Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa - Sarah J Maas - Страница 7

Lumi sadas varakult maha.

Isegi Terraseni kohta paiskusid esimesed sügisvihurid sinna ammu enne oma tavapärast saabumist.

Aedion Ashryver polnud päris kindel, kas see oli õnnistuseks. Aga kui see hoidis Morathi leegioni kas või natukene kauem nende lävelt eemal, kavatses ta laskuda põlvili, et jumalaid tänada. Isegi kui needsamad jumalad ähvardasid kõike, mida ta armastas. Kui teisest ilmast olendeid sai üldse jumalusteks pidada.

Ega nagunii oli Aedionil tähtsamaid asju, mille üle juurelda, leidis ta.

Neil kahel nädalal pärast seda, kui ta oma Turmaga taas kokku sai, ei silmanud nad märkigi Erawani vägedest. Ei maal ega õhus. Paks lumi hakkas langema vaevalt kolm päeva pärast nende naasmist ja takistas niigi aeglast protsessi, mille käigus koliti väed nende ühinenud armaadalt Turma ulatuslikku laagrisse Theralise tasandikul.

Laevad seilasid Florine’i jõge pidi üles kohe Orynthi lävele. Sokusarvede mägedelt puhunud krõbedas tuules lehvisid igat värvi lipud: Wendlyni koobaltsinine ja kuld, Briarcliffi Anseli must ja veripunane, Whitethorni kuningliku suguvõsa ja nende arvukate nõbude sätendav hõbe. Üle kogu laevastiku jagunenud Hääletutel Tapjatel lippu ei olnud, kuid nende tuvastamiseks ei läinud ka ühtki vaja – neil olid kahvatud riided ja terve rida imekauneid, jõhkraid relvi.

Laevad pidid varsti liituma taas Florine’i suudmesse jäetud järelväega ja patrullima rannikul Iliumist Suriani, kuid jala­väelased – peamiselt kroonprints Galan Ashryveri vägedest – suundusid eesliinile.

Eesliinile, mis mattus nüüd meetripaksuse lume alla. Ja seda pidi tulema veel.

Allsbrooki taga ühte kitsasse Sokusarvede kurusse peituv Aedion kortsutas pahaselt taeva poole kulmu.

Tema kahvatu karusnahk sulandas ta kaljuse eendi halli­kasvalgesse ja kapuuts varjas kuldseid juukseid. Ja hoidis meest soojas. Paljud Galani väed polnud Wendlyni mõõduka kliima tõttu iial lund näinud. Whitethorni kuninglik suguvõsa ja nende väiksem armee ei olnud kuigi paremas seisus. Niisiis andis Aedion Kyllianile, oma kõige usaldusväärsemale ülemale käsu hoolitseda selle eest, et neid hoitaks võimalikult soojas.

Nad olid kodust kaugel ja võitlesid kuninganna nimel, keda nad ei tundnud või kellesse nad vahest koguni ei uskunudki. See kibe külm võis tahtmise tühjaks imeda ja rahulolematust idandada kiiremini kui tippude vahel kihutav jäine tuul.

Aedionile jäi silma liikumisvärelus kuru teisel küljel, see oli nähtav ainult seetõttu, et mees teadis, kuhu vaadata.

Naine oli end temast paremini maskeerinud. Ent Lysandral oli see eelis, et naine kandis nende mägede jaoks aretatud kasukat.

Mitte et Aedion oleks talle seda öelnud. Või isegi naise poole vaadanud, kui nad sellel luuremissioonil lahku läksid.

Aelin ajas väidetavalt Eldryses salajasi asjatoimetusi ning jättis Galanile ja oma uutele liitlastele selgitava sedeli oma kadumise kohta. See lubas Lysandral neid sellel ülesandel saata.

Mitte keegi ei märganud, et nende peaaegu kahe kuu jooksul, kui nad seda teesklust säilitasid, ei suutnud tulekuninganna ette näidata sädemekübetki. Või et tema ja kujumuutja ei ilmunud iial välja samas kohas. Ja mitte keegi, ei Punase kõrbe Hääletud Tapjad ega Galan Ashryver ega väed, kelle Briarcliffi Ansel armaadaga oma ülejäänud, suurema väekontingendi ees ette saatis, ei tabanud vähimatki märki, mis ei kuulunud üldse Aelinile. Samuti ei märganud nad põletusarmi kuninganna randmel, mida Lysandra ei suutnud muuta sõltumata sellest, millist nahka ta kandis.

Ta tegi armi varjates tublit tööd kinnaste või pikkade varrukate abil. Ja kui kunagi paistiski välgatus sellest armistunud nahast, sai seda vabandada välja osana allesjäänud ahelajälgedest.

Ta lisas ka võltsarme, täpselt sinna, kus need Aelini kaunistasid. Koos naeru ja nurjatu irvega. Uhkeldamise ja liikumatusega.

Aedion suutis vaevu tema vaatamist välja kannatada. Temaga rääkimist. Ta tegi seda üksnes seepärast, et pidi samuti seda pettust säilitama. Teesklema, et on naise ustav nõbu, kartmatu väeülem, kes peab viima Aelini ja Terraseni võidule. Olgu see nii ebausutav kui tahes.

Niisiis mängis ta rolli. Üht paljudest, mille oli elu jooksul ülle tõmmanud.

Ent samal hetkel, kui Lysandra vahetas kuldjuuksed tumedate lokkide vastu, Ashyveri silmad smaragdide vastu, lõpetas Aedion tema olemasolu tunnistamise. Mõnedel päevadel tundus mehe rinnale tätoveeritud Terraseni sõlm, mille vahele olid põimunud tema kuninganna ja tärkava õukonna nimed, justkui põletusmärgina. Eriti just selle naise nimi.

Aedion võttis ta missioonile kaasa üksnes selleks, et muuta seda kergemaks. Ohutumaks. Riskida tuli ka teiste eludega peale Aedioni enda oma, ja kuigi ta oleks võinud selle luureülesande heita mõnele Turma üksusele, pidi ta end liigutama.

Neil kulus üle kuu, et värskelt leitud liitlastega Eyllwest seilata ja Riftholdi lähistel Morathi laevastiku eest põigelda ning seejärel nendel kahel nädalal sisemaale liikuda.

Nad lõid vähest lahingut, kui üldse. Ainult paar uitavat Adarlani sõdurisalka, nende seas polnud ühtki valgi ja neile tehti kiiresti ots peale.

Aedion kahtles, kas Erawan kavatseb kevadeni oodata. Kahtles, kas vaikusel on ilmaga midagi pistmist. Ta arutas seda oma meeste ja Darrow’ ning teiste isandatega paar päeva tagasi. Erawan ootab tõenäoliselt taliharjani, kui Terraseni armeel on kõige raskem liikuda, kui Aedioni sõdurid on lumes veedetud kuude tõttu nõrgad, kehad külmast kanged. Isegi kuninga varandus, mille Aelin neile sel kevadel sepitses ja kätte võitis, ei suuda seda takistada.

Jah, toitu, tekke ja riideid saab osta, aga kui varustusliinid on lume alla maetud, mis kasu siis neist sünnib? Kogu Erilea kuld ei suuda takistada aeglast, ühtlast jõu välja imemist, mida põhjustavad talvelaagris veedetud kuud Terraseni halastamatute ilmaolude käes.

Darrow ja teised isandad ei uskunud tema väidet, et Erawan ründaks südatalvel – ega uskunud Reni, kui Allsbrooki isand teda häälekalt toetas. Erawan pole rumal, väitsid nad. Ehkki tema käsutuses oli nõidade õhuleegion, ei suutnud isegi valgide jalaväelased ületada kolme meetri paksust lumekihti. Nad otsustasid, et Erawan peab ootama kevadeni.

Ent Aedion ei võtnud mingeid riske. Nagu ka prints Galan, kes jäi koosolekul vaikseks, kuid otsis hiljem Aedioni üles oma toetuse avaldamiseks. Nad peavad hoidma vägesid sooja ja toidetuna, nad peavad säilitama väljaõppe taset ja olema valmis hetkelise etteteatamisega marssima.

See luuremissioon, kui Renilt saadud info osutus õigeks, peab nende ettevõtmisele kaasa aitama.

Lähedal ägises vibunöör, vaevu kuulda üle tuule. Selle nooleots ja vars olid valgeks värvitud ning nüüd vaevu nähtavad, kui seda surmava täpsusega kurusuudme poole sihiti.

Aedion püüdis Ren Allsbrooki pilgu kinni. Noor isand varjus kivide vahel, nool valmis lendama. Riietatud samadesse valkjashallidesse karusnahkadesse, kahvatu sall suu ees, oli Ren vaevalt enamat kui paar tumedaid silmi ja aimatav lõikehaava arm.

Aedion viipas, et kaaslane ootaks. Vaevu teisel pool kuru oleva kujumuutja poole kiigates, andis Aedion sama käsu.

Las vaenlased tõmbuvad lähemale.

Krudisev lumi segunes pingutava hingeldamisega.

Just õigel ajal.

Aedion pani oma vibule samuti noole ja kükitas eendil allapoole.

Nagu Reni piilur väitis, kui viie päeva eest Aedioni sõjatelki tormas, oli neid kuus.

Nad ei vaevunud sulanduma lume ja kivide sisse. Nende salkus, imelik ja tume karusnahk oleks võinud Sokusarvede kärevalgel taustal olla sama hästi majakaks. Ent nende lehk, mida nobe tuul edasi kandis, rääkis Aedionile piisavalt.

Valgid. Ei mingit märki kaelavõrust kellelgi seal väikeses salgas, igasugust vihjet sõrmusele varjasid nende paksud kindad. Ilmselt võis isegi deemonitest nakatunud rämpsul külm hakata. Või siis hakkas külm nende surelikel võõrustajatel.

Vaenlased liikusid sügavamale kuru kurku. Reni nool püsis kindlalt.

Jätke üks ellu, andis Aedion käsu enne, kui nad oma kohtadele asusid.

See oli küllaltki õnnelik oletus, et nad valivad selle kuru, pooleldi ununenud tagaukse Terraseni laugetele maadele. Piisavalt lai ainult selleks, et kaks hobust saaks kõrvuti ratsutada. Seetõttu eirasid vallutavad armeed ja Sokusarvede taga ääremaadel oma kauba müümisele mõtlevad kauplejad seda juba ammu.

Mis siin elutses, kes söandas teenida elatist igasuguse tunnustatud riigipiiri taga, seda Aedion ei teadnud. Täpselt nagu ta ei teadnud seda, miks need sõdurid nii kaugele mägedesse suundusid.

Aga ta kavatses selle varsti välja uurida.

Deemonite salk möödus nende alt ning Aedion ja Ren nihutasid end vibude ümber sättimiseks.

Otselask kolpa. Ta valis sihtmärgi välja.

Aedioni noogutus oli ainus signaal enne, kui tema nool lendu läks.

Must veri auras veel lumel, kui võitlus läbi sai.

See kestis vaid mõned minutid. Ainult mõned pärast seda, kui Reni ja Aedioni nooled sihtmärgid üles leidsid ning Lysandra oma vaatepostilt püsti kargas, et ülejäänud kolm lõhki käristada. Ja rebida maha säärelihased kuuendalt, ainsalt ellujäänud salgaliikmelt.

Deemon oigas, kui Aedion tema poole marssis. Lumi ohvri jalgade ümber oli nüüd süsimust, jalad ribadeks. Nagu lipuräbalad tuules.

Lysandra istus ta pea lähedal, lõuad värvitud eebenmustaks ja rohelised silmad kinnitunud mehe kaamele näole. Massiivsetel käppadel läikisid nõelteravad küünised.

Nende taga kontrollis Ren, et teistel poleks elumärke. Tema mõõk tõusis ja langes, raius pead maha enne, kui karge õhk jõudis need muuta liiga kangeks, et kolpadest läbi hakkida.

„Reeturlik rämps,” kees deemon vihast Aedioni peale, kitsas nägu kägardus raevus. Tema lehk toppis Aedioni sõõrmeid täis, kattis tema meeli nagu õli.

Aedion tõmbas puusalt noa – selle pika, nurjatu pistoda, mille Rowan Whitethorn talle kinkis – ja muigas süngelt. „See võib käia kiirelt, kui oled tark.”

Valgisõdur sülitas Aedioni lumekoorikus saabastele.

Allsbrooki loss oli seisnud üle viiesaja aasta, Sokusarvede mäed selja taga ja Tammelaas jalge ees.

Tammudes möirgava tule ees, mis lõõskas ühes paljudes tavalisest suuremates kaminates, võis Aedion lugeda hallidel kividel iga jõhkra talve märke. Võis tajuda ka lossi kihilise ajaloo koormat nendel kividel – aastaid kestnud vaprust ja teenistust, kui saale täitsid laulmine ja sõdalased, ja pikki järgnevaid kurbuseaastaid.

Ren istus tule ühel küljel asuvas kulunud ja topilises tugitoolis, käsivarred reitele toetatud, ning põrnitses leeke. Nad jõudsid sellesse paika eile hilisööl ja isegi Aedion oli liiga kurnatud retkest läbi lumevangis Tammelaane, et lossis suurt ringkäiku teha. Ja pärastlõunal tehtud tegude järel kahtles ta, kas olekski suutnud nüüd selleks energiat koguda.

Kunagine suurejooneline saal oli nende tulevalguse taga summutatud ja hämar. Seltskonna kohal kõikusid kuhtunud seinavaibad ja Allsbrooki suguvõsa lipumeeste vapikujutised tõmbetuules, mis hiilis sisse kambri üht külge ääristavate, kõrgete akende vahelt. Sarikatel oli end sisse seadnud terve valik linde, kes kössitasid kantsi iidsete seinte taga varitseva surmava pakase käes.

Ja nende seas kuulas üks rohesilmne pistrik igat sõna.

„Kui Erawan otsib teed Terraseni, oleks mäed rumalus,” lausus Ren viimaks. Ta kortsutas kulmu kõrvaleheidetud kandikute poole, millele kuhjatud toidu nad mõne minuti eest alla kugistasid. Toekas lambahautis ja küpsetatud juurikad. Enamik sellest maitsetu, kuid kuum. „See maa siin ei andesta kergesti. Ta kaotaks ainuüksi ilmastiku tõttu lugematuid sõdureid.”

„Erawan ei tee midagi põhjuseta,” vaidles Aedion vastu. „Kergeim tee Terraseni oleks läbi talumaade, põhjateedel. See on koht, kus kõik eeldavad teda marssivat. Kas seal või siis vallandab ta oma väed rannikul.”

„Või mõlemat – maitsi ja meritsi.”

Aedion noogutas. Erawan heitis võrgu laiali, ihaldas mandril trampida maha mis iganes kerkivat vastupanu. Adarlani impeeriumi teesklemine oli kadunud: valgikuninga vari kasvas iga päevaga alates Eyllwest kuni Adarlani põhjapiirini, Suure ookeani rannikult kõrge mägede seinani, mis raius nende mandri kaheks. Aedion kahtles, kas Erawan peatub enne, kui lööb neile kõigile kaela ümber mustad võrud.

Ja kui Erawan oleks saanud kaks ülejäänud Wyrdi võtit, kui ta suutis Wyrdi väravat omatahtsi avada ja valgihorde omaenda ilmast lahti lasta või koguni orjastada armeesid teistes maailmades ja kasutada neid vallutamiseks... Poleks mingit võimalust teda peatada. Ei selles ega teises ilmas.

Igasugune lootus takistada seda jubedat saatust lasus nüüd Dorian Havilliardi ja Manon Mustnoka peal. Kuhu nad neil kuudel kadusid, mis neile osaks langes, sellest polnud Aedion kuulnud kippu ega kõppu. Ta eeldas, et see on hea märk. Nende ellujäämine peituski salatsemises.

Aedion ütles: „Nii et raisata luuresalka väikeste mäekurude otsimiseks mõjub mõtlematuna.” Ta kratsis habemetüükas lõuga. Nad lahkusid eelmisel päeval enne koitu ning ta valis raseerimise asemel une. „See ei kõla mõistlikult, strateegilises mõttes. Nõiad oskavad lennata, niisiis on vähe kasu sellest, kui saata piilureid maastiku ohtusid õppima. Aga kui see informatsioon on maavägedele... Litsuda vägesid läbi selliste väikeste kurude võtaks mitmeid kuid, rääkimata ilmastikuriskist.”

„Nende piilur ainult naeris,” tõdes Ren pead vangutades. Tema õlgadeni mustad juuksed liikusid kaasa. „Mis meil jääb siin kahe silma vahele? Mida me ei näe?” Tulevalguses eristus lõikearm ta näol teravamalt. Meenutus jubedustest, mida Ren pidi kannatama ja mida tema pere üle ei elanud.

„Võib olla selleks, et me muudkui edasi oletaks. Et sundida meid vägesid ümber jaotama.” Aedion toetas käe kaminasimsile, soe kivi imbus endiselt külmunud nahka.

Ren pani tõepoolest Turma valmis neil kuudel, mil Aedion oli ära. Ta tegi tihedat koostööd Kyllianiga, et asetada neid Orynthist nii kaugele lõunasse, kui Darrow’ lõõg lubas. See, tuli välja, oli vaevalt kaugemal eelmägedest, mis ääristasid Theralise tasandiku lõunapoolset serva.

Ren loovutas sellest ajast saati võimu Aedionile, kuigi Allsbrooki isanda taaskohtumine Aeliniga oli ülimalt jäine. Sama külm kui kantsi väljast piitsutav lumi, kui täpne olla.

Lysandra mängis oma rolli hästi, vallates meisterlikult Aelini süütunnet ja kärsitust. Ja sellest ajast peale vältis ta targu igat olukorda, kus nad oleks võinud rääkida minevikust. Mitte et Ren oleks ilmutanud tungi meenutada aastaid enne Terraseni langemist. Või möödunud talve sündmusi.

Aedion sai vaid loota, et ka Erawan poleks endiselt teadlik sellest, et Tuletooja enam nende keskel ei asu. Sellele, mida Terraseni enda väed oleks teinud või öelnud, kui nad taipavad, et Aelini leegid neid lahingus ei kaitse, ei tahtnud ta mõeldagi.

„See võib olla ka ehtne manööver, mille avastamisega meil vedas,” mõtiskles Ren. „Nii, kas me riskime vägede viimisega kurudesse? Mõned juba asuvad Orynthi taga Sokusarvedes ja selle taga olevatel põhjatasandikel.”

Nutikas käik Renilt – veenda Darrow’d, et too lubaks määrata osa Turmast Orynthi taha juhuks, kui Erawan kavatseb seilata põhja ja rünnata sealt. Ta ei saanud selle värdja juures midagi välistada.

„Ma ei taha, et Turm liiga õhukeseks venitatakse,” sõnas Aedion tuld uurides. Nii erinev oli see leek. Nii erinev Aelini tulest. Justkui oleks tema ees olnu kummitus, võrreldes elusolendiga, milleks oli tema kuninganna maagia. „Ja meil pole endiselt piisavalt vägesid, et neid oleks üle.”

Isegi Aelini meeleheitliku, vapra manööverdamise puhul ei küündinud tema võidetud liitlased Morathi täieliku võimsuse ligilähedalegi. Ja kogu see tema korjatud kuld ei toonud suurt kasu nende juurde ostmisel – lihtsalt alles oli jäänud liiga vähe päid, keda üldse nendega liituma meelitada.

„Aelin ei paistnud tundvat erilist muret, kui Eldrysesse lehvis,” pomises Ren.

Hetkeks viibis Aedion verest imbunud liivaribal.

Raudkast. Maeve piitsutas Aelini ja pani ta sõna otseses mõttes kirstu. Ja seilas siis Mala-teab-kuhu, kaasas surematu sadist.

„Aelinil on omaenda plaanid,” kiskus Aedion sisimast välja venivat kõnet võimalikult hästi välja, ehkki vale lämmatas teda. „Neist räägib ta meile alles siis, kui on õige aeg.”

Ren ei lausunud sõnagi. Ja kuigi kuninganna, kelle tagasitulekut Ren uskuma jäi, oli illusioon, lisas Aedion: „Kõike, mida Aelin teeb, teeb ta Terraseni heaks.”

Ta ütles Aelinile sel päeval nii jubedaid asju, kui too ilkenid maha võttis. „Kus on meie liitlased?” nõudis ta. Aedion üritas endiselt endale selle eest andestada. Kõige selle eest. Tal polnud muud, kui see üks võimalus asja heastada. Teha nii, nagu Aelin palus, ja päästa nende kuningriik.

Ren kiikas kaksikmõõkadele antiiksel laual nende taga. „Ometi ta lahkus.” Mitte Eldrysesse, vaid kümme aastat tagasi.

„Me kõik oleme sel kümnendil vigu teinud.” Jumalad teadsid, et Aedionilgi tuleb veel küllalt neid heastada.

Ren tõmbus pingule, justkui oleks teda vaevanud valikud ta selga näksinud.

„Ma pole talle kunagi rääkinud,” lausus Aedion vaikselt, et sarikatel istunud pistrik teda ei kuuleks. „Riftholdi oopiumiurkast.”

Asjaolust, et Ren tundis omanikku ning jõudis toda räpast asutust küllaldaselt enne seda ööd külastada, kui Aedion ja Chaol peaaegu oimetu Reni kuninga meeste eest varjumiseks sinna sisse lohistasid.

„Sa võid olla tõeline tropp, sa tead seda, eks?” Reni hääl muutus kähedaks.

„Ma ei kasutaks seda iialgi sinu vastu.” Aedion vastas noore isanda märatsevalt tumedale pilgule, lasi Renil tunnetada tema enda pilgus podisevat ülemvõimu. „Mida ma tahtsin öelda enne, kui sa marru lähed,” lisas ta, kui Ren taas suu avas, „on see, et Aelin pakkus sulle õukonnas kohta, teadmata seda osa sinu minevikust.” Reni lõual väreles üks lihas. „Ent isegi, kui ta oleks teadnud, Ren, oleks ta ikkagi teinud selle pakkumise.”

Ren puuris pilguga kivipõrandat nende saabaste all. „Pole mingit õukonda.”

„Darrow võib röökida palju tahab, aga ma jääks oma arvamuse juurde.” Aedion libistas end tugitoolile Reni vastas. Kui Ren tõesti toetas Aelini, kui Elide Lochan oli nüüd tagasi ja kui Sol ja Ravi Suriast tõenäoliselt toetasid teda, andis see kuningannale kolm poolthäält. Nelja vastuhääle ees.

Vähetõenäoline, et Lysandra hääl Caraverre’i emandana arvesse läheks.

Kujumuutja ei palunud näha maid, millest pidi saama tema kodu, kui nad selle sõja üle elavad. Ta muutus vaid siia rändamise ajal pistrikuks ja lendas mõnda aega mujal. Naastes ei öelnud ta midagi, ent tema rohelised silmad olid kirkad.

Ei, Caraverre’i poleks tunnistatud piirkonnaks enne, kui Aelin oma trooni üle võtab.

Kui Lysandrat ise ei kroonita kuningannaks juhul, kui Aedioni oma ei tulegi tagasi.

Ta peab tulema. Ta peab.

Koridori kaugemas otsas avanes uks ja sellele järgnesid rutakad, kerged sammud. Mees tõusis silmapilgu võrra enne, kui üle kivide laulis rõõmuküllane „Aedion!”

Evangeline säras pealaest jalatallani rohelistes villastes rõivastes, mida piiras valge karusnahk. Punakuldsed juuksed rippusid kahe patsina. Nagu Terraseni mägitüdrukutel.

Mehe armid venisid irvitades laiaks ja Aedion heitis käed laiali just enne, kui tüdruk talle peale paiskus. „Nad ütlesid, et jõudsid eile öösel, aga sa lahkusid enne koiduvalgust. Ma tundsin muret, et jääd mul jälle nägemata…”

Aedion surus tüdruku pealaele suudluse. „Sa näed välja nii, nagu oleksid visanud tubli kolmandiku meetrist sellest ajast peale, kui sind viimati nägin.”

Evangeline’i tsitriinsilmad kumasid, kui vaatas vaheldumisi Aedioni ja Reni. „Kus on…”

Valgussähvatus ja seal ta oli.

Kiiskas. Lysandra näis kiiskavat, kui heitis alasti kehale ümber keebi, see rõivatükk oli jäetud lähedal asuvale toolile just taoliseks otstarbeks. Evangeline viskus kujumuutja käte vahele ja peaaegu nuuksus rõõmust. Evangeline’i õlad vappusid ja Lysandra naeratas sügavalt ning soojalt tüdruku pead silitades. „On sul hästi?”

Kogu ülejäänud maailma jaoks oleks kujumuutja mõjunud rahuliku ja tüünena. Kuid Aedion tundis teda – tundis tema tujusid, salajasi märke. Teadis seda, et kerge värelus tema sõnades oli tõend raevutsevast voost selle imekauni pinna all.

„Oh jaa!” hõiskas Evangeline ja tõmbus tagasi, et Reni poole särada. „Tema ja isand Murtaugh tõid mu siia varsti pärast seda. Välejalg on temaga, muide. Ma mõtlen, Murtaugh’ga. Tema meeldib koerale rohkem, sest mees toob talle kogu päeva salaja maiusi. Ta on juba praeguseks paksem kui kodukass.”

Lysandra naeris ja Aedion muigas. Tüdruku eest hoolitseti hästi.

Justkui seda ise taibates pomises Lysandra Renile tasaselt nurruval häälel: „Aitäh sulle.”

Reni põski värvis puna, kui ta jalgele tõusis. „Mõtlesin, et tal oleks siin ohutum kui sõjalaagris. Vähemalt mugavam.”

„Oh, see on kõige imetoredam paik, Lysandra,” säutsus tüdruk kujumuutja kätt oma pihkude vahele pigistades. „Murtaugh viis mind isegi ühel pärastlõunal Caraverre’i. Ma mõtlen enne seda, kui hakkas lund sadama. Sa pead seda nägema. Künkad ja jõed ja ilusad puud, kohe mägede vastas. Mulle tundus, et märkasin kaljudel peituvat varjuleopardi, aga Murtaugh ütles, et see oli mu meelepete. Vannun, et see oli see – isegi sinust suurem! Ja see maja! See on kõige armsam maja, mida olen iial näinud, taga on müüriga aed. Murtaugh ütleb, et suvel on see täis juurvilju ja roose.”

Silmapilguks ei suutnud Aedion taluda emotsiooni Lysandra näol, kui Evangeline vatras selle krundiga seotud suurejoonelistest plaanidest. Valulik igatsus elu järele, mis tõenäoliselt napsatakse ära enne, kui tal avaneb võimalus seda enda omaks kuulutada.

Aedion pöördus Reni suunas, isanda pilk kinnitus Lysandrale. Nagu alati, kui naine võttis inimkuju.

Võideldes tungiga lõugu kokku suruda, pressis Aedion: „Niisiis tunned Caraverre’i ära.”

Evangeline jätkas lõbusat vada, ent Lysandra libises nende poole.

„Darrow ei ole Allsbrooki isand,” nentis Ren vaid.

Tõepoolest. Ja kes poleks tahtnud endale nii kena naabrit?

See tähendab, kuni ta ei elanud Orynthis teise naha ja krooni all ning ei kasutanud Aedioni selleks, et sigitada võltsitud kuninglikku vereliini. Vaevalt enamat kui sugutäkk.

Lysandra noogutas taas tänutäheks ja Reni puna süvenes. Justkui poleks nad kulutanud kogu päeva lumes sumbates ja valge tappes. Justkui poleks vereläga lõhn endiselt nende külge klammerdunud.

Tõepoolest, Evangeline nuhutas Lysandra ümber mähkunud keepi ja kortsutas pahaselt kulmu. „Sa lõhnad jubedalt. Teie kõik.”

„Kombed,” manitses Lysandra, kuid naeris.

Evangeline pani käed puusa žestiga, mida Aedion oli Aelini juures näinud nii palju kordi, et tema süda valutas seda vaadates. „Sina ise palusid mul öelda, kui sa kunagi haisema peaks. Eriti su hingeõhu puhul.”

Lysandra muigas ja Aedion võitles suunurga kergitusega. „Nagu minagi.”

Evangeline sikutas Lysandra kätt ja üritas kujumuutjat koridori mööda edasi lohistada. „Võid minuga tuba jagada. Seal on vannituba.” Lysandra loovutas ühe sammu.

„Kena tuba külalisele,” ümises Aedion kulme kergitades. See pidi olema seal üks uhkemaid, kui selle juurde kuulus isiklik vannituba.

Ren tõmbas pea õlgade vahele. „See kuulus Rose’ile.”

Tema vanim õde, kes mõrvati maagiaakadeemias koos Ralleni, Allsbrookide keskmise võsuga. Adarlani piiri lähedal asunud kool jäi otse sissetungivate vägede tee peale.

Isegi enne maagia langemist oleks neil olnud vähe kaitset kümne tuhande sõduri vastu. Aedion ei lubanud endale sagedasi meenutusi tapatalgutest Devellinis – selles kuulsusrikkas koolis. Kui palju õppis seal lapsi. Kuidas keegi ei pääsenud.

Ren oli lähedane mõlema vanema õega, kuid kõige enam elurõõmsa Rose’iga.

„Rose oleks talle meeldinud,” selgitas Ren ja nõksatas lõuaga Evangeline’i suunas. Sama armistunud, taipas Aedion, nagu Ren. Lõikehaava näol teenis Ren ära siis, kui mees põgenes tapapakult. Tema vanemate elud olid selle tähelepanu kõrvalejuhtimise hind, mis päästsid tema ja Murtaugh’. Evangeline’i armid pärinesid teistsugusest pääsemisest, kui tüdruk vältis napilt põrgulikku elu, mille all kannatas tema emand.

Aedion ei lubanud endal sageli meenutada ka seda asjaolu.

Evangeline tiris muudkui Lysandrat minema ega pannud vestlust tähelegi. „Miks te mind tulles ei äratanud?”

Aedion ei kuulnud Lysandra vastust, kui too lasi end saalist minema talutada. Kuna kujumuutja pilk kohtus tema omaga.

Lysandra üritas temaga neil kahel kuul rääkida. Mitu korda. Kümneid kordi. Aedion ei teinud temast välja. Ja viimaks Terraseni rannikule jõudes naine loobus.

Ta valetas Aedionile. Pettis teda nii põhjalikult, et ükski hetk nende vahel, ükski vestlus... ta ei teadnud, milline oli ehtne. Ei tahtnudki teada. Ei tahtnud teada, kas Lysandra üldse midagi sellest päriselt mõtles, kui Aedion nii rumalal kombel kõik tema ette avali jättis.

Aedion uskus, et see oli tema viimane jaht. Et ta oleks saanud võtta Lysandra jaoks aega, näidata talle kõike, mida Terrasenil on pakkuda. Näidata talle ka seda, mida mehel endal on pakkuda.

Valelik lits, nagu ta Lysandrat kutsus. Neid sõnu talle röökis.

Ta suutis piisavalt selgineda, et piinlikkust tunda. Ent raev jäi alles.

Lysandra silmad olid kartlikud, justkui küsides temalt: „Kas me ei võiks sellel harukordsel õnnehetkel vestelda sõpradena?”

Aedion vaid pöördus tagasi tule poole, heitis kõrvale naise smaragdsilmad, oivalise näo.

Ren võis ta endale saada. Isegi kui see mõte tekitas Aedionis tahtmise midagi purustada.

Lysandra ja Evangeline haihtusid saalist, tüdruk säutsus endiselt.

Lysandra pettumuse koorem püsis tontliku puudutusena.

Ren köhatas kurgu puhtaks. „Tahad mulle rääkida, mis teie kahe vahel toimub?”

Aedion lõikas tema poole ilmetu pilguga, mis oleks pannud väheldasemad mehed punuma. „Too kaart. Tahan kurud uuesti üle vaadata.”

Reni kiituseks läkski ta seda otsima.

Aedion vahtis tuld, mis oli tema kuninganna maagiasädemeta nii kahvatu.

Kui kaua veel, kuni lossi ümber ulguv tuul asendub Erawani elajate lõugamisega?

Aedion sai vastuse järgmise päeva koidikul.

Istudes suures saalis pika laua ühes otsas sel ajal, kui teises otsas sõid Lysandra ja Evangeline vaikset hommikueinet, talitses Aedion sõrmede vabinat ning avas mõne hetke eest toodud kirja. Tema ümber istuvad Ren ja Murtaugh hoidusid vastuste nõudmisest, kuni ta luges. Korra. Kaks.

Viimaks asetas Aedion kirja lauale. Hingas pikalt sisse ja kortsutas kulmu vesise halli valguse peale, mis imbus sisse kõrgel seinal olevast akende rivist.

Laua teisest otsast rõhus teda Lysandra põrnitsus. Ometi jäi naine oma kohale.

„See on Kyllianilt,” kähistas Aedion. „Morathi väed maabusid rannikul – Eldryses.”

Ren vandus. Murtaugh püsis vagusi. Aedion istus edasi, kuna põlved poleks tõenäoliselt teda kandnud. „Ta hävitas linna. Muutis selle rusudeks ühtki sõdurit saatmata.”

Miks tume kuningas nii kaua ootas, sai Aedion vaid oletada.

„Nõiatornid?” küsis Ren. Aedion rääkis talle kõigest, mida Manon Mustnokk Kivinõmmedest läbi rännates paljastas.

„Siin ei öelda seda.” Näis kaheldav, kas Erawan kasutas torne, kuna need olid piisavalt massiivsed, et nõuda transporti maad mööda. Pealegi oleks Aedioni piilurid kahtlemata märganud kolmekümnemeetrist torni, mida tassitakse läbi nende maade. „Aga plahvatused tegid linna maatasa.”

„Aelin?” Murtaugh’ hääl oli peaaegu sosin.

„Kombes,” valetas Aedion. „Oli tagasiteel Orynthi laagrisse sel päeval, kui see juhtus.” Muidugi polnud Kylliani kirjas sõnagi tema asukoha kohta, kuid Aedioni kõrgeim väeülem spekuleeris, et kuna laipa polnud ja vaenlane ei juubeldanud, pidi kuninganna pääsema.

Murtaugh muutus toolil vedelaks ja Välejalg asetas kuldse pea tema reiele. „Tänud Malale selle halastuse eest.”

„Ära teda veel täna.” Aedion suskas kirja paksu keebi taskusse. Ära täna teda üldse, lisas ta peaaegu. „Tagasiteel Eldrysest võttis Morath kümme Wendlyni sõjalaeva Iliumi lähistel maha ja saatis ülejäänud meie laevastiku seltsis pagema Florine’i pidi üles.”

Murtaugh hõõrus lõuga. „Miks mitte jälitada, tulla jõge mööda järele?”

„Kes teab?” Aedion kavatses sellele mõelda hiljem. „Erawani sihik oli Eldrysel ja nüüd on ta linna ära võtnud. Tundub, et ta kavatseb osa oma vägedest sealt teele lasta. Takistamata jäetuna jõuaksid nad Orynthisse nädalaga.”

„Peame laagrisse tagasi minema,” tõdes Ren tumedal ilmel. „Vaatame, kas saame laevastiku Florine’i mööda uuesti alla ja ründame Rolfe’iga merelt. Samal ajal, kui põrutame maa pealt pihta.”

Aedionil puudus soov neile meenutada, et nad polnud kuulnud Rolfe’ilt muud kui ähmaseid teateid laialipillutatud mükeenlaste ja nende legendaarse laevastiku jahtimise kohta. Tõenäosus, et Rolfe ilmus välja nende nahka päästma, oli sama napp kui see, et kuulus Hundi hõim Anascauli mägede kaugemas otsas ratsutaks ääremaalt kohale. Või et Terrasenist kümmekond aastat tagasi pagenud haldjad naaseksid sealt, kus iganes nad olid, et liituda Aedioni vägedega.

Kalkuleeriv rahu, mis juhtis Aedioni läbi lahingu ja tapatalgute, laskus temasse sama kaalukana kui see karusnahkne keep, mida ta kandis kaitseks kibekülma eest. Nüüd oleks nende liitlaseks kiirus. Kiirus ja selgus.

„Liinid peavad pidama,” andis Rowan käsu enne, kui nad lahku läksid. „Võida meile, mis iganes aega saad.”

Ta kavatses seda lubadust pidada.

Evangeline vaikis, kui Aedioni tähelepanu libises kujumuutjale laua otsas. „Kui paljusid suudad sa lohemao kujul kanda?”