Читать книгу Nimetu tüdruk - Sarah Pekkanen - Страница 8

Laupäev, 17. november

Mu energiauinak hajutab mõtted doktor Shieldsist ja tema veidrast katsest. Tass kanget kohvi aitab keskenduda klientidele, ja selleks ajaks, kui ma pärast tööd oma korterisse tagasi jõuan, tunnen end jälle peaaegu iseendana. Mõte homsest seansist ei tundu enam nii kohutav.

Mul jätkub isegi energiat koristamiseks, mis suures osas kujuneb tooli seljatoele kuhjunud riiete kokku korjamiseks ja kappi riputamiseks. Mu tuba on nii väike, et seal pole ainsatki seina, mis poleks blokeeritud mõne mööblitükiga. Võiksin lubada endale ka suuremat eluruumi, kui üüriksin seda koos toakaaslasega, aga olen juba aastaid tagasi teinud otsuseks elada üksinda. Mu privaatsus väärib seda kompromissi.

Hilise pärastlõuna tuhmuva valguse kiir piilub sisse ainsast aknast, kui sean ennast madratsiservale istuma. Otsin välja tšekiraamatu, lootes, et mul ei tarvitse arvete tasumist nii palju karta kui tavaliselt, sest sel kuul lisandub kontole ju viissada lisadollarit.

Kui hakkan kirjutama tšekki Antonia Sullivanile, on mu mõtetes jälle doktor Shields:

Kas olete kunagi hoidnud midagi salajas kellegi eest, keda armastasite, et vältida tema häirimist?

Mu pastapliiats tardub.

Antonia on eralogopeed – kõne- ja tegevusterapeut, üks paremaid Phillys2. Riigipoolse toetusega spetsialist, kes töötab Beckyga teisipäeviti ja neljapäeviti, ei ole kuigi edukas. Aga neil päevil, kui tuleb Antonia, juhtub alati väike ime: katse patsi punuda või lause kirjutada. Küsimus raamatu kohta, mida Antonia on talle lugenud. Ununenud mälestuse taas pinnale toomine.

Antonia võtab ühe tunni eest 125 dollarit, ent mu vanemad arvavad, et talle makstakse libiseva graafiku alusel, ning tasuvad sellest vaid murdosa. Mina katan ülejäänud summa.

Täna teadvustan tõde: kui vanemad teaksid, et mina tasun suurema osa arvest, oleks isal piinlik ja ema hakkaks muretsema. Nad võivad mu abist keelduda.

Parem, kui neil valikut poleks.

Olen Antoniale maksnud viimased kaheksateist kuud. Ema annab pärast visiite mulle alati aru.

Ma ei olnud enne teadlikki, kui raske on olla seotud niisuguse peitemänguga, kuni ma kirjutasin sellest tänahommikusel seansil. Kui doktor Shields vastas, et see on ilmselt tõesti raske, oleks ta nagu andnud lõpuks mulle sellega loa väljendada oma õigeid tundeid.

Lõpetan tšeki kirjutamise ja pistan selle ümbrikusse, hüppan siis püsti, lähen külmiku juurde ja haaran õllepurgi.

Ma ei taha täna õhtul enam analüüsida neid valikuid, mida mul tuleb teha; kavatsen õige pea selles maailmas tagasi olla.

Sirutan käe telefoni järele ja saadan Lizziele sõnumi: Kas saaksime kokku veidi varem?

Astun Lounge’i ja vaatan ruumis ringi, aga Lizzie pole veel tulnud. Ma ei olegi üllatunud, sest jõudsin ju kohale kümme minutit varem. Silman paari vaba baaritooli ja napsan need endale.

Sanjay, baarmen, noogutab mulle. „Hei, Jess.” Käin siin tihti; see on mu korterist kolme majadeploki kaugusel ja happy hour’i õllepurk maksab siin vaid kolm dollarit.

„Sam Adams?” küsib ta.

Raputan pead. „Viin-jõhvikas-soodavesi, palun.” Happy hour’i hinnad lõppesid juba peaaegu tund aega tagasi.

Olen pool oma joogist ära joonud, kui saabub Lizzie, koorides käigupealt jopet seljast ja salli kaelast. Tõmban oma koti kõrvalistmelt ära.

„Mul juhtus täna kõige veidram lugu,” teatab Lizzie toolile potsatades ning mind tormakalt ja kõvasti kallistades. Ta näeb välja nagu Kesk-Lääne farmitüdruk, põsed üleni punased ja heledad juuksed lendlemas – täpselt see ta oligi, enne kui ta New Yorki tuli, et murda sisse teatrikostüümide kujundaja erialale.

„Sul juhtus jälle midagi? No mis sa ütled …” imestan. Viimane kord, kui ma Lizziega juttu ajasin, rääkis ta, et oli üritanud osta ühele kodutule kalkunilihavõileiba, kuid mees oli väga pahaseks saanud, sest Lizzie ei teadnud, et ta on taimetoitlane. Mõni nädal varem oli ta palunud kedagi aidata tal leida Targeti kaubakeskuses osakonda, kus võiksid olla vannilinad. Küsitu osutus aga mitte kaupluse töötajaks, vaid Oscari nominendist näitlejannaks Michelle Williamsiks. „Ta siiski teadis, kus need asuvad,” ütles Lizzie, kui oli loo lõpetanud.

„Olin Washington Square Parkis … Oota, kas sa jood viina jõhvikamahla ja soodaveega? Ma võtan ka ühe, Sanjay, ja kuidas sul see kuum poiss-sõber elab? Igal juhul, Jess, kuhu ma jäingi? Ah, jänku. Oli seal otse keset teed ja pilgutas mulle silma.”

„Jänku? Nagu Thumper videomängust?”

Lizzie noogutab. „Ta on nii imearmas! Pikad kõrvad ja tibatilluke roosa nina. Arvan, et keegi on ta vist ära kaotanud. Ta on täiesti taltsas.”

„On ta praegu sinu korteris?”

„Ainult sellepärast, et väljas on nii külm!” seletab Lizzie. „Helistan esmaspäeval kõigisse kohalikesse koolidesse ja uurin, kas keegi neist ei tahaks klassi lemmiklooma.”

Sanjay libistab Lizziele joogi üle laua kohale ja Lizzie rüüpab sõõmu. „Kuidas sinul läheb? On midagi huvitavat?”

Ükskord ometi on mul selline päev, mis võinuks saada tema oma rivaaliks, aga kui ma rääkima hakkan, hõljuvad mu silmade ees sõnad sülearvuti ekraanilt: Liitudes nende uuringutega, olete ühtlasi nõustunud kinni pidama konfidentsiaalsuslepingust.

„Nagu harilikult,” kostan, vaadates jooki segades maha. Otsin siis kotist mõned veeranddollarilised ja hüppan püsti. „Lähen ja valin muusikat. Kas sul on soove?”

„Rolling Stones,” ütleb ta.

Panen Lizziele mängima „Honky Tonk Womeni” ja nõjatun siis vastu plaadiautomaati ning lasen pilgul libiseda üle valikute.

Lizzie ja mina kohtusime kohe varsti pärast seda, kui ma siia kolisin, siis, kui me mõlemad töötasime ühessamas off-off-Broadway etenduses, mina grimeerijana, tema kostüümikunstnike seltskonnas. Lavastus võeti kavast maha pärast kahte etendust, aga selleks ajaks olime juba saanud sõpradeks. Olen talle lähedasem kui keegi teine. Ühel pikal nädalalõpul käisin temaga kaasas ta kodus ja tutvusin perekonnaga, tema aga puutus kokku minu vanemate ja Beckyga, kui need mõned aastad tagasi New Yorki külastasid. Ta annab mulle alati oma taldrikult midagi marineeritut, kui juhtume sööma oma lemmikdelis, sest ta teab, kui väga ma neid palasid armastan; täpselt nagu tean mina, et kui ilmub mõni uus Karin Slaughteri raamat, ei lahku ta oma korterist enne, kui on selle läbi lugenud.

Kuigi ta kindlasti ei tea minust kõike, on siiski imelik, et mul pole võimalik jagada temaga oma tänast elamust.

Üks tüüp läheneb ja jääb seisma minu kõrvale, uurides laulude pealkirju.

Lizzie laul algab.

„Stones’ide fänn, ah?”

Keeran ringi, et teda vaadata. Kindlasti mõni ärikooli lõpetanu, arvan. Näen metroos temasarnaseid tüüpe iga päev. Tal on mingi Wall Streeti eriline vibe oma ümara kaelusega sviitri ja teksastega, mis on pisut liiga karged. Ta tumedad juuksed on lühikesed ja habemetüügastik pigem nagu ehtne kella viieks tekkinud vari ning mitte mingi kunstipärane kujundus. Ka kell reedab teda. See on Rolex, aga mitte vintage-eksemplar, mis viitaks perekonna rahadele. Tegemist on uuema mudeliga, mille ta on ilmselt ise ostnud, võib-olla isegi oma esimese aastalõpupreemia eest.

Minu jaoks liiga preppy3.

„Rolling Stones on minu poisi lemmikud,” lausun.

„Vedanud on tüübil.”

Naeratan talle, et tagasilükkamist pehmendada. „Aitäh.” Valin Prince’i laulu „Purple Rain” ja kõnnin tagasi oma tooli juurde.

„Sul on siis vannitoas Flopsy-jänku?” uurib Sanjay.

„Panen talle ajalehed alla,” seletab Lizzie. „Mu toakaaslane pole sellega muidugi rahul.”

Sanjay pilgutab mulle silma. „Kas veel üks ring?”

Lizzie tõmbab välja telefoni ja hoiab seda üleval, et näidata mulle ja Sanjayle. „Vaadake siia, sõbrad, vahest ehk soovite näha tema pilti?”

„Nii nunnu,” ütlen.

„Ooh, sain just sõnumi,” teatab Lizzie, vahtides üksisilmi ekraani. „Katrinat mäletad? Ta kutsub rahvast dringile. Tahad minna?”

Katrina on näitleja, kes töötab koos Lizziega uue lavastuse kallal. Ma ei ole teda mõnda aega näinud, õigemini sellest ajast saadik, kui tema ja mina töötasime koos ühe näidendiga just enne minu teatrist lahkumist. Ta üritas suvel kokku saada, kirjutades, et tahab minuga kohtuda ja juttu ajada. Aga mina talle ei vastanud.

„Täna õhtul?” küsin, püüdes kuidagi kõrvale põigelda.

„Ja-ah,” lausub Lizzie. „Arvan, et Annabelle läheb ja võib-olla ka Cathleen.”

Mulle meeldivad Annabelle ja Cathleen, kuid tõenäoliselt kutsutakse ka muud teatrirahvast. Aga seal on ka keegi, keda ma eelistaksin mitte kunagi enam näha.

„Gene sinna ei tule, ära muretse,” lausub Lizzie, justkui loeks ta mu mõtteid.

Saan aru, et Lizzie tahaks minna. Nad on ju endiselt ta sõbrad. Pluss veel see, et ta üritab laiendada oma tööalaseid sidemeid. New Yorgi teatrimaailm on omavahel tihedalt läbi põimunud kogukond ning parim viis saada palgale on võrgustikuga liituda. Ent ta tunneb end ebamugavalt, kui peab minema ilma minuta.

Ma otsekui kuuleksin doktor Shieldsi sügavat ja rahustavat häält: Kas te saaksite valetada, tundmata süümepiina? Jah, vastan talle.

Lizziele ütlen: „Ah, asi pole selles, olen tegelikult väsinud. Pealegi pean homme vara tõusma.”

Seejärel viipan Sanjayle. „Veel üks kiire drink ja siis … magama. Aga sina mine ikka, Lizzie.”

Kakskümmend minutit hiljem astume Lizziega uksest välja. Embame kõnniteel hüvastijätuks ja keerame vastassuunda. Ta lõhnab nagu apelsiniõis; mäletan, et aitasin valida seda lõhnaõli.

Vaatan talle järele, kuni ta keerab ümber nurga, suundudes peopaiga poole.

Lizzie oli öelnud, et Gene Frenchi seal ei ole, aga ma ei väldi mitte ainult teda. Ma ei kipu sidemeid uuendama mitte kellegagi oma sellest elufaasist, kuigi elasin nende hulgas esimesed seitse aastat pärast New Yorki kolimist.

Teater oli see, mis mind tõmbas siia linna. Unistus sellest haaras mind oma võimusesse juba varakult, kui olin veel plikaohtu ja ema viis mind vaatama kohalikku „Võlur Ozi” lavastust. Pärast etenduse lõppu tulid näitlejad fuajeesse ja ma sain alles siis aru, et nad kõik – Plekkmees, argpüksist Lõvi ja Kuri Nõid – olid tavalised inimesed. Nad muudeti ümber kriiti sisaldava näopuudri ja tedretähnidega, mis joonistati kulmupliiatsiga roheka varjundiga aluskreemile.

Kui olin lõpetanud kolledži ja kolinud New Yorki, sain tööd Bobbi Browni kosmeetikabrändi letis Bloomingdale’is. Samal ajal aga käisin ennast prooviesinemistel jumestuskunstnikuks pakkumas iga võimaliku etenduse juurde, mille leidsin netiaadressilt Backstage.com. Siis saingi teada, et profid kannavad oma kontuurimispulki, meigialuskreeme ja kunstripsmeid mustades lõõtsana avanevates kohvrites ja mitte enam riidest kotikestes. Alguses töötasin siin ja seal väikeste etenduste juures, kus mulle mõnikord tasuti priipiletitega, aga paari aasta pärast muutusid tööotsad kergemaks ja etendused rahvarohkemaks ning ma sain kaubamajast ära tulla. Hakkasin saama soovituskirju ja sõlmisin isegi lepingu ühe agendiga, ehkki küll sellisega, kes esindas ka üht mustkunstnikuna esinevat maagi.

See periood mu elus oli puhas rõõm – tugevad sõbramehelikud suhted näitlejate ja teiste trupiliikmetega ning võidurõõm, kui publik püsti tõusis ja meie loomingule aplodeeris, aga ometi teenin ma nüüd vabakutselisena palju rohkem. Ja olen juba ammu aru saanud, et mitte kõigil unistustel pole määratud täide minna.

Ma ei saa siiski midagi parata, et mõtlen alatasa tollele ajale ja tahan teada, kas Gene on ikka veel samasugune.

Kui meid tutvustati, võttis ta mu käe oma pihku. Ta hääl oli sügav ja kare, nagu sobibki kellelegi, kes töötab teatris. Kuigi ta polnud veel nelikümmendki, oli ta juba tollal teel edule. Ta jõudis sinna isegi kiiremini, kui olin arvanud.

Kõige esimene asi, mida ta mulle ütles, ja ma püüdsin seejuures mitte punastada, oli: Sul on imearmas naeratus.

Need lood meenuvad alati kindlas järjestuses: mina toon tassi kohvi ja nügin ta ärkvele tukastusest pimeda saali istmel. Mulle näidatakse etenduse kavalehte, mis on äsja trükikojast saabunud, ja ta osutab mu nimele tegijate loetelus. Oleme vaid kahekesi ta kabinetis, ta hoiab oma pilgu minul, kui tõmbab lahti pükste tõmblukku.

Ja viimane asi, mida ta mulle ütleb, kui püüan pisaraid tagasi hoida: Jõua ilusasti koju, eks? Siis peatab ta takso ja annab juhile kahekümnese.

Kas ta mõtleb veel minule? Huvitav oleks teada.

Küllalt, ütlen endale. Mul on vaja edasi minna.

Aga kui läheksin koju, tean juba ette, et und mul ei tuleks. Mängiksin uuesti läbi stseene meie viimasest ühisest õhtust ja mõtleksin, mida oleksin võinud teha teisiti, või juurdleksin hoopis doktor Shieldsi uurimuse üle.

Heidan pilgu üle õla baari poole. Tõmban siis ukse lahti ja astun sisse. Märkan tumedajuukselist kutti, kes mängib oma sõpradega noolemängu.

Sammun otse tema suunas. Ta on oma madalates saabastes ainult viis sentimeetrit või umbes nii minust pikem. „Tere jälle,” ütlen.

„Tere.” Ta venitab seda sõna, nii et sellest saab küsimus.

„Mul tegelikult polegi praegu kavaleri. Kas võin sulle õlle osta?”

„No see oli nüüd küll kiire suhte sobitamine,” märgib ta, ja ma naeran.

„Las mina ikka tellin esimese ringi,” pakub ta, ulatades nooled ühele oma semudest.

„Kuidas oleks üks Fireball Whisky?” teen ettepaneku.

Kui ta baariletile läheneb, näen, et Sanjay vaatab minu poole, ja ma pööran pilgu kõrvale. Loodan, et ta ei kuulnud, kui ütlesin Lizziele, et lähen koju.

Kui mängur tuleb tagasi meie pokaalidega, lööb ta enda oma minu omaga kokku. „Olen Noah.”

Võtan lonksu, kaneel põletab huuli. Tean, et mul pole mingit huvi näha Noah’d pärast tänast õhtut. Niisiis ütlen esimese nime, mis mulle pähe turgatab: „Mina olen Taylor.”

Kergitan tekiserva ja libistan end aeglaselt selle alt välja ning vaatan ringi. Kulub terve sekund, enne kui mulle meenub, et olen Noah’ korteris kušetil. Me tellisime pärast veel paar pokaali ühes teises baaris. Kui taipasime, et olime mõlemad lõunasöögi vahele jätnud ja kõhud on tühjad, jooksis Noah välja nurgapealsesse delikauplusesse.

„Ära siit kuhugi liigu,” kamandas ta, valades mulle klaasi veini. „Olen kahe minuti pärast tagasi. Prantsuse röstsaia jaoks on vaja mune.”

Olin vist peaaegu silmapilkselt magama jäänud. Ilmselt võttis tema mul saapadki jalast ja pani teki peale, selle asemel et mind üles äratada. Ta oli jätnud mulle diivanilauale ka kirjakese: Hei, unimüts, teen sulle hommikul Prantsuse röstsaia.

Olen endiselt teksastes ja topis, sest kaugemale suudlusest me ei jõudnudki. Haaran saapad ja jaki ning liigun kikivarvul ukse poole. See kriiksatab, kui ma selle avan, ja ma võpatan, ent pole mingit märki sellest, et Noah ennast oma magamistoas keeraks. Sulgen aeglaselt ukse, libistan saapad jalga ja tõttan mööda koridori edasi. Laskun liftiga üheksateist korrust allapoole fuajeesse, siludes tee peal juukseid ja hõõrudes silmaaluseid, et eemaldada ripsmetuši plekke.

Uksehoidja vaatab oma telefonilt üles. „Head und, preili.”

Viipan talle ja püüan välja jõudes orienteeruda. Lähim metroopeatus on neli kvartalit edasi. On juba peaaegu kesköö, kuid inimesi liigub veel ringi. Suundun jaama poole ja otsin rutakalt rahataskust metroopileti.

Külm õhk nõelab nägu ning ma tõstan käe, et puudutada tundlikku kohta lõual, mille Noah’ habemetüükad hellaks hõõrusid, kui me suudlesime.

See ebamugav tunne on mingil määral lohutav.