Читать книгу Välised - Scott Westerfeld - Страница 2

„Moggle,” sosistas Aya. „Kas sa oled üleval?”

Miski liikus pimeduses. Ühikavormide hunnik sahises, justkui oleks selle all mõni väike loom askeldanud. Siis libises ämblikusiidi ja puuvilla voltide vahelt nähtavale üks kogu. See kerkis õhku ja hõljus Aya voodi poole. Tillukesed läätsed jälgisid tema nägu, uudishimulikud ja vilkad, ja peegeldasid lahtisest aknast sisse paistvat tähtede kuma.

Aya itsitas. „Kas sa oled valmis tööle minema?”

Vastuseks vilgutas Moggle oma öötulesid.

„Ai!” Aya pigistas silmad kinni. „Ära tee seda! See on nägemist-rikkuv!”

Ta lamas veel hetke voodis, ootas, et täpid silme eest kaoksid. Hõljukkaamera müksas lepitust otsides tema õlga.

„Pole viga, Moggle-chan,” sosistas Aya. „Mulle lihtsalt meeldiks, kui mul ka öönägemine oleks.”

Paljudel temavanustel oli öönägemine, aga Aya vanematel oli opiga mingi teema. Neile meeldis teeselda, et maailm on endiselt kinni ilusateajas, mil kõik pidid ootama kuueteistkümneaastaseks saamist, et end muuta. Vanakesed võisid nii moe-puudulikud olla.

Seega pidi Aya leppima oma suure ninaga – kahtlemata inetuga – ja tavanägemisega. Kui ta kodust ühikasse kolis, andsid vanemad talle loa lasta panna endale silmaekraan ja nahantenn, aga see oli vaid selleks, et nad saaksid talle sõnumeid saata siis, kui soovivad. Siiski oli see parem kui mitte midagi. Ta kõverdas sõrme ja linna side ärkas ellu, ilmus kihina tema silme ette.

„Oih,” ütles ta Moggle’ile. „Kesköö on peaaegu käes.”

Ta ei mäletanud, et oleks tukkuma jäänud, kuid ilmselt oli tehnikapeade pidu juba alanud. Tõenäoliselt oli seal nüüdseks palju rahvast, piisavalt opiahve ja mangapeasid, et keegi ei märkaks ühte luusivat inetut välist.

Lisaks oli Aya Fuse nähtamatu olemise ekspert. Tema näotase oli selle tõestuseks. See kükitas liikumatult tema silmanurgas: 451 396.

Ta tõi kuuldavale pika ohke. Miljonilinnas oli see täielikult väliste pärusmaa. Tal oli nüüd juba peaaegu kaks aastat oma kanal olnud, ta oli vaid nädala eest suurepärase loo tõuganud ja ta oli endiselt tundmatu.

Täna õhtul see viimaks muutub.

„Läheme, Moggle,” sosistas Aya ja libistas end voodist välja.

Hall rüü lamas vormitu hunnikuna tema jalge ees. Aya tõmbas selle oma ühikavormi peale, sidus vöökohalt kinni ja kükitas siis aknalauale. Ta pöördus aeglaselt näoga öise taeva poole, sirutas ühe ja siis teise jala välja jahedasse õhku.

Ta libistas avariikäevõrud kätte ja vaatas maapinda viiekümne meetri kaugusel.

„See on küll peapööritust-tekitav.”

Vähemalt ei luusinud seal all järelevaatajaid. See oli kolmeteistkümnenda korruse toa juures tõukav – keegi ei osanud oodata, et sa aknast välja hiilid.

Tihedad pilved olid madalal ja peegeldasid töötulesid linna teises servas asuvalt ehitusplatsilt. Külmal õhul oli männiokaste ja vihma maitse ja Aya mõtles, kas ta võib oma kostüümis ära külmuda. Aga ta ei saanud ju ühikajakki rüüle peale visata ja arvata, et inimesed teda ei märka.

„Loodetavasti oled sa laetud, Moggle. On laskumise aeg.”

Hõljukkaamera liikus tema õlast mööda, aknast välja ja jäi tema rinna vastas paigale. See oli poole jalgpalli suurune, kaetud kõva plastikuga ja puudutamisel soe. Aya võttis kätega Moggle’il ümbert kinni ja tundis oma käevõrusid värisemas, kui need püüdsid kinni hõljukkaamera magnethoovused.

Aya pigistas silmad kinni. „Valmis?”

Moggle värises tema käte vahel.

Kogu jõust hõljukkaamera külge klammerdudes viskus Aya tühjusse.

Välja pääsemine oli nüüd palju lihtsam.

Aya viieteistkümnendaks sünnipäevaks oli Ren Machino – tema suure venna parim sõber – Moggle’it kohendanud. Ta oli palunud vaid, et poiss teeks kaamera piisavalt kiireks, et see tema hõljuklauaga sammu jõuaks pidada. Aga nagu enamik tehnikapeasid, võttis Ren kohendamist väga tõsiselt. Uus Moggle oli veekindel, raputuskindel ja piisavalt võimas, et Aya-suurust reisijat läbi õhu kanda.

Vähemalt peaaegu. Käed ümber hõljukkaamera, langes ta maapinna poole sama kiiresti kui keerlev kirsiõis. See oli palju lihtsam kui benjijaki varastamine. Ja kui hüppamise närviliseks-tegev hetk välja arvata, oli see päris lõbus.

Aya vaatas, kuidas aknad mööda vilksatasid – igavad toad täis tavalist Tarvete rämpsu. Akira Hallis ei elanud kedagi kuulsat, vaid kari näo-puudulikke väliseid, kes kandsid ühesuguseid riideid. Mõned ego-tõukajad istusid ja rääkisid oma kaameratega, kuid keegi ei vaadanud neid. Keskmine näotase oli siin kuussada tuhat – meeleheidet-tekitav ja hale.

Tundmatus kogu oma õuduses.

Ilusateajal, mäletas Aya ähmaselt, küsiti lihtsalt ägedaid riideid või uut hõljuklauda ja need hüppasid nagu võluväel välja august seinas. Aga tänapäeval ei andnud auk sulle midagi korralikku, kui sa polnud kuulus või sul polnud kulutamiseks punkte. Ja punktide saamiseks pidi õppima või kodutöid tegema – põhimõtteliselt seda, mida tahes Hea Kodaniku komitee nõudis.

Moggle’i tõstemehhanism sai ühenduse maa-aluse metallvõrgustikuga ja Aya kõverdas põlved ning veeretas end maandudes. Märg muru lirtsus tema all nagu vettinud käsn, pehme, kuid värisema-panevalt külm.

Ta lasi Moggle’ist lahti ja lamas hetkeks vihmamärjal maapinnal, lasi oma südamelöökidel rahuneda. „Kas sinuga on kõik korras?”

Moggle vilgutas jälle öötulesid.

„Nii… see on endiselt pimedaks-tegev.”

Ren oli ka hõljukkaamera aju kohendanud. Tõeline tehisintellekt võis veel ebaseaduslik olla, kuid uus Moggle oli enamat kui vaid elektrikiil ja tõstemehhanism. Pärast Reni näppimist oli kaamera õppinud selgeks Aya lemmikvaatenurgad, millal eemale tõmbuda ja millal suumida, ja isegi, kuidas tema pilgule kuuletuda.

Kuid mingil põhjusel ei saanud see sellest öise nägemise asjast aru.

Aya hoidis silmad kinni, kuulatas ja vaatas, kuidas täpid tema silme eest kaovad. Ei mingeid samme ega järelevaatajarobotite surinat. Ei midagi peale ühikast kostva muusika summutatud tümpsu.

Aya tõusis püsti ja pühkis end puhtaks. Mitte, et keegi märkaks märgi rohuliblesid tema rüül; reputatsioonipommitajad riietusid nii, et nad jääksid märkamatuks. Rüü oli kapuutsiga ja vormitu, täiuslik maskeering peole hiilimiseks.

Avariikäevõru keeramise peale kerkis oma peidukohast põõsastes välja hõljuklaud. Sellele astudes vaatas Aya Ilusateküla säravate tulede poole.

Naljakas, et kõik seda endiselt nii kutsusid, kuigi enamik sealsetest elanikest ei olnud enam ilusad – vähemalt mitte endises mõttes. Ilusateküla oli täis pikselnahkasid ja opiahve ning piisavalt teisi imelikke uusi narrusi ja moode. Valida võis miljoni erineva ilu või veidruse vahel või isegi säilitada oma sünnipärase näo kogu eluks. Nüüd tähendas „ilus” kõike seda, mis silma torkas.

Kuid üks asi oli Ilusateküla juures endiselt sama: kui sa polnud kuusteist täis, ei tohtinud sa sinna minna. Vähemalt mitte öösel, kui kõik hea aset leidis.

Eriti siis, kui sa oled väline, luuser, tundmatu.

Linna vaadates tundis Aya, et tema enda nähtamatus neelab ta alla. Iga sädelev tuli tähistas üht neist miljonist inimesest, kes polnud kunagi kuulnud Aya Fusest. Ja ilmselt ei kuule ka.

Ta ohkas ja utsitas oma lauda edasi liikuma.

Valitsuse kanalitel räägiti alati, et ilusateaeg on igaveseks möödas ja et inimkond on sajanditepikkusest udupäisusest vaba. Nad väitsid, et piirid inetute, ilusate ja vanakeste vahel on kõik minema pühitud. Et viimase kolme aasta vältel on loodud uut tehnikat ja pandud tulevik taas liikuma.

Aga Aya arusaamist mööda polnud mõistuse-vihm päris kõike muutnud…

Ikka oli päris nõme olla viieteistkümneaastane.