Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa - Sarah J Maas - Страница 9

Sokusarved põlesid ja Tammelaas koos nendega.

Võimsad, iidsed puud polnud suurt enamat kui söestunud köndid, alla sadas lumepaksust tuhka.

Tuules hõljus sädemeid. Mõnitav meenutus sellest, kuidas need kord tema järel jaanimardikatena õõtsusid, kui ta jooksis läbi maipüha lõkete.

Nii palju leeke, kuumus lämmatas, õhk ise kõrvetas kopse.

Sina tegid seda. Sina tegid seda. Sina tegid seda.

Surevate puude praksatus oigas neid sõnu, karjus neid.

Maailm oli kastetud tulle. Tulle, mitte pimedusse.

Tema tähelepanu püüdis liikumine puude vahel.

Põhjala Isand oli paanikas, agooniast arutu, kui kappas tema poole. Kui tema valgest kasukast voogas suitsu, kui tuli õgis tema vägevaid sarvi – see polnud surematu leek nende vahel, mis oli Aelini enda märgil, see surematu leek pühadelt Terraseni hirvesokkudelt ja Mala Tuletoojalt veel enne neid. Vaid tõeline, jõhker tuli.

Põhjala Isand kõmistas mööda, põles, põles, põles.

Aelin sirutas käe tema poole nähtamatu ja tarbetuna, kuid uhke hirvesokk sööstis edasi, suust kerkimas karjed.

Nii jubedad, järelejätmatud karjed. Justkui oleks maailma enda südant lõhki käristatud.

Aelin ei saanud teha midagi, kui hirvesokk heitis end tulemüüri, mis levis võrguna kahe lõõmava tamme vahel.

Ta ei ilmunud enam välja.

Valge hunt vahtis teda jälle.

Aelin Ashryver Whitethorn Galathynius lamas kivialtaril ja libistas rauaga kaetud sõrmega mööda külma äärt.

Rohkem liikumisruumi tal polnud.

Cairn jättis ta sedapuhku sinna. Ei viitsinud teda tagasi kolida seina ääres asuvasse raudkasti.

Haruldane kergendus. Ärgata mitte pimeduses, vaid väreleva tulevalguse käes.

Söepannid olid suremas, viipasid rõskes külmuses, mis surus tema nahale. Sellele, mida ei katnud raud.

Ta oli juba sikutanud ahelaid nii vaikselt, kui vähegi suutis. Ent need hoidsid kõvasti.

Nad lisasid veel rauda. Tema peale. Alustades metallkinnastest.

Ta ei mäletanud, millal see juhtus. Kus see toimus. Siis jäi ainult kast.

Lämmatav raudkast.

Ta otsis sellest nõrkusi, ikka ja jälle. Enne, kui nad saatsid magusalt lõhnava suitsu teda teadvusetuks lööma. Ta ei teadnud, kui kaua ta pärast seda magas.

Kui ta siin ärkas, ei olnud enam suitsu.

Ta katsetas seda siis taas. Nii palju, kui rauad lubasid. Surus jalgadega, küünarnukkidega, kätega halastamatu metalli vastu. Tal polnud piisavalt ruumi end ümber pöörata. Et leevendada valu ahelatest, mis tungisid temasse. Hõõrusid teda.

Sügavale selja sisse uuristatud piitsahaavad haihtusid. Needsamad, mis lõhestasid naha luuni välja. Või oli ka see pelgalt unenägu?

Ta triivis mälestustesse, aastaid palgamõrvarite kantsis tehtud harjutustesse. Õppetundidesse, kus ta jäeti ahelatesse omaenda saasta sisse, kuni mõtles välja, kuidas neid ära võtta.

Ent siis pandi ta kinni väljaõppe eesmärgil. Mitte mingi võte ei töötanud, mida ta kitsukeses pimeduses proovis.

Kinda metall kriipis tumedal kivil, seda oli vaevu kuulda üle sisisevate söepannide, nende taga möirgava jõe. Kus iganes nad ka polnud.

Tema ja hunt.

Fenrys.

Teda ei hoidnud ükski kett. Polnud ühtki vaja.

Maeve andis talle käsu paigal püsida, taanduda, nii ta siis pidigi tegema.

Pikkade minutite jooksul põrnitsesid nad üksteist.

Aelin ei mõtisklenud valu üle, mis saatis ta oimetusse. Ehkki mälestus murduvatest luudest pani jala tõmblema. Ahelad kõlisesid.

Aga midagi ei värelenud seal, kus oleks pidanud lokkama agoonia. Ei ühtki sosinat ebamugavusest labajalgades. Ta tõrjus kõrvale kujutluspildi sellest, kuidas see mees – Cairn – neid laiali lammutas. Kuidas Aelin röökis seni, kuni hääl alla vandus.

See võis olla unenägu. Üks sellest lõputust hordist, mis jahtis teda mustavuses. Lõõmav hirvesokk, kes põgenes puude vahele. Tunnid sellel altaril, labajalad purustatud iidsete riistade all. Hõbedajuukseline prints, kelle hõng oli juba ainuüksi kodune.

Need hägustusid ja veritsesid kokku, kuni isegi seesama hetk võis olla killuke illusioonist, mil ta põrnitses altari vastas oleva seina najal lebavat valget hunti.

Aelini sõrm kratsis jälle altari kumerat äärt.

Hunt pilgutas talle silmi – kolm korda. Nendel algsetel päevadel, kuudel, aastatel meisterdasid nad omavahel hääletu koodi. Kasutades neid väheseid hetki, kui Aelin oli suuteline kõnet endast välja sikutama, sosistades läbi peaaegu nähtamatute aukude raudkirstus.

Üks pilgutus tähendas jah. Kaks ei. Kolm oli: „Kas sinuga on kõik hästi?” Neli oli: „Ma olen siin, ma olen sinuga.” Viis oli: „See on päris, sa oled ärkvel.”

Fenrys pilgutas taas kolm korda silmi. Kas sinuga on kõik hästi?

Aelin neelatas kurgus oleva tihkuse tõrjumiseks, keel koorus suulaelt lahti. Ta pilgutas korra silmi. Jah.

Ta loendas hundi pilgutusi.

Kuus.

Fenrys leiutas selle ise. „Valevorst” või midagi sellist. Aelin keeldus seda konkreetset koodi tunnustamast.

Ta pilgutas uuesti silmi. Jah.

Tumedad silmad uurisid teda. Fenrys oli kõike näinud. Iga hetke sellest. Kui tal olnuks lubatud kuju muuta, võinuks ta rääkida Aelinile, mis oli võltsitud ja mis päriselt. Kui miski sellest oli olnud päriselt.

Ärgates ei piinanud teda mitte ükski vigastus. Ei mingit valu. Ainult mälestus sellest, mälestus Cairni naerunäost, kui mees teda ikka ja jälle lahti lõikas.

Cairn pidi ta jätma altarile põhjusega varsti naasta.

Aelin nihutas end piisavalt, et ahelaid sikutada, maski lukk surus kuklasse. Tuul ei riivanud põski ega enamikku nahast juba... ta ei teadnudki kui kaua.

Seda, mida ei katnud raud, varjas poolde reide langev varrukateta valge öösärk. Jättis jalad ja käsivarred paljaks, et Cairn saaks nende kallal tegutseda.

Leidus päevi, mälestusi sellest, et isegi öösärki polnud, noad kriipimas üle alakõhu. Aga iga kord silmi lahti lüües oli öösärk ühes tükis. Puutumatu. Plekitu.

Fenryse kõrvad läksid kikki ja tõmblesid. Kogu hoiatus, mida Aelin vajas.

Ta vihkas seda värinat, mis hakkas kerima luude ümber, kui jalutavad sammud sahistasid nelinurkse ruumi ja sellesse pandud raudukse taga. Ainus sissepääs. Ei mingeid aknaid. Kivisaal, mida ta vahel selle taga silmas, oli sarnaselt pitseeritud. Siia paika sisenes ainult vee hääl.

See paisus valjemaks, kui rauduks lukust lahti tehti ja valla ägises.

Ta sundis end mitte vappuma, kui pruunijuukseline mees lähenes.

„Juba ärkvel? Ma vist ei teinud sinuga piisavalt kõva tööd.”

See hääl. Aelin vihkas seda häält üle kõige. Kõõrutav ja külm.

Mees kandis sõdalase riietust, kuid tema saledal pihal ei rippunud vööl ühtki sõdalase relva.

Cairn märkas, kuhu naise silmad langesid ning ta patsutas puusal rippuvat rasket vasarat. „Nii et tahad innukalt veel.”

Aelinis polnud leeki, mida üles kutsuda. Mitte ainumast sädetki.

Mees marssis söepanni juures oleva väikese puuriida juurde ja toitis tuld paari haluga. See keerles ja pragises ning kargas näljaste näppudega puule kallale.

Aelini maagia isegi ei värelenud vastuseks. Isegi väikest maskipilu tema suul tempis raud.

Esmalt oli ta sellest keeldunud. Maitses rauda ja sülitas selle välja.

Naine jõudis kurnava veepuuduse tõttu suremise äärele, kuni nad sundisid seda ta kurgust alla. Seejärel lasid tal nälgida – nälgida kuni murdumiseni ja seejärel kugistas Aelin seda, mida iganes tema ette pandi, oli seal siis rauda või mitte.

Ta ei mõelnud kuigi tihti selle aja peale. Selle nõrkuse peale. Kui elevile Cairn sattus, kui nägi teda söömas, ja kui palju mees raevutses, kui see ikkagi soovitud tulemusi ei andnud.

Cairn laadis ka teise söepanni täis enne, kui nipsutas sõrmi Fenryse poole. „Sa võid käia saalis oma asja ajamas ja tuled siis kohe siia tagasi.”

Justkui oleks mingi vaim teda üles hiivanud, tatsas tohutu hunt välja.

Maeve oli isegi sellele mõelnud, kinkides Cairnile väe käskida, millal Fenrys sõi ja jõi, millal kuses. Ta teadis, et Cairn unustas selle vahel meelega ära. Koeralikud valukiunatused jõudsid Aelinini isegi raudkastis olles.

Päriselt. See oli olnud päriselt.

Mees tema ees, sõdalaseks koolitatu kõiges muus peale au ja vaimsuse, silmitses tema keha. „Kuidas me täna mängime, Aelin?”

Ta vihkas oma nime kõla mehe keelel.

Huul kägardus hammastelt.

Kiirelt kui rästik pigistas Cairn ohvri kõri piisavalt kõvasti, et sinikaid tekitada. „On alles raev, isegi praegu.”

Aelin ei kavatsenud iial sellest lahti lasta – sellest raevust. Isegi siis juhtis teda raev, kui ta vajus põlevasse merre enda sees, isegi siis, kui laulis pimedusele ja leegile.

Cairni sõrmed tungisid kõrri ja Aelin ei suutnud takistada temast ahhetanud lämbumishäält. „See kõik võib mööduda paari väikese sõnaga, printsess,” nurrus Cairn, laskudes piisavalt madalale, et tema hingeõhk riivaks Aelini suud. „Paar väikest sõna ning sina ja mina läheme igaveseks oma teed.”

Aelin ei kavatsenud iial neid sõnu lausuda. Iial poleks ta andnud verevannet Maevele.

Anda see ja loovutada kõik, mis tal oli. Muutuda igaveseks orjaks. Ja kutsuda kohale maailma hukk.

Cairni haare lõdvenes ja naine hingas sügavalt sisse. Ent mehe sõrmed püsisid kõrist paremal pool.

Ta teadis täpselt, millist punkti ja millist armi Cairni sõrmed riivasid. Kahte väikest märgikest Aelini kaela ja õla vahel asuvas kohas.

„Huvitav,” ümises Cairn.

Aelin tõmbas pea eemale ja paljastas taas hambad.

Cairn lõi teda.

Mitte näkku, seda kattev raud oleks mehe sõrmenukid verele käristanud. Üksnes Aelini kaitseta kõhtu.

Hingeõhk paiskus välja ja raud kõlksus, kui naine üritas tulutult end külili kerra tõmmata.

Hääletutel käppadel Fenrys loivas tagasi ja võttis sisse oma koha seina ääres. Hundi tumedates silmades lahvatas mure ja maruviha, kui Aelin õhku ahmis, kui ahelates jäsemed üritasid endiselt kägarduda alakõhu ümber. Ent Fenrys sai ainult kuulekalt maha laskuda.

Neli pilgutust. Ma olen siin, ma olen sinuga.

Cairn ei näinud seda. Ei teinud märkusi Aelini ainsa vastuseks tehtud silmapilgutuse poole, kuna irvitas tibatillukeste hambajälgede peale Aelini kaelal, mida pitseeris Kolbalahe soojade vete sool.

Rowani märgid. Kaaslase märgid.

Aelin ei lubanud endal liiga kaua tema peale mõelda, sest Cairn sõrmitses raske vasara lahti ja kaalus seda laiadel kämmaldel.

„Kui poleks Maeve keeldu,” mõtiskles mees ohvri keha nagu tühja lõuendit hindav kunstnik, „lööksin sulle ise hambad sisse. Vaataksin, kas Whitethorni märgid peaksid siis vastu.”

Aelini sisikonda keerdus kabuhirm. Ta oli näinud tõendeid sellest, mida nende pikad seal veedetud tunnid Cairnis esile kutsusid. Tema sõrmed kägardusid ja kriipisid kivi, justkui oleks see Cairni nägu.

Mees nihutas vasara ühte kätte. „Eks sellest peab vist piisama.” Ta libistas teise käega mööda Aelini rindekere ja naine kiskus selle peremeheliku puudutuse peale ahelaid. Cairn muigas. „Kui tundlik.” Ta pigistas Aelini paljast põlve, litsus seda õrnalt. „Alustasime ennemalt labajalgadest. Lähme seekord kõrgemale.”

Aelin pani end valmis. Ahmis viskuvaid hingetõmbeid, mis viiks ta sealt kaugele ära. Kaugele oma kehast.

Ta ei kavatsenud iial lasta neil end murda. Iial anda verevannet.

Terraseni nimel, oma rahva nimel, kelle ta jättis, et nad kümme pikka aastat piina taluks. Vähemalt nii palju võlgnes ta neile.

Sügavale, sügavale, sügavale läks ta, justkui oleks suutnud ära joosta selle eest, mis pidi tulema. Justkui oleks saanud selle eest peituda.

Vasar sätendas tulevalguses, kui see kerkis põlve kohale. Cairn imes sisse hingeõhku, näol segunemas ootusärevus ja mõnu.

Fenrys muudkui pilgutas silma. Ma olen siin, ma olen sinuga.

See ei takistanud laskuvat vasarat.

Ega Aelini kõrist paiskuvat karjet.