt Orynthi amuleti ja lasi sellel kibeda tuule käes kõikuda. Sinikuldsest medaljonist imbus hääletut, tontlikku laulu – see kõneles keeltes, mida ei eksisteerinud. „Brannon Galathynius trotsis jumalusi, pani siia sisse võtme ja hoiatuse Aelinile. Vähim, mida saad teha, on anda mulle kätte suund.”

Gavini piirjooned hägustusid, kuid pidasid vastu. Polnud enam palju aega. Nende kummagi jaoks. „Brannon Galathynius oli üks ülbe värdjas. Olen piisavalt näinud, mida jumalate plaanidesse sekkumine kaasa toob. See ei lõpe hästi.”

„Selle tõi kaasa sinu naine, mitte jumalad.”

Gavin ajas hambad irevile. Ja kuigi mees oli ammu surnud, lahvatas Doriani maagia taas ja valmistus ründama.

„Minu kaaslane,” lõrises Gavin, „on selle hinnaks. Kui võtmed tagasi saadakse, haihtub minu kaaslane igaveseks. Kas tead, mis tunne see on, noor kuningas? Saada endale igavik – ja lasta see siis endal käest kiskuda?”

Dorian ei vaevunud vastama. „Sa ei soovi, et leiaksin kolmanda võtme, sest see tähendab Elena lõppu.”

Gavin ei öelnud sõnagi.

Dorian urises. „Lugematud surevad, kui võtmeid väravasse tagasi ei panda.” Ta toppis Orynthi amuleti tagasi kuuehõlma alla ja eiras taas luudel tukslevat ebamaist üminat. „Sa ei saa nii isekas olla.”

Gavin püsis vaiksena, tuul nihutas mehe tumedaid juukseid. Ent silmad värelesid ainult pisut.

„Ütle mulle, kus,” kähistas Dorian. Talle jäid vaid mõned minutid enne, kui isegi Vesta tuleks teda otsima. „Ütle, kus on kolmas võti.”

„Ka sinu elu kuulub äraandmisele. Kui tood võtmed tagasi ja sepistad Luku. Sinu hing võetakse samuti kaasa. Mitte ükski kübe sinust ei ela enam Teispoolsuses edasi.”

„Pole mitte kedagi, kes sellest nagunii tegelikult hoolib.” Tema kindlasti mitte. Ja ta kindlasti vääris sellist lõppu, sest kukkus nii palju kordi läbi. Kõigega, mida tegi.

Gavin uuris teda pika hetke jooksul. Dorian pidas raevukale põrnitsusele vastu. Sõdalane, kes elas üle teise Erawani sõja.

„Elena aitas Aelini,” käis Dorian peale, tema hingeõhk kähardus nende vahel. „Tema ei tõrkunud tagasi, ehkki teadis, mida see tema saatuse jaoks tähendab. Ja ka mitte Aelin, kellel ei saa olema pikka elu oma kaaslasega ega igavikku tema seltsis.” Nagu ka minul mitte. Tema süda hakkas kõmisema, maagia kerkis sellega. „Ja ometi sina küll. Sina põgeneks selle eest.”

Gavini hambad välkusid. „Erawani saab alistada väravat sulgemata.”

„Ütle mulle, kuidas, ja ma leian viisi selle tegemiseks.”

Ent Gavin jäi taas vait, tema käed tõmbusid külgedel rusikasse.

Dorian turtsatas tasahilju. „Oleks sa teadnud, oleks seda juba ammu tehtud.” Gavin raputas pead, kuid Dorian sööstis edasi. „Sinu sõbrad surid Erawani hordidega võideldes. Aita mul vältida sama saatust minu omade jaoks. Mõnele nende hulgas võib juba olla hilja.” Tema kõhus keeras.

Kas Chaol jõudis lõunamandrile? Vahest oleks parem, kui tema sõber poleks tulnud iial tagasi, kui ta oleks jäänud ohutult Anticasse. Isegi kui Chaol poleks iial teinud midagi sellist.

Dorian kiikas kaljunuki poole, mille tagant ta tuli. Enam polnud palju aega jäänud.

„Ja mis saab Adarlanist?” nõudis Gavin. „Sa jätaks selle kuningata?” Juba see küsimus rääkis piisavalt Gavini arvamusest Hollini kohta. „Niimoodi sa heastakski aastad, mida kulutasid kroonprintsina logeledes?”

Dorian võttis verbaalse hoobi vastu. See polnud muud kui tõde, mille andis mees, kes teenis selle nimetut jumalat. „Kas on enam üldse vahet?”

„Adarlan oli mu uhkuseks.”

„Enam see ei vääri seda,” nähvas Dorian. „See pole seda ammu aega väärinud. Vahest ongi sellele paras, kui rusudesse variseb.”

Gavin kallutas pea viltu. „Hoolimatu, ülbe poisi sõnad. Kas arvad, et oled ainus, kes on kannatanud kaotust?”

„Ja ometi paneb sinu hirm kaotuse ees valima ühe naise maailma saatuse asemel.”

„Kui sul oleks see valik – sinu naine või Erilea –, kas sa oleks valinud kuidagi teisiti?”

Sorscha või maailm. Küsimus kõlas õõnsalt. Osa tulest Doriani sees tõrkus. Ometi söandas ta öelda: „Sa petad end ees oleva tee koha pealt, ometi teenid tõejumalat.” Chaol rääkis talle nende kevadisest avastusest Riftholdi kanalisatsiooni all olnud katakombides. Unustatud luutemplist, kuhu kellegi käsi kirjutas Gavini pihtimuse surivoodil. „Mida on temal öelda Elena rolli kohta selles küsimuses?”

„Kõikenägija ei väidagi, et tal oleks sugulust nende selgrootute olenditega,” urises Gavin.

Dorian võis vanduda, et kurust kahises läbi tolmune, luukuiv tuul. „Mis ta siis on?”

„Kas ei võiks olla palju jumalusi paljudest paikadest? Osa sündinud siin ilmas, teised mujal?”

„See on küsimus, mille üle peaks vaidlema mõnel teisel korral,” surus Dorian läbi hammaste. „Kui me pole sõjas.” Ta hingas sügavalt sisse. Veel kord. „Palun,” kähistas ta. „Palun aita mul päästa mu sõbrad. Aita mul seda heastada.”

See oli kõik, mis talle tegelikult alles jäi – see ülesanne.

Gavin silmitses teda, vaagis teda taas. Dorian kannatas selle välja. Las loeb mis iganes tõtt, mis on tema hinge kirjutatud.

Kuninga nägu varjutas valu. Valu ja kahetsus, kui Gavin viimaks ütles: „Võti asub Morathis.”

Doriani suu tõmbus kuivaks. „Kus Morathis?”

„Ma ei tea.” Dorian uskus teda. Toores kabuhirm Gavini silmis kinnitas seda. Iidne kuningas noogutas Damarise poole. „See mõõk ei ole ehteks. Lase sellel end juhtida, kui sa ei saa iseennast usaldada.”

„See tõesti räägib tõtt?”

„Selle õnnistas Kõikenägija Ise pärast seda, kui vandusin talle ustavust.” Gavin kehitas õlgu, see oli pooleldi taltsutatud žest. Justkui poleks mees tegelikult iial lahkunud Adarlani metsikust loodusest, kus ta sõjapealikust ülemkuningaks kerkis. „Sa pead ise veel õppima, mis on tõde ja mis vale.”

„Aga kas Damaris aitab mul leida võtit Morathis?” Murda Erawani kantsi, kus valmistati kõiki neid kaelavõrusid...

Gavini suu tõmbus pingule. „Ma ei saa öelda. Aga seda ütlen sulle küll: ära suundu veel Morathi poole. Kuni sa pole valmis.”

„Ma olen valmis praegu.” Rumal vale. Gavin teadis seda samuti. Raske oli mitte katsuda kaela, seda kahvatut riba, mis igaveseks nahka rikkus.

„Morath pole lihtlabane kindlus,” lausus Gavin. „See on põrgu ja see pole lahke hoolimatute noormeeste vastu.” Dorian kangestus, kuid Gavin jätkas: „Sa tunned, millal oled tõeliselt valmis. Püsi siin laagris, kui suudad kaaslasi veenda. Rada otsib sind ise siit üles.”

Gavini ääred moondusid veelgi, tema nägu muutus sogaseks.

Dorian söandas sammu ette astuda. „Olen ma inimene?”

Gavini safiirsilmad pehmenesid ainult pisut. „Mina pole see, kes saab sellele vastata.”

Ja seejärel kuningas kadus.