Читать книгу Välised - Scott Westerfeld - Страница 5

Pimedus kees tema ümber, selle vesine möire tungis kui kõuemürin tema kõrvadesse. Kokkupõrke ehmatus röövis temalt täielikult ruumitaju ja jättis talle vaid keerlemise ja jäise külma. Ta vehkis käte-jalgadega, vesi täitis ninasõõrmed ja suu, surus rinnale…

Siis kerkis Aya pea pinnale. Ta ahmis õhku ja puristas vett välja, kaapis kätega vett ja otsis pimeduses midagi, millest kinni haarata.

„Kuulge! Mis teil viga on?”

Tema hüüatus kõmises läbi tohutu ruumi, kajas pimedas tühjuses. Aga vastust ei tulnud.

Ta tegi paar tõmmet, hingas sisse-välja, püüdis kuulatada.

„Kuulge…?”

Kellegi käsi haaras Aya randmest ja ta tõmmati üles õhku. Ta rippus, jalad kõlkusid, värinate saatel voolas tema rüüst vett välja.

„Mis… mis toimub?”

Üks hääl vastas. „Meile ei meeldi tõukajad.”

Aya oli seda aimanud: nad tahtsid ise tõugata oma loo sellest, kuidas nad surfavad rongidel, ja hoida kogu kuulsuse endale.

Ehk oli aeg tõe-väänamiseks. „Aga mina ei ole tõukaja!”

Keegi turtsatas ja siis lausus üks hääl lähemal: „Sa jälitasid mind peolt siia – või vähemalt su hõljukkaamera jälitas. Sa otsisid lugu.”

„Mitte lugu, ma otsisin sind.” Aya värises uuesti, võitles hammaste plagisemise vastu. Ta pidi neid veenma, et nad teda uuesti musta järve ei kukutaks. „Ma nägin teid paar ööd tagasi.”

„Kus sa meid nägid?” ütles lähem hääl ja haaret tema randmel kohendati. See pidi olema Eden; keegi ei suudaks teda niimoodi ilma hõljukpallivarustuseta üleval hoida.

„Magnethõljukrongil. Te surfasite sellel. Ma püüdsin välja uurida, kes te olete, aga kanalitel polnud midagi.”

„Nii meile meeldibki,” ütles esimene hääl.

„Olgu, ma saan aru!” ütles Aya. „Ee, kas sa jätadki mind siia niimoodi rippuma?”

„Kas sa tahaksid, et ma sul kukkuda laseksin?” küsis Eden.

„Tegelikult mitte. See on lihtsalt natuke… randmeidpiinav.”

„Kutsu siis oma laud siia.”

„Aa… õige.” Paanikas oli Aya oma laua täiesti unustanud. Ta tõstis vaba käe üles ja keeras avariikäevõru. Mõni sekund hiljem müksas hõljuklaud tema jalgu ja ta vabanes raudsest haardest.

Aya tuigerdas hetke laual ja hõõrus rannet. „Aitäh, vist.”

„Kas sa tahad öelda, et sa pole tõukaja?” Seda ütles uuesti esimene hääl, ehk see inetu naine, keda ta hetkeks nägi. See kajas madalalt ja urisevalt läbi pimeduse, nagu oleks tema kurgule tehtud opp, mis andis häälele õudse kõla.

„Noh, ma olen oma kanalile üht-teist pannud. Nagu igaüks.”

„Oma kassi pilte?” ütles keegi ja kihistas siis.

„Kas sa käid alati pidudel pommitajaks kostümeerituna?” küsis Eden. „Hõljukkaamera sabas.”

Aya võttis endal kätega ümbert kinni. Läbimärg rüü kleepus tema naha külge ja hambad olid iga hetk plagisema hakkamas. „Vaadake, ma tahtsin teie klikiga ühineda. Ma pidin sind jälitama. Moggle sobis selleks.”

„Moggle?” küsis kuri hääl.

„Ee… mu hõljukkaamera.”

„Sinu hõljukkaameral on nimi?”

Naer kajas iga suunas. Aya mõistis, et neid on palju rohkem, kui ta arvas. Ehk kümmekond pimeduses peidus.

„Oota korraks,” ütles Edeni hääl. „Kui vana sa oled?”

„Ee… viisteist?”

Taskulamp pandi põlema ja see oli pilkasuses pimestav.

„Ai!” Aya pigistas silmad kinni.

Kes tahes taskulampi hoidis, lisas: „Mulle tunduski, et see nina on kuidagi suur. Isegi öönägemisega.”

Kui Aya silmad taskulambivalgusega harjusid, hakkas ta nägusid nägema. Nad nägid välja väga tavalised, klikk tüdrukutele, kes ei taha olla ilusad või eksootilised, vaid normaalsed – nagu see mõiste oleks veel olemas. Kui Eden Maru polsterdatud ja lihaseline keha välja arvata, nägid hõljuvad kogud Aya ümber välja ühesugused – tavalised kehad, loodud massi sulanduma. Kõik olid tüdrukud, nii palju kui Aya silm seletas, just nagu sel ööl, kui ta nägi neid magnethõljukrongil surfamas.

„Sulle meeldib siis öösiti ringi luusida?” ütles Eden.

„Vist küll. Parem kui oma ühikatoas istuda.”

„Kas sul hakkab ruttu igav?” Teine tüdruk venitas neid sõnu oma uriseva häälega. „Võib-olla sa peaksidki mõnikord surfama tulema.”

„Surfama?” Aya neelatas. „Kas sa tahad öelda, et ma võin koos teiega sõita?”

Pimedusest kostis nurinat.

„Aga ta on ainult viisteist,” ütles tüdruk taskulambiga.

„Kas sa elad veel ilusateajas?” ütles uriseva häälega tüdruk. „Keda huvitab, kui vana ta on? Ta hiilis Ilusatekülla ja tuli üksi siia. Ilmselt on tal rohkem julgust kui enamikul teist.”

„Aga hõljukkaamera?” ütles Eden. „Kui ta sellest loo tõukab, on valvurid meil kannul.”

„Ta võib nii või teisiti valvurid kutsuda, kui tahab.” Kurja häälega tüdruk libises oma laual lähemale, kuni tema nina oli vaid paari sentimeetri kaugusel Aya omast. „Me kas jätame ta igaveseks siia või meelitame ta enda poolele.”

Aya neelatas, vaatas alla sädelevale mustale järvele.

„Ee, kas mina ei saa hääletada?”

„Keegi peale minu ei saa,” ütles tüdruk ja naeratas siis. „Aga kuidas see sobib? Sina saad valida.”

„Tõesti?”

Tüdruk hoidis Moggle’it väljasirutatud käes ja Aya nägi klambrit selle ümber. See oli tardunud, ajusurmas, kuni keegi klambri ära võtab.

„Sa võid võtta oma hõljukkaamera ja minna. Või ma lasen sel nüüd kohe kukkuda ja sina saad meiega surfama tulla.”

Aya pilgutas silmi, kuulatas külma vett endiselt oma rüült nirisemas. Ren väitis, et ta oli Moggle’i veekindlaks teinud, aga kas ta leiab tee sellesse samasse kohta?

„Kui oluline on sinu jaoks, sellest igavast ühikatoast välja saada?”

Aya neelatas. „Väga.”

„Siis on see lihtne valik, kas pole?”

„Lihtsalt… see kaamera läks mulle palju punkte maksma.”

„See on mänguasi. Nagu näotasemed ja punktid, see ei tähenda midagi, kui sa ei lase sel tähendada.”

Näotase ei tähenda midagi? See tüdruk oli mõistuse-puudulik. Aga ühes asjas oli tal õigus: miski polnud olulisem kui pääsemine igavlemisest ja haletsusväärsest Akira Hallist.

Ehk saab Ren aidata tal siia tagasiteed otsida…

Aya sulges silmad. „Olgu. Ma tahan teiega tulla. Lase sel kukkuda.”

Sulpsatus kajas nagu laks.

„Hea valik. See mänguasi pole see, mida sul tegelikult vaja on.”

Aya avas silmad. Need kipitasid tagasihoitud pisaratest.

„Mina olen Jai,” ütles tüdruk ja kummardas sügavalt.

„Aya Fuse.” Ta vastas kummardusega ja tema pilk langes laienevale lainetusele nende all. Moggle oli tõepoolest kadunud.

„Me kohtume varsti jälle,” ütles Jai.

„Kohtume varsti? Aga sa ütlesid…”

„Ma usun, et sa oled üheks õhtuks piisavalt lõbutsenud, viieteistaastase kohta.”

„Aga sa lubasid!”

„Ja sina ütlesid, et sa pole tõukaja. Ma tahan uurida, kas sa olid selle kohta tõde-väänav.”

Aya hakkas vastu vaidlema, kuid sõnad kustusid tema suus. Nüüd polnud enam mõtet vaielda – Moggle oli juba kadunud.

„Aga ma isegi ei tea, kes te olete.”

Jai naeratas. „Me oleme Sly tüdrukud ja me võtame sinuga ühendust. Tulge – me peame rongi peale jõudma!”

Nad panid hõljuklauad liikuma, tiirlesid ümber Aya, täitsid maa-aluse kambri kajavate hüüdude ja hõigetega. Taskulambid kustusid ja Aya kuulis, kuidas nad ükshaaval minema sööstsid, äravoolutorude suud neelasid nende hüüded endasse.

Aya oli üksi pimeduses ja hoidis pisaraid tagasi.

Ta oli Moggle’ist ilmaasjata loobunud. Kui Sly tüdrukud tema kanalit vaatavad, saavad nad tema lugude kohta teada. Ja kui nad mõistavad, et tema vend on linna üks kuulsamaid tõukajaid, ei usalda nad teda enam kunagi.

„Loll Hiro,” pomises ta. Kui poleks hr Suurt Nägu, poleks väline olemine nii keeruline. Ta ei peaks ennast nii palju tõestama.

Ja ta poleks vahetanud Moggle’it… mitte millegi vastu.

Aya surus käed tugevasti rusikasse ja lasi laual laskuda, kuni kuulis tõstukite kerget laksatust vastu vett. Põlvitades sirutas ta ühe käe pimedusse ja asetas peopesa tasakesi veepinnale. Ta tundis endiselt lainetust levimas kohast, kuhu Moggle sulpsatas.

„Palun vabandust,” sosistas Aya. „Aga ma tulen varsti tagasi.”