Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa - Sarah J Maas - Страница 8

Elide Lochan lootis kunagi rännata kaugele kohta, kus keegi ei teaks silpigi Adarlanist või Terrasenist. Paika, mis asuks nii kaugel, et Vernonil poleks lootustki teda leida.

Ta ei oodanud, et see võib päriselt juhtuda.

Seistes Doranelle’ist lõunas asuva kuningriigi tolmuse iidse linna sama tolmusel iidsel põiktänaval, imetles Elide üle selge taeva helisevaid pärastlõunaseid kelli, hoonete kaameid kive küpsetavat päikest, läbi kitsaste tänavate majade vahel pühkivat kuiva tuult. Ta kuulis selle linna nime juba kolmandat korda, kuid ometi ei suutnud seda välja hääldada.

Eks vist polnud ka vahet. Nad ei kavatsenud seal kaua viibida. Samamoodi, nagu nad ei püsinud kaua üheski linnas, kust nad läbi tuhisesid, ega ka metsades või mägedes või tasandikel. Üheski kuningriigis teise järel, seda järelejätmatut tempot hoidmas prints, kellele näis vaevu meenuvat, kuidas kõnelda, enda toitmisest rääkimata.

Elide grimassitas endiselt seljas oleva kulunud, nõiale mõeldud nahast lennukostüümi, hargneva halli keebi ja kriimulise saabaste peale ning kiikas siis põiktänaval kahe kaaslase poole. Tõesti, nad kõik olid näinud paremaid päevi.

„Iga hetk,” ümises Gavriel, kollakaspruun silm põiktänava sissepääsul. Üks kõrguv tume kogu sulandus nappidesse varjudesse pooleldi murenevas kangialuses, kui ta jälgis selle taga olevat rahvarohket tänavat.

Elide ei vaadanud seda kogu liiga kaua. Ta ei suutnud seda neil lõpututel nädalatel seedida. Ei suutnud seedida meest ega talumatut valu rinnus.

Elide kortsutas Gavrieli poole kulmu. „Oleksime pidanud lõunapeatuse tegema.”

Gavriel nõksatas lõuaga seina najale längu vajunud kulunud pauna suunas. „Minu kotis on üks õun.”

Kiigates nende kohale kõrguva hoone poole, Elide ohkas. Ta sirutas käe koti järele, soris tagavarariiete, köie, relvade ja erinevate varude vahel seni, kuni tiris välja paksu punarohelise õuna. Viimase paljudest, mille nad korjasid naaberkuningriigis ühest puuviljaaiast. Elide ulatas selle sõnatult haldjaisandale.

Gavriel kaarutas kuldset kulmu.

Elide matkis seda žesti. „Ma kuulen, kuidas su kõht koriseb.”

Gavriel mühatas naerda, noogutas pead ja pühkis õuna vastu kahvatu kuue varrukat puhtaks. „Tõepoolest.”

Elide võis vanduda, et põiktänava teises otsas tume kogu kangestus. Elide ei pööranud talle tähelepanu.

Gavriel hammustas õuna, silmahambad välkumas. Aedion Ashryveri isa – sarnasus oli ebatavaline, kuigi see piirdus välimusega. Nendel põgusatel päevadel, mille Elide veetis Aedioni seltsis, suutis too tõestada, et on vastand vaikse jutuga mõtlikule mehele.

Elide muretses pärast seda, kui Asterin ja Vesta jätsid nad sinna seilanud laeva pardale. Et ta tegi vahest vea, kui otsustas rännata kolme surematu mehe seltsis. Et ta trambitakse jalge alla.

Kuid Gavriel oli algusest peale lahke. Mees hoolitses selle eest, et Elide sööks piisavalt ja tal jaguks jäistel öödel piisavalt tekke. Gavriel õpetas teda ratsutama hobustel, mille ostmiseks nad väärtuslikke münte kulutasid, sest Elidel polnud lootustki nendega jalgsi kaasas püsida, sõltumata haigest pahkluust. Ja neil aegadel, kui nad pidid hobuseid üle karmi maastiku talutama, toestas Gavriel koguni tema vigast jalga maagiaga, mehe vägi puudutas tema nahka sooja suvetuulena.

Ta kohe kindlasti ei kavatsenud lasta seda teha Lorcanil.

Elide poleks iial unustanud vaatepilti, kuidas Lorcan roomas Maevele järele pärast seda, kui too verevande läbi lõikas. Roomanud Maevele järele nagu põlatud armuke, nagu murtud koer, kes meeleheitlikult ihaldas oma käskijat. Aelini koheldi jõhkralt, Lorcan reetis koguni nende asukoha Maevele ja ometi üritas järele tulla. Otse läbi selle liiva, mis oli veel Aelini verest märg.

Gavriel sõi pool õunast ära ja pakkus ülejäänu Elidele. „Sa peaks ka sööma.”

Elide kortsutas kulmu sinakaslilla varjundi peale Gavrieli silmade all. Tema silmade all laius sama, tal polnud kahtlustki. Vähemalt hakkasid tal eelmisel kuul päevad, hoolimata rängast reisimisest, mis põletasid kõhus ära igasugused toiduvarud.

See oli eriliselt alandav. Selgitada kolmele sõdalasele, kes juba niigi haistsid tema verd, et ta vajas varusid. Sagedasemaid peatusi.

Ta ei maininud krampe, mis väänasid sisikonda ja selga ning sähvasid mööda reisi. Ta ratsutas, hoidis pead all. Ta teadis, et nad oleks peatunud. Isegi Rowan oleks peatunud, et lasta tal puhata. Ent iga kord teekonnal vahepeatust tehes nägi Elide seda raudkasti. Nägi piitsa verest läikimas, kui see läbi õhu raksatas. Kuulis Aelini röökimist.

Tema läks, et Elidet kaasa ei võetaks. Ta ei kõhelnud end Elide asemel pakkumast.

Ainuüksi see mõte hoidis Elidet oma mära seljas. Need paar päeva muutsid veidi kergemaks puhtad linaribad, mida Gavriel ja Rowan pakkusid, kahtlemata oma särkide küljest. Elidel polnud aimugi, millal nad neid lõikusid.

Elide hammustas õuna ja mõnules magushapu krõmpsutamise käes. Rowan jättis võetud puuviljade eest kiirelt kahanevast varust kännule isegi paar vaskmünti.

Varsti tuleb neil eineid varastada. Või hobused maha müüa.

Korrus kõrgemal kostis suletud akende tagant mütsumist, mida täkkis summutatud meeshääle hõikumine.

„Mis sa arvad, kas seekord veab meil paremini?” küsis Elide vaikselt.

Gavriel uuris peene võrestikuna nikerdatud ja siniseks värvitud luuke. „Pean lootma.”

Õnn kulus tõepoolest neil päevil õhukeseks. Neil jagus seda pärast neetud randa Eyllwes imevähe, kus Rowan tunnetas sikutust tema ning Aelini vahelisel kaaslassidemel ja tuli selle kutse järel üle ookeani. Ent jõudes paari tormise metsikul veel veedetud jubeda nädala järel siinsele rannikule, polnud jäänud enam midagi jälitamisväärset.

Ei mingit märki Maeve allesjäänud laevastikust. Ei üheski sadamas kippu ega kõppu kuninganna laevast Ööbikust. Ei mingit uudist, et ta oli tagasiteel oma troonile Doranelle’is.

Kuulujutud olid ainsad, millele sai toetuda ja mis lohistas neid üle sügava lumelasu all mägede, läbi tihedate metsade ja kuivanud tasandike.

Kuni eelmise kuningriigini, eelmise linnani, tänavateni, mis olid tuubil täis hingedepäeva tähistavaid pidutsejaid, kes austasid jumalusi siis, kui kardin maailmade vahel kõige õhem näis.

Nad ei osanud uneski aimata, et jumalused polnud muud kui olendid teisest ilmast. Et igasugune jumalate pakutav abi, igasugune abi, mida peenike hääl Elide õla taga pakkus, tulenes ühestainsast eesmärgist: minna tagasi koju. Etturid – see kõik, mida Elide ja Aelin ning ülejäänud olid nende jaoks.

Seda kinnitas asjaolu, et Elide polnud Anneithi juhendamisest kuulnud kippu ega kõppu pärast seda koletut päeva Eyllwes. Ainult müksatusi pikkade päevade jooksul, justkui oleks need meenutanud tema kohalolu. Et keegi vahib pealt.

Et kui neil õnnestub täita oma ülesanne ja leida Aelin, oodati noorelt kuningannalt ikkagi seda, et ta maksaks jumalustele selle kõrgeima hinna. Kui Dorian Havilliardil ja Manon Mustnokal õnnestub leida kolmas ja viimane Wyrdi võti. Kui noor kuningas ei pakkunud end ise Aelini asemel ohvriks.

Niisiis talus Elide neid kohatisi mükse, keeldus mõtisklemast selle üle, mis sorti olend temast niimoodi huvituma hakkas. Neist kõigist.

Elide heitis need mõtted kõrvale, kui nad kammisid läbi tänavaid ja kuulatasid, et tabada igat sosinat Maeve asukoha küsimuses. Päike loojus ja Rowan lõrises iga mööduva tunniga, mis ei toonud kaasa midagi. Nagu ei toonud ka kõigis teistes linnades.

Elide sundis neid jalutama edasi lõbusatel tänavatel märkamatuna ja silmatorkamatuna. Ta meenutas Rowanile iga kord, kui too hambaid välgutas, et silmi leidus igas kuningriigis, igal maal. Ja kui valla pääses jutt, et üks salk haldjasõdalasi hirmutas Maevet otsides linnu, oleks see kindlasti jõudnud kohe haldjakuningannani.

Laskus öö ja linnamüüride taga süüdati rulluvatel kuldsetel küngastel lõkked.

Rowan lõpetas viimaks urisemise selle vaatepildi peale. Justkui oleks need sikutanud mingit niiti mälestustes ja valus.

Ent siis möödusid nad kõrtsi ette jooma tulnud haldjasõdalaste rühmast ja Rowan tardus. Mõõtis sõdalasi selle külma, kaalutleva moega, mis ütles Elidele, et ta sepitses mingit plaani.

Kõrvaltänavale põigates ladus haldjaprints selle välja käredate, jõhkrate tingimustena.

Nädal hiljem, ja siin nad nüüd olid. Ülal hoones paisus hõikumine valjemaks.

Elide grimassitas, kui puidu raksumine summutas helisevaid linnakelli. „Kas peaksime aitama?”

Gavriel libistas tätoveeritud käega läbi kuldjuuste. Sõdurite nimed, kes tema juhtimise all langesid, selgitas ta Elidele, kui viimane söandas eelmisel nädalal selle kohta pärida. „Ta on peaaegu lõpetanud.”

Tõepoolest, isegi Lorcan kortsutas nüüd kärsitult kulmu Elide ja Gavrieli kohal oleva akna poole.

Kui lõunakellad helina lõpetasid, paiskusid ka luugid lahti.

„Purunesid” oli isegi parem sõna, sest sealt paiskusid lennates välja kaks haldjameest.

Üks pruunijuukseline ja verine kogu kriiskas alla sadades.

Prints Rowan Whitethorn ei lausunud midagi, vaid langes koos temaga. Hoidis meest endiselt kinni, hambad irevil.

Elide astus kõrvale ja jättis neile küllalt ruumi, kui nad mürtsatasid kõrvaltänavale kastihunnikusse nii, et puupinde ning rämpsu lendas kõrgele õhku.

Ta teadis, et tuulepahvakas ei lasknud kukkumist muutuda surmavaks sellele laiaõlgsele mehele, keda Rowan sinise kuue kraed pidi rusuhunnikust välja tiris.

Temast polnud neile surnuna mingit kasu.

Gavriel tõmbas noa ja püsis Elide kõrval, kui Rowan virutas võõra tänavamüüri vastu. Printsi näos polnud midagi lahket. Mitte midagi sooja.

Ainult külmavereline kiskja. Põrgulikult kinni selles, et leida üles tema südant hoidev kuninganna.

„Palun,” puterdas mees. Tavakeeles.

Rowan leidis ta niisiis üles. Neil polnud lootustki Maevet jälitada, taipas Rowan hingedepäeval. Ent leida üles väeülemad, kes teenisid Maevet ning jaotati erinevate kuningriikide vahele laenuna surelike valitsejate alluvusesse – seda said nad teha küll.

Ja mees, kelle peale Rowan lõrises, endal huul veritsemas, oli väeülem. Sõdalane, õlgade laiusest lihaseliste reiteni. Ometi mõjus ta Rowani kõrval kääbusena. Gavrieli ja Lorcani kõrval ka. Justkui oleksid nad kolmekesi isegi haldjate seas täiesti teisest tõust.

„Nüüd käib asi nii,” pressis Rowan halisevale väeülemale, hääl surmavalt tasane. Printsi suud kaunistav jõhker naeratus pani lõhkisest huulest vere jooksma. „Kõigepealt murran su jalad, võib-olla osa selgroost, et sa ei saaks roomata.” Ta osutas verise näpuga põiktänavat mööda edasi. Lorcani poole. „Sa tead, kes too on, eks?”

Justkui vastuseks jalutas Lorcan kangialusest ligemale. Väeülem hakkas värisema.

„Jalg ja selgroog, need ravib su keha lõpuks terveks,” jätkas Rowan, kui Lorcan jätkas hiilivat lähenemist. „Aga see, mida Lorcan Salvaterre sinuga teeb...” Madal, rõõmutu naer. „Sellest sa ei taastu, sõber.”

Väeülem heitis paanilise pilgu Elide, Gavrieli suunas.

Esimene kord, kui see kaks päeva tagasi juhtus, ei suutnud Elide seda pealt vaadata. Tol konkreetsel väeülemal ei olnud mingit informatsiooni, mis vääris jagamist. Ja arvestades seda sõnulseletamatut bordelli, kust nad ta leidsid, ei kahetsenud Elide eriti, et Rowan jättis mehe keha tänava ühte otsa. Pea teise.

Aga täna, seekord... Vaata. Näe, sisistas vaikne hääleke talle kõrva. Kuula.

Kuumusest ja päikesest hoolimata judistas Elide end. Surus hambad risti, pani korgi ette kõigile sõnadele, mis temas paisusid. Otsige kedagi teist. Otsige viis, et omaenda väe abil Lukku sepistada. Otsige viis, et leppida oma saatusega olla siin ilmas kinni, et me ei peaks maksma võlga, mis polnud algusest peale meie oma.

Ent kui Anneith nüüd kõneles pärast seda, kui ta viimastel kuudel teda vaid müksis... Elide neelas raevutsevad sõnad alla. Nagu oodati kõigilt surelikelt. Aelini nimel võib ta alistuda. Nagu ka Aelin lõpuks alistuks.

Gavrieli näos polnud mingit halastust, ainult sünget sorti praktilisus, kui silmitses Rowani raudhaardes kõlkuvat ja vabisevat väeülemat. „Räägi talle seda, mida ta tahab teada. Muidu teed ainult asja enda jaoks hullemaks.”

Lorcan jõudis peaaegu nendeni, tema pikkade sõrmede ümber tiirles tume tuul.

Sellel käredal näol polnud midagi mehest, keda Elide oli tundma õppinud. Vähemalt sellest mehest, kes ta oli enne seda randa. Ei, see oli see mask, mida Elide esmalt Tammelaanes nägi. Tuim. Kõrk. Julm.

Väeülem silmas Lorcani kätte kogunevat väge, kuid suutis Rowani poole irvitada, veri katmas hambaid. „Ta tapab teid kõiki.” Sinikas juba lõi õitsele, silmalaug oli kinni paistetanud. Õhk tuksles Elide kõrvus, kui Rowan lukustas nende ümber tuulekilbi. Summutas iga heli. „Maeve tapab igaühe teist, reeturitest.”

„Eks ta võib ju proovida,” vastas Rowan leebelt.

„Näe,” sosistas Anneith jälle.

Sedapuhku, kui väeülem röökima hakkas, ei pööranud Elide pilku ära.

Ja kui Rowan ja Lorcan tegid seda, milleks neid oli välja õpetatud, ei suutnud ta otsustada, kas Anneithi käsk tuli selleks, et aidata – või meenutada, mida täpsemalt jumalused võisid teha, kui nad sõna ei kuulanud.