Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa - Sarah J Maas - Страница 5

Prints

Ta jahtis teda sellest hetkest peale, kui naine temalt ära võeti.

Tema kaaslane.

Ta mäletas vaevu omaenda nime. Ja see meenus ainult seetõttu, et tema kolm kaaslast ütlesid selle välja, kui otsisid naist jõhkratel-süngetel meredel, läbi iidsete ja suikunud metsade, üle tormidesse paisatud, juba lumme mattunud mägede.

Ta peatus piisavalt kauaks, et keha toita ja lubada kaaslastele paari unetundi. Kui neid poleks olnud, oleks ta lennanud minema, kerkinud kaugele ja kõrgele.

Aga ta vajas nende relvade ja maagia jõudu, vajas nende kavalust ja tarkust enne, kui see asi läbi saab.

Enne, kui astub vastamisi tumeda kuningannaga, kes käristas end tema kõige sügavamale sisemusse. Kes varastas tema kaaslase ammu enne, kui lukustas naise raudkirstu. Ja kui ta on kuningannaga lõpetanud, kavatseb ta pärast seda ette võtta külmaverelised jumalused, kes põrguliku visadusega tema kaaslasest jäänu hävitamisele keskendusid.

Niisiis püsis ta kaaslaste juures ka siis, kui möödusid päevad. Siis nädalad.

Siis kuud.

Ometi ta otsis. Ometi jahtis ta naist igal tolmusel ja unustatud teel.

Ja vahel kõneles ta sidemes nende vahel, saatis oma hinge tuulel sinna, kus iganes naist vangis hoiti – hauakambris.

Ma leian su üles.

Printsess

Raud lämmatas teda. See kustutas tule soontes sama kindlalt, nagu oleks leegid märjaks kastetud.

Ta kuulis vett, isegi raudkastis, isegi raudmaski ja teda siid­paeltena ilustavate raudkettide kiuste. Kohinat, lõputut vee ruttamist üle kivide. See täitis auke tema röökimiste vahel.

Saarekild udust looritatud jõe südames, vaevalt enamat kui sile kivilahmakas kärestiku ja koskede vahel. Sinna nad ta panidki. Hoiustasid. Kivitemplisse, mis oli ehitatud mingile unustatud jumalusele.

Nagu oleks tõenäoliselt unustatud ka teda. See oli parem alternatiivist: et teda mälestataks täieliku läbikukkumise tõttu. Kui üldse kedagi alles jäi, kes teda mälestaks. Kui üldse jäänuks kedagi alles.

Ta ei saanud seda lubada. Seda läbikukkumist.

Ta ei rääkinud neile seda, mida nad tahtsid teada.

Ükskõik, kui sageli tema karjed märatsevat jõge summutasid. Ükskõik, kui sageli tema luude raksatused läbi lõugavate kärestike lõikusid.

Ta üritas pidada päevade järge.

Aga ta ei teadnud, kui kaua nad teda selles raudkastis olid hoidnud. Kui kaua nad olid sundinud teda magama, äiutades teda unustusse selle magusa suitsuga, mida nad sisse valasid, kui sinna rändasid. Sellele saarele, sellesse valutemplisse.

Ta ei teadnud, kui kaua kestsid augud tema röökimise ja ärkamise vahel. Lõppeva ja uuesti algava valu vahel.

Päevad, kuud, aastad – need veritsesid kokku nii, nagu tema enda veri sageli üle kivipõranda jõkke siugles.

Printsess, kes pidi elama tuhatkond aastat. Kauemgi.

See oli olnud tema kink. Nüüd sai sellest tema needus.

Järjekordne needus, mida kanda. Sama ränk kui see, mis pandi talle peale ammu enne tema sündi. Et ta ohverdaks iseenda, heastamaks iidset ülekohut. Et ta maksaks kellegi teise võla jumaluste ees, kes leidsid nende maailma – ja sinna lõksu jäid. Ja siis seda valitsesid.

Ta ei tundnud sooja kätt, seda jumalannat, kes teda õnnistas ja nii hirmsa väega needis. Ta imestas, kas valguse ja leekide jumalanna üldse hoolis sellest, et tema lebas nüüd raudkastis lõksus – või läks surematu olendi tähelepanu üle kellelegi teisele. Kuningale, kes võis pakkuda end tema asemele ja loovutada oma elu, et säästa nende maailma.

Jumalaid ei huvitanud, kes võla ära maksab. Niisiis teadis ta, et nad ei kavatsenud tulla teda otsima, teda päästma. Niisiis ei vaevunud ta nende poole palvetama.

Ent ometi rääkis ta endale seda lugu, ometi kujutas vahel ette, et jõgi laulis seda talle. Et pitseeritud kirstus elav pimedus laulis seda talle samuti.

Ükskord ammu, ühel maal, mis ammu põlenud tuhaks, elas üks noor printsess, kes armastas oma kuningriiki...

Nii hõljus ta alla, sügavale sinna pimedusse, leekidest merre. Nii sügavale alla, et kui piits plaksus ja luu lõhenes, ta vahel isegi ei tundnud seda.

Enamasti tundis.

Just nendel lõpututel tundidel kinnitas ta pilgu kaaslasele.

Mitte sellele kuninganna kütile, kes suutis valu välja meelitada nii, nagu muusik meelitab pillist meloodiat. Vaid massiivsele valgele hundile, keda aheldasid nähtamatud köidikud. Kes sunniti seda pealt vaatama.

Leidus päevi, kui ta ei suutnud hunti vaadata. Kui ta jõudis nii lähedale, liiga lähedale murdumisele. Ja ainult lugu takistas tal sinna jõudmast.

Ükskord ammu, ühel maal, mis ammu põlenud tuhaks, elas üks noor printsess, kes armastas oma kuningriiki...

Sõnad, mis ta lausus ühele printsile. Kunagi – ammu.

Jää ja tuule printsile. Printsile, kes oli tema päralt ja kelle päralt oli tema. Ammu enne, kui side nende hingede vahel sai neile teatavaks.

Just printsile langes nüüd selle kunagi hiilgava kuningriigi kaitsmine.

Printsile, kelle hõngu suudlesid männid ja lumi, see oli hõng kuningriigist, mida ta armastas oma kulutulest südamega.

Isegi siis, kui küti asjatoimetusi juhendas tume kuninganna, mõtles printsess tema peale. Hoidis kinni tema mälestusest nii, nagu oleks see olnud kivirahn raevutsevas jões.

Ämbliku muigega tume kuninganna üritas seda tema vastu kasutada. Tema punutud obsidiaanvõrkudes, iga murdehetke kulminatsiooni kootud illusioonides ja unistustes proovis kuninganna käänata mälestust mehest võtmena printsessi mõistusesse.

Nad olid hägustumas. Valed ja tõed ja mälestused. Uni ja mustavus raudkirstus. Need päevad ruumi keskele kivialtarile köidetuna või laes oleva konksu küljes rippudes või kiviseinale kinnitatud kettide vahele tõmmatuna. See kõik hakkas hägustuma nagu tint vees.

Niisiis rääkis ta endale seda lugu. Ka pimedus ja leek sügaval tema sees sosistas talle seda ja tema laulis seda neile vastu. Jõesüdame sisse saarele peidetud kirstu lukustatud printsess lausus seda lugu uuesti ja uuesti ning lasi neil vallandada oma keha peale lõpmatu valu.

Ükskord ammu, ühel maal, mis ammu põlenud tuhaks, elas üks noor printsess, kes armastas oma kuningriiki...