Читать книгу Nimetu tüdruk - Sarah Pekkanen - Страница 4

Reede, 16. november

Paljud naised tahavad, et maailm näeks neid aeg-ajalt mingil uudsel, muudetud moel. Minu tööks on üheainsa neljakümne viie minutilise seansi jooksul need ümberkujundused teoks teha.

Kliendid näevad välja hoopis teistmoodi, kui olen nendega valmis saanud. Nad on enesekindlamad ja säravamad. Isegi õnnelikumad.

Ent ma suudan välja pakkuda vaid midagi ajutist. Lõpuks pöördutakse ikkagi muutumatuma tagasi oma endise mina juurde.

Õige muutmine nõuab rohkem, kui võimaldavad need iluvahendid, mida mina siin kasutan.

Reede õhtu, kakskümmend minutit puudub kuuest. Tipptund. See on sageli just see aeg, mil mõnigi tahab näidata endast parimat versiooni, ja nii ma siis alalõpmata reserveeringi selleks otstarbeks vajalikud tunnid oma isikliku ajakava arvelt.

Kui metroovaguni uksed Aston Place’il avanevad, olen esimesena väljas, parem käsi musta kosmeetikakohvri kandmisest valus nagu alati pika päeva lõpuks. Surun kandamiga käe täpselt selja taha, nii et mahuksin sellega kitsasse väljapääsu – see on mul täna juba viies rutiinne reis läbi pöördväravate −, ja tõttan astmetest üles.

Tänavale jõudes pistan käe nahkjaki taskusse ning võtan telefoni välja. Vajutan klahve, et avada tellimuste graafik, mida BeautyBuzz mul pidevalt uuendab. Annan teada kellaajad, mil saan töö ette võtta, ja mulle saadetakse sõnum broneeringutega.

Tänane viimane tellimus on 8th Streeti ja University Place’i kandis. Mind ootavad korraga kaks klienti, mis tähendab topelt aega – üheksakümmet minutit. Aadress, nimed ja mobiilinumber on küll olemas, ent uksele koputades pole mul õrna aimugi, kes mind seal ootab.

Ega ma võõraid ei karda. Olen aru saanud, et rohkem kahju võivad teha tuttavad näod.

Jätan täpse aadressi meelde ja hakkan astuma mööda tänavat, tehes kaare ümber prahihunniku, mis on pudenenud ümberpaisatud prügikastist. Eemal tõmbab poepidaja uksele ette turvavõret, mis valju kärina ja kolksatusega kinni langeb. Tudengite kolmik, seljakotid üle õla heidetud, nügivad üksteist lõbusalt, kui neist möödun.

Sihtpunktini on jäänud veel kaks kvartalit, kui kuulen telefoni. Ekraan näitab, et helistajaks on ema.

Lasen kutsungil korduda ja uurin väikeselt ümmarguselt fotolt oma naeratava emme nägu.

Kohtume ju juba viie päeva pärast, kui sõidan tänupühaks koju, tuletan endale meelde.

Aga ma ei saa teda ignoreerida.

Süütunne on mul siiani olnud raskeim koorem kanda.

„Hei, emm. On’s kõik korras?” küsin.

„Kõik on kenasti, kallike. Annan endast lihtsalt märku.”

Kujutlen teda köögis, meie Philadelphia eeslinna kodus, kus ma üles kasvasin. Ta segab pliidi juures kastet – nad söövad vara −, ning reedeses menüüs on ilmtingimata pajapraad ja kartulipuder; seejärel korgitakse lahti Zinfandeli pudel, et valmistuda ainsaks klaasikeseks, mille ema endale nädalalõpuõhtutel lubab.

Valamu kohal ääristavad väikest akent kollased kardinad; nõuderätikul, mis on tõmmatud läbi praeahju uksesanga ja sõlme seotud, on näha sõnad Lihtsalt rullimiseks ning nende kohal uhkeldab tainarulli kujutis. Lillmustriline tapeet on hakanud liitekohtadest kooruma ja mõlk külmiku allosas tähistab kohta, kuhu isa virutas jalaga pärast seda, kui ta võitmatud Eaglesid play-off’’is kaotasid.

Õhtusöök on valmis, kui isa uksest sisse astub, naastes oma tööpostilt kindlustusfirma müügimehena. Ema tervitab teda põgusa suudlusega. Nad hõikavad mu õe Becky lauda ja aitavad tal liha lõigata.

„Becky tõmbas täna hommikul jope tõmbluku ise kinni,” teatab ema. „Ilma et keegi oleks aidanud.”

Becky on kahekümne kahe aastane, minust kuus aastat noorem.

„See on ju fantastiline,” kostan selle peale.

Mõnikord ma soovin, et elaksin kodule lähemal, nii et saaksin vanemaid rohkem aidata. Teinekord − pean häbiga tunnistama − olen tänulik, et see nii ei ole.

„Hei, kas võin sulle tagasi helistada?” jätkan. „Jooksen parajasti tööle.”

„Oo, kas sind palgati uueks etenduseks?”

Kõhklen. Ema hääl kõlab nüüd hasartsemalt.

Ma ei saa talle tõtt rääkida, nii ma siis pahvatan: „Jah, lihtsalt üks väike lavastus. Tõenäoliselt väga suurt pressingut ei tule. Aga grimm on ülikeerukas, tegelikult väga omapärane.”

„Olen su üle nii uhke,” lausub ema. „Ei jõua kohe ära oodata järgmist nädalat, mil kõigest sellest lähemalt kuulen.”

Tundub, nagu ta tahaks midagi lisada, aga kuigi ma pole päriselt oma sihtpunkti − New York City ülikooli ühiselamute kompleksi – veel jõudnud, lõpetan kõne.

„Suudle Beckyt. Ma armastan sind.”

Iga töö puhul jõustuvad minu reeglid isegi juba enne, kui ma kohale jõuan. Hindan kliendid ära kohe sel hetkel, kui neid silman – märkan kulme, mis näeksid välja paremad, kui teha neid tumedamaks, või nina, mis vajaks varjutamist, et paista peenemana, aga ma tean, et kliendid uurivad tähelepanelikult ka mind, andmaks omapoolset hinnangut.

Esimene reegel: minu mitteametlik vormiriietus. Olen üleni mustas, mis elimineerib vajaduse igal hommikul uut komplekti kokku korjata. Samuti saadab see sõnumi teatud usaldusväärsusest. Valin mugavad, masinaga pestavad kehakatted, mis näevad välja sama värsked kell seitse õhtul kui kell seitse hommikul.

Siitpeale kaob mu ümbert isiklik ruum, ja kui alustan meikimist, on mu küüned lõigatud ja poleeritud, hingeõhk mündilõhnaline ning juuksekiharad taha kokku seotud. Sellest standardist ei kaldu ma kunagi kõrvale.

Hõõrun kätele desinfitseerimisvedelikku ja pistan suhu münditableti juba enne, kui helistan korter 6D sisetelefonile. Olen kohal viis minutit varem. See on veel üks reegel.

Sõidan liftiga kuuendale korrusele ja jätkan teekonda mööda vahekoridori eemalt kostva valju muusika suunas – kõlab Katy Perry „Roar” – ning kohtangi kohe oma kliente. Üks on hommikumantlis, teisel üll T-särk ja jalas bokserid. Haistan õhus tõendeid äsjastest iluraviponnistustest – kemikaalid, mida on kasutatud Mandy-nimelise tüdruku heledate juuksesalkude triibutamiseks, ning kuivava küünelaki hõng Taylori kätelt, mida ta parajasti õhus vibutab.

„Kuhu te siis täna lähete?” küsin. Peoõhtul on valgustus ilmselt tugevam kui klubis, õhtusöök nõuab aga hoopis mahedamat lähenemist.

„Lit Club’i,” vastab Taylor.

Minu tühja pilgu peale lisab ta: „Meatpacking Districtis. Eile õhtul käis seal Drake.”

„Lahe,” ütlen.

Looklen põrandale visatud träni vahelt läbi – vihmavari, halli pusa pundar, seljakott – ning lükkan kõrvale SkinnyPopi popkornipakendi ja pooltühjad Red Bulli plekkpurgid madalal diivanilaual, et saaksin panna kohvri käest. Lahti tehes avanevad kohvri küljed nagu akordion, tuues kandik kandiku järel nähtavale kosmeetikat ja harjakesi.

„Millist väljanägemist soovite?”

Mõned kosmeetikud sukelduvad töösse, püüdes krahmata päevaks nii palju kliente kui võimalik; mina varun oma graafikusse lisaaega, et esitada kõigepealt mõned küsimused. Lihtsalt sellepärast, et üks naine soovib looritatud ilmet ja meikimata huuli, ning see ei tähenda, et kohe järgmine ei näeks end vaimusilmas julge punase suuga, millele lisanduks vaid kerge tõmme ripsmetušši. Investeering esimestesse minutitesse annab lisaaega lõpetamiseks.

Aga ma usaldan ka oma instinkte ja tähelepanekuid. Kui need tüdrukud teatavad, et soovivad seksikat supelrannavälimust, saan aru, et tegelikult tahavad nad sarnaneda Gigi Hadidiga, keda näitab diivanil väljasirutatult ühe ajakirja kaanefoto.

„Niisiis, mis teil peaaineks on?” küsin.

„Suhted. Tahame mõlemad õppida suhtekorraldust.”

Mandy hääles on tüdimust, just nagu oleksin ma mõni tüütu täiskasvanu, kes uurib, kelleks ta tahab saada, kui ta suureks kasvab.

„Kõlab huvitavalt,” lausun, tõmmates püstise seljatoega tooli tugevama valguse kätte, otse laearmatuuri alla.

Alustan Taylorist. Mul on aega nelikümmend viis minutit, et luua visioon, millisena ta tahab ennast peeglis näha.

„Teil on imeline nahk,” sõnan. Veel üks reegel: leia võimalus teha igale kliendile kompliment. Taylori puhul pole see raske.

„Aitäh,” sõnab ta, tõstmata pilku telefonilt. Ta alustab oma Instagrami sisu jooksvat kommenteerimist: „Kas keegi tahab tõesti näha järjekordset fotot tassikookidest?” „Jules ja Brian on nii armunud … lausa jõhker.” „Inspireeriv päikeseloojang, sain kätte … vahva, et pead reedeõhtuse rokipeo oma rõdul.”

Kui ma tegutsen, haihtub tüdrukute lobisemine taustamürasse, milleks on fööni või linnaliikluse ühtlane surin. Süvenen Taylori lõuakaare juures erinevate meigialuskreemide valikusse, mida ma üldiselt kasutangi ohtralt, et siis sobitada see veatult kokku kõige muuga, ja segan oma käeseljal vase- ja liivatoone, et tuua esile kuldsed täpid ta silmades.

Lisan parajasti harjakesega pronksivärvi ta põskedele, kui kostab mobiilihelin. Taylor lõpetab südamekeste toksimise ja sirutab välja käe telefoniga: „Privaatnumber. Kas peaksin vastama?”

„Jaa!” hüüatab Mandy. „See võib olla Justin.”

Taylor kirtsutab nina. „Kes siis reede õhtul kõnesid vastu võtab? Võiks ju sõnumi jätta.” Paari silmapilgu pärast vajutab ta siiski vastuvõtunupule ja tuba täidab mehe hääl:

„Olen Ben Quick, doktor Shieldsi assistent. Kinnitan teie poolt reserveeritud vastuvõtuajad eelolevaks nädalalõpuks − homseks ja pühapäevaks kella kaheksast kümneni hommikul. Koht on seesama − Hunter Hall, kabinet number 214. Ootan teid all fuajees ja viin üles.”

Taylor pööritab silmi ning ma eemaldan ripsmetušiharja.

„Kas te palun saaksite nägu paigal hoida?” teen märkuse.

„Vabandust. Olin vist omadega päris segi, Mandy? Hommikul olen ju liialt pohmellis, et nii vara tõusta.”

„Ah, ütle lihtsalt ära.”

„Ja-ah. Aga viissada dollarit. Selle eest saaks kaltsukast paar pusa.”

Need sõnad tõmbavad kogu mu tähelepanu endale: viissada on summa, mille mina saan kümne visiidi eest.

„Häh. Unusta ära. Ma ei kavatse ometi lasta end häirida mingist tobedast küsimustikust,” sõnab Taylor.

Peab kena olema, mõtlen, silmitsedes pusa, mis vedeleb käkras toanurgas.

Ma ei saa midagi parata, et lihtsalt pean sekkuma: „Küsimustik?”

Taylor kehitab õlgu. „Keegi hull professor vajab uurimistööks üliõpilasi.”

Huvitav, mis laadi küsimusi niisuguses testis esitatakse. Võib-olla on see midagi Myers-Briggsi isiksusetesti taolist.

Astun sammu tagasi ja uurin Taylori nägu. Ta on klassikaliselt ilusa, lihtsalt kadestusväärse luustruktuuriga. Tegelikult ta ei vajakski neljakümne viie minutilist ilukuuri.

„Kuna te lähete välja hilja, siis ma ääristan huuled enne, kui panen peale huuleläike,” seletan. „Värv püsib niimoodi paremini peal.”

Võtan kohvrist oma lemmikhuuleläike, mille tuubil on BeautyBuzzi logo, ja silun seda Taylori täidlastele huultele. Kui olen lõpetanud, tõuseb Taylor ja läheb, Mandy kannul, vannitoapeeglist tulemust uurima. „Ohhoo,” kuulen teda hüüatavat. „See on tõepoolest hea. Teeme ühe selfi.”

„Enne pean ka mina saama meigi!”

Hakkan Taylori jaoks kasutatud tarvikuid ära panema ja pean aru, mida oleks vaja Mandyle, kui korraga märkan, et Taylor on jätnud oma telefoni toolile.

Minu reedene rokiõhtu koosneb jalutuskäigust väikese segaverelise terjeri Leoga ja meigiharjakeste puhastamisest pärast seda, kui olen teinud bussituuri läbi linna pisikesse stuudiokorterisse Lower East Side’il. Olen ennast nii ammendanud, et lähen tõenäoliselt magama enne, kui Taylor ja Mandy jõuavad klubis tellida oma esimesed kokteilid.

Silmitsen jälle telefoni.

Heidan pilgu vannitoa uksele. See on praokil.

Võin kihla vedada, et Taylor ei vaevu tagasi helistama talle reserveeritud aja tühistamiseks.

„Pean endale ostma samasuguse meigipulga, nagu on temal,” tähendab Taylor.

Viissada dollarit aitaks selle kuu üüri ära maksta.

Tean juba oma homset graafikut. Esimene töö on alles kell kaksteist.

„Kavatsen lasta tal silmadele lisada pisut dramaatilisust,” arutleb Mandy. „Ei tea, kas tal on kaasas kunstripsmeid.”

Hunter Hallis hommikul kella kaheksast kümneni – see jäi mulle meelde. Aga professori ja tema assistendi nimed?

Ma ei jõua enam midagi otsustada, jõllitan ühe sekundi jooksul telefoni ja järgmisel on see mul juba peos. Pole minutitki möödunud − number on veel nähtaval. Sõnumi vaatamiseks pean kõneposti ekraanile kiikama, kuid see tähendab, et pilk tuleb korraks viia vannitoaukselt kõrvale.

Vajutan ekraanile, et kuulda viimast sõnumit, ja surun telefoni kõvasti vastu kõrva.

Vannitoauks liigatab ja Mandy hakkab väljuma. Keeran ringi ja tunnen, kuidas mu süda teeb jõnksu. Ma ei saa enam telefoni tagasi panna, ilma et ta mind näeks.

Ben Quick.

Võiksin ehk teeselda, et see kukkus toolilt, tekib mul peas pöörane mõte. Ütlen Taylorile, et võtsin selle üles.

„Oota, Mand!”

Doktor Shieldsi assistent … kella kaheksast kümneni hommikul …

„Kas peaksin laskma tal proovida pisut tumedamat huulevärvi?”

Oodake nüüd veel, mõtlen ja soovin, et sõnum liiguks kiiremini.

Hunter Hall, kabinet 214.

„Võib-olla,” lausub Mandy.

Ootan teid all fua…

Lõpetan kõne ja panen telefoni toolile tagasi just siis, kui Taylor teeb tuppa esimese sammu. Kas ta lahkub vannitoast püstipäi või pilk maas? Enne kui suudan selle kindlaks teha, on ta mu kõrval. Ta põrnitseb mobiili ja mu kõhus pitsitab. Olen vist midagi segamini ajanud. Nüüd meenub, et tema jättis telefoni toolile ekraaniga allapoole. Tagasi olen selle pannud valepidi.

Neelatan tugevasti, püüdes vabandust välja mõelda.

„Hei,” hüüab ta.

Tõstan pilgu, et vaadata talle silma.

„Mulle meeldib. Aga kui prooviksite natuke tumedamat huuleläiget?”

Ta potsatab tagasi toolile ja ma hingan pikalt välja.

Tõmban tal huuled kaks korda üle – esiteks teen need marjapunaseks ja kasutan siis veel kord esialgset varjundit, toetades samal ajal paremat küünarnukki vasaku peoga, et värisevad sõrmed ei rikuks kontuure. Selleks ajaks kui saan valmis, on mu pulss jälle normaalne.

Kui lahkun korterist jootraha asemel hajameelse „Palju tänu” saatel, on mu otsus kindel. Sean mobiilile äratuse hommikul kella 7.15 peale.

Laupäev, 17. november

Järgmisel hommikul vaatan oma plaani hoolikalt üle.

Mõnikord võib impulsiivne otsus muuta kogu su elukäiku.

Ma ei taha, et see jälle juhtuks.

Ootan väljas Hunter Halli ees, piiludes aeg-ajalt Taylori kortermaja poole. Ilm on pilves ning õhk tihe ja hall, nii et üheks silmapilguks pean temaks noort naist, kes tuleb tõtates minu suunas. See on aga hoopis keegi, kes oma jooksutiire teeb. Kui kell on viis minutit kaheksa läbi ja on ilmne, et Taylor veel magab, astun fuajeesse, kus üks khakivärvi pükstes ja sinises triiksärgis noormees vaatab parajasti kella.

„Palun vabandust, et hilinesin!” hüüan.

„Taylor?” küsib mees. „Mina olen Ben Quick.”

Olin arvanud õigesti, et Taylor ei vaevu helistama ega aega tühistama.

„Taylor on haige, nii ta siis palus minul tulla küsimustikule vastama. Olen Jessica. Jessica Farris.”

„Oh.” Ben vidutab silmi. Ta mõõdab mind pilguga ülalt alla ja uurib siis hoolikamalt.

Olin vahetanud madalad saapad Converse’i tenniste vastu ja heitnud musta nailonseljakoti üle õla. Arvan, et ma ei pane mööda, kui ütlen, et näen niimoodi üliõpilasena välja.

„Kas saate ühe silmapilgu oodata?” küsib mees viimaks. „Mul on vaja doktor Shieldsiga konsulteerida.”

„Muidugi.” Püüan jäljendada kergelt tüdinud hääletooni, mida Taylor kasutas eelmisel õhtul.

Halvim, mis võib juhtuda, on see, et mulle öeldakse ära, mõtlen endamisi. Õige veel suur asi: haaran siis kaasa rõngassaia ja viin Leo pikale jalutuskäigule.

Ben astub eemale ja tõmbab taskust mobiili. Tahaksin kuulata temapoolset osa vestlusest, aga ta summutab hääle.

Siis aga astub ta jälle minu poole. „Kui vana te olete?”

„Kakskümmend kaheksa,” vastan tõemeeli.

Heidan vargsi pilgu sissepääsu poole, et olla kindel, kas Taylor mitte viimasel minutil sisse ei longi.

„Kas elate praegu New Yorgis?” küsib Ben.

Noogutan.

Tal on mulle veel kaks küsimust: „Kus te mujal olete elanud? Kas ka kusagil väljaspool Ühendriike?”

Raputan pead. „Ainult Pennsylvanias. Seal ma kasvasin üles.”

„Olgu siis,” ütleb Ben telefoni ära pannes. „Doktor Shields arvab, et te võite uuringus osaleda. Esiteks on mul nüüd vaja teie täisnime ja aadressi. Kas teil juhtub olema isikut tõendavat dokumenti?”

Võtan seljakoti ja tuhnin selles, kuni leian rahatasku ning ulatan talle juhiloa.

Ta pildistab ja märgib üles ka muu informatsiooni. „Võin teile homse seansi lõpul teha Venmo kaudu rahaülekande, kui teil on seal konto avatud.”

„On küll,” vastan. „Taylor mainis, et saadaolev summa on viissada dollarit, on see õige?”

Ta noogutab. „Ma saadan teie andmed tekstisõnumina doktor Shieldsile, siis viin teid üles testimise ruumi.”

Kas see kõik on tõesti nii lihtne?