Читать книгу Välised - Scott Westerfeld - Страница 6

Aya möödus suurtest villadest, mis olid hiiglaslikud ja tõrvikutega heledasti valgustatud. Varahommikuses valguses lõõmasid igal pool lõkked – tohutud süsinikukvoodi demonstreerimised. Pea kohal triivisid basseinid, nähtamatute jõujoonte poolt kujundatud hõljuvad veemullid. Kui ta nende alt läbi lendas, märkas Aya hõljukitel inimkogusid, kes jälgisid koidu saabumist.

Hiro villa asus kolmesaja meetri kõrgusel õhus – sihvakas helendavast klaasist ja terasest torn. Et kaunid vaated üksluiseks ei muutuks, pöörles kogu hoone tunniosuti kiirusega. Torni hoidsid üleval hõljuktoed ja vaid üks liftišaht ulatus maapinnani nagu hiiglasuur ühel varbal piruette tegev jäine baleriin.

Siinkandis liikusid kõik hooned. Need hõljusid ja muundusid ja tegid muid ennekuulmatuid asju ja kõik, kes siin elasid, olid sellest legendaarselt tüdinud.

Hiro elas linna kuulsas osas.

Kui Aya laud villa trepini jõudis, meenus talle, milline tema vend ilusateajal oli: kaunis, rahulolev, aupaklik. Muidugi käis ta kõigil pidudel, aga iga püha ajal tuli ta koju ja tõi alati Ayale ja vanakestele kingitusi.

Mõistuse-vihm oli kõike seda muutnud – välja arvatud tema ilusat nägu.

Esimesel aastal pärast terveksravimist vahetas Hiro pidevalt klikke: ekstreemopilased, linna hõljukpallimeeskond, isegi mingi aeg metsavahiõpilasena looduses. Ta polnud millegi juurde püsima jäänud, liikus sihitult, ei suutnud vabadust mõtestada.

Loomulikult olid sel esimesel loogika-puudulikul aastal paljud segaduses. Mõned otsustasid lausa mõistusevihma ümber pöörata – mitte vaid vanad vanakesed, vaid ka uued ilusad. Isegi Hiro rääkis udupäisuse juurde tagasi pöördumisest.

Siis kaks aastat tagasi levis uudis, et majandus on languses. Ilusateajal võisid udupead küsida kõike, mida soovisid: nende mänguasjad ja peoriided ilmusid välja august seinas ilma igasuguste küsimusteta. Aga tuli välja, et loomingulised ja vabameelsed inimesed olid aplamad kui udupead. Liiga palju kulus varusid suvalistele hobidele, uutele hoonetele ja suurtele projektidele nagu magnethõljukrongid. Ja keegi ei teinud enam vabatahtlikult rasket tööd.

Mõned tahtsid taastada roostekate „raha”, koos üüri, maksude ja nälgimisega, kui sa toidu eest maksta ei jaksa. Aga linnanõukogu ei läinud nii hulluks; nad hääletasid hoopis reputatsioonimajanduse poolt. Nüüdsest otsustasid näotasemed ja punktid, kes saab parimad villad, kõige rohkem süsinikukvooti ja suurimad seinamäärad. Punktid olid arstide, õpetajate ja valvurite jaoks kuni pisikesteni, kes tegid kooli- ja kodutöid – kõigile, kes linna elu edasi viisid, nagu Hea Kodaniku komitee ette nägi. Näotasemed olid ülejäänud kultuuritegelaste jaoks, kunstnikest sporditähtede ja teadlasteni. Kasutada võis kõiki vahendeid, mida soovid, kuni püsid linna kollektiivse kujutlusvõime piirides.

Ja et näotasemed ausad oleksid, anti igale kodanikule, kes oli pisikese east välja kasvanud, oma kanal – miljon laialipuistatud loojupikest, et aidata mõista mõistusevihma.

Sõna „tõukaja” polnud veel leiutatudki, aga kuidagi oli Hiro sellest kõigest vaistlikult aru saanud – kuidas klikki üleöö kuulsaks teha, kuidas veenda kõiki mõnd uut vidinat ostma, ja eelkõige, kuidas ennast seeläbi legendaarseks muuta.

Kui Aya villa liftiukse taga maandus, ohkas ta vaikselt. Hiro oli nii nutikas pärast seda, kui nad tema aju korda tegid…

Kui vaid kogu see kuulsus poleks teda selliseks enesekeskseks snoobiks muutnud.

„Mida sa tahad, Aya-chan?”

„Ma pean sinuga rääkima.”

„Liiga vara.”

Aya oigas. Ilma Moggle’ita, kes ta uuesti aknast sisse hõljutaks, pidi ta koidikuni ootama, et oma ühikatuppa tagasi pääseda. Ja Hiro arvas, et tema on väsinud?

Tal ei saanud olla seljataga hullem öö kui Ayal. Ta muudkui kujutles Moggle’it maa-aluse järve põhjas, külma ja elutuna lamamas.

„Palun, Hiro? Ma kulutasin just hulga punkte hommikuste tundide ümber vahetamiseks, et ma saaksin sinu juurde tulla.”

Kostis porisemist. „Tule tunni aja pärast tagasi.”

Aya vaatas liftiust. Ta ei saa isegi üles minna ja tema aknale taguda; kuulsa linnajao villad ei lasknud sul isegi nende lähedale lennata.

„Kas sa siis võiksid vähemalt mulle öelda, kus on Ren? Tema asukohamääraja on väljas.”

„Ren?” Ukselt kostis itsitus. „Ta on mu diivanil.”

Aya ohkas kergendatult. Hiroga oli miljon korda lihtsam hakkama saada, kui tema parim sõber juures oli. „Kas ma võin siis temaga rääkida… palun?”

Uks vaikis nii kaua, et Aya kahtles, kas Hiro oli ehk uuesti magama jäänud. Kuid viimaks kostis Reni hääl.

„Tere, Aya-chan. Tule sisse!”

Uks avanes ja Aya astus sisse.

Hiro tubades rippusid miljonid kured.

See oli eel-roostekate ajast pärit vana komme, mis oli ilusateaja üle elanud: kui tüdruk sai kolmeteistkümneaastaseks, tegi ta oma kätega tuhandest origami-linnust koosneva keti. Selleks kulus nädalaid täis väikestest nelinurksetest paberitest tiibade, noka ja sabaga lindude voltimist ja siis nende vanamoodsa nõela ja niidiga ketti ajamist.

Pärast mõistuse-vihma olid mõned tüdrukud pannud aluse uuele kombele: nad saatsid oma ketid reputatsioonisalaarmastustele, uus-ilusatele poistele, kellel olid kõrged näotasemed. Teisisõnu sellistele poistele nagu Hiro.

Vaid nende nägemine pani Aya sõrmed valutama oma tuhande kure mälestusest. Paberlindude ketid rippusid kõikjal korteris, välja arvatud Hiro pühal kanalite vaatamise toolil.

Ta kössitas seal, seljas hõljukpalli pusa, ja hõõrus silmi. Roheline tee voolas seinas oleva augu torudest ja täitis õhu värskelt niidetud rohu ja kofeiini lõhnaga.

„Kas sa saaksid need siia tuua?” küsis Hiro.

„Tere hommikust sulle ka.” Aya kummardas talle sarkastiliselt ja läks teed ära tooma. Kaks tassi, loomulikult – temale ja Renile, mitte Ayale. Aya küll ei kannatanud rohelist teed, aga siiski.

„Hommik, Aya-chan,” hüüdis unine Ren diivanilt. Ta tõusis istuli ja tema seljalt koorus hulk kortsutatud kurgesid. Tühjad pudelid vedelesid igal pool ja koristusrobot korjas kokku toidujäänuseid ja mahaaetud vahukat.

Aya ulatas Renile teetassi. „Kas te tähistasite midagi või meenutasite lihtsalt udupea-aegu?”

„Kas sa ei teagi?” Ren naeris. „Sa peaksid Hiro-senseid õnnitlema.”

„Hiro-senseid? Mida?”

„Just nii.” Ren noogutas. „Sinu vend jõudis viimaks esituhandesse.”

„Esituhandesse?” Aya pilgutas silmi. „Kas sa teed nalja?”

„Kaheksasada üheksakümmend kuus, hetkel,” ütles Hiro seinaekraani vahtides. Nüüd nägi Aya seda ekraanil: 896 meetrikõrguste numbritega. „Loomulikult, mu oma õde ei tee minust välja. Kus mu tee on?”

„Aga ma ei…” Aya kurnatus muutus hetkeks peapööritust-tekitavaks. Tänane hommik oli esimene üle väga pika aja, kui ta polnud Hiro näotaset kontrollinud. Ja ta oli esituhandesse jõudnud? Kui Hiro seal püsib, kutsutakse ta järgmisel kuul Nana Love’i Tuhande Näo peole.

Hiro, nagu enamik poisse, oli Nana Love’isse meeletult armunud.

„Vabandust… mul oli eile öösel palju tegemist. Aga see on suurepärane!”

Hiro sirutas laisalt sõrme ja osutas teetassile Aya käes.

Aya viis selle talle ja kummardas päriselt. „Palju õnne, Hiro.”

„Hiro-sensei,” meenutas poiss.

Aya vaid pööritas silmi. „Oma venda ei pea „senseiks” kutsuma, Hiro, ükskõik kui kõrge on tema näotase. Mis lugu see oli?”

„See ei huvitaks sind. Tundub.”

„Kuule, Hiro! Ma vaatan kõiki su lugusid… kui eilne õhtu välja arvata.”

„See oli ühtedest vanakestest.” Ren viskas uuesti diivanile siruli. „Nad on nagu opiahvid, aga neid ei huvita ilu või veidrad kehamuutused. Vaid eluea pikendamine: iga kuue kuu tagant maksa uuendamine, kord aastas uued kloonitud südamed.”

„Eluea pikendamine?” küsis Aya. „Aga lood vanakeste kohta ei saa kunagi suureks.”

„Sel lool on ka vandenõu vaatenurk,” ütles Ren.

„Need vanakesed arvavad, et arstid teavad, kuidas inimesi igavesti elus hoida. Nad ütlevad, et ainus põhjus, miks vanadusse surrakse, on rahvaarvu ohjamine. Täpselt nagu udupeade operatsioon ilusateajal: arstid varjavad tõtt!”

„See on mõistust-tõukav,” pomises Aya ja külmavärin jooksis tal mööda selgroogu. Vandenõudesse oli nii lihtne uskuda pärast seda, kui valitsus oli sajandeid kõiki mõistuse-puudulikuks muutnud.

Ja igavesti elada? Isegi pisikesed pööraksid sellele tähelepanu.

„Sa unustasid kõige parema osa, Ren,” lisas Hiro. „Need vanakesed kavatsevad linna kohtusse kaevata… surematuse saamiseks. Nagu see oleks inimõigus või midagi. Nad tahavad uurimist! Vaata seda.”

Hiro vehkis käega. Tema näotase kadus ekraanilt ja selle asemele ilmus meemjoonte võrgustik, tohutu diagramm, mis näitas, kuidas lugu öö läbi üle linna sidekeskuse tõugati. Hiro loo peale puhkesid lugematud debatid, vaidlused ja lausa materdamine, enam kui veerand miljonit inimest ühines vestlusega.

Kas surematus on nõme mõte? Kas mõistus võib igavesti erksana püsida? Ja kui keegi ära ei sure, kuhu siis kõik need inimesed pannakse? Kas laienedes neelataks alla kogu planeet?

Viimane küsimus pani Ayal uuesti pea ringi käima. Talle meenus päev, kui neile näidati koolis satelliidipilte roostekate ajast, enne kui rahvastiku arvu piirama hakati. Pulbitsevad linnad olid nii suured, et neid oli kosmosest näha: miljardid välised asustasid planeeti, enamik neist elas täielikus tundmatuses.

„Vaadake seda!” hüüatas Hiro. „Kõik lähevad minu loolt ära. Mu tase langes just üheksasajale. Inimesed võivad tõesti pinnapealsed olla!”

„Ehk on surematus vana uudis,” ütles Ren Ayale naeratades.

„Haha,” ütles Hiro. „Huvitav, kes minu silmamunasid röövib.”

Ta nipsutas uuesti sõrmi ja seinaekraan killustus kaheteistkümneks paneeliks. Nendele ilmusid linna kaheteistkümne parima tehnikatõukaja näod. Aya märkas, et Hiro oli neljandale kohale hüpanud.

Ta nõjatus oma toolis ettepoole, ahmis kanaleid, et näha, kuhu tema tase kadus.

Aya ohkas. Tüüpiline Hiro – ta oli juba unustanud, et Aya tuli siia temaga rääkima. Aga ta ei öelnud midagi, tõmbas end diivanil Reni kõrvale kerra ja püüdis mitte liiga paljusid õnnetuid väikseid paberist linde ära kortsutada. Ilmselt ei tee see halba, kui lasta Hirol oma kanalite annus kätte saada, enne kui ta üles tunnistab, et jättis oma hõljukkaamera järve põhja.

Ja Ayal polnud väikese kanalite vaatamise vastu midagi. Tuttavad hääled rahustasid teda, võtsid tema üle võimust nagu vestlus vanade sõpradega.

Inimeste näod olid pärast mõistuse-vihma hoopis teistsugused, uued narrused ja klikid ja leiutised olid nii ettearvamatud. Mõnikord muutis see linna mõistusepuudulikuks. Kuulsad inimesed olid ravim selle suvalisuse vastu nagu oli see eel-roostekatel, kes õhtuti lõkete ümber kogunesid ja vanemaid kuulasid. Inimesed vajasid kuulsaid nägusid, lohutuseks ja äratundmisrõõmuks, isegi kui see on vaid Nana Love’i sugune ego-tõukaja rääkimas sellest, mida ta hommikuks sõi.

Paremal üleval nurgas tõukas Gamma Matsui uut tehnikareligiooni. Mingi ajaloolaste klikk oli kasutanud keskpärastamise tarkvara maailma usuraamatutel ja programmeerinud selle siis jumalikke lauseid välja sülgama.

Mingil põhjusel oli see tarkvara käskinud neil mitte süüa sigu.

„Kes seda üldse teeks?” küsis Aya.

„Kas sead pole mitte välja surnud?” Ren itsitas. „Seda koodi oleks hädasti uuendada vaja.”

„Jumalad on nii eelmine aasta,” ütles Hiro ja Aya naeratas.

Vanade religioonide taas ellukutsumine oli väga tõukav kohe pärast mõistuse-vihma, kui kõik alles püüdsid aru saada, mida uued vabadused tähendavad. Aga tänaseks oli taasavastatud nii palju muid asju – perekonnakokkutulekud, kuritegevus, mangad ja kirsiõite festival. Kui mõned Youngbloodi-kultused välja arvata, siis polnud enamikel inimestel jumalike superkangelaste jaoks lihtsalt aega.

„Millega Nimetu tegeleb?” küsis Hiro ja lülitas hääle teisele kanalile.

Nimetuks kutsusid nad Toshi Bananat – kõige mõistuse-puudulikumat suurt nägu linnas. Ta oli pigem materdaja kui tõeline tehnika-tõukaja, ründas alati mõnd uut klikki või moodi, keerutas üles viha kõige võõra vastu. Tema arvates oli mõistuse-vihm katastroof vaid sellepärast, et kõigi uued hobid ja kinnisideed võivad tasakaalu häirida ja olla lihtsalt imelikud.

Ren ja Hiro ei lausunud kunagi tema nime ja muutsid tema hüüdnime iga paari nädala tagant, enne kui linna sidekeskus välja mõtles, kellest nad räägivad – isegi inimeste mõnitamine aitas nende näotasemele kaasa. Reputatsioonimajanduses oli ainus viis kellelegi tõeliselt liiga teha, temast mitte välja teha. Ja oli päris keeruline mitte välja teha kellestki, kes sul vere keema pani. Nimetut vihkas või armastas peaaegu igaüks linnas ja see hoidis tema näotaseme umbes saja ringis.

Sel hommikul materdas ta uut lemmiklooma omanike trendi ja nende vastikuid aretamiskatsetusi. Kanalil oli pilt roosaksvärvitud ja turritavate südamekujuliste karvatuttidega koerast. Aya arust oli see natuke armas.

„See on kõigest puudel, sa tõde-väänav udupea!” hüüatas Ren ja viskas seinaekraani padjaga.

Aya itsitas. Koertele naljakate soengute tegemine polnud just roostekate moodi käitumine nagu karusnahksete kasukate tegemine või sigade söömine.

„Ta on külgetõmbejõu raiskamine,” ütles Ren. „Tee ta tühjaks!”

„Asenda järgmise kõrgeimaga,” ütles Hiro toale ja Nimetu kuri nägu kadus.

Aya pilk liikus mööda ekraane. Miski ei tundunud kaugeltki nii tõukav kui magnethõljukrongidel surfamine. Sly tüdrukud pidid olema kuulsaks-tegevamad kui puudlid, sigade söömine ja kuulujutud surematuse kohta. Aya pidi lihtsalt tagama, et ta on esimene, kes nad oma kanalile paneb.

Siis nägi ta, kes oli Nimetu seinaekraani ülemisest vasakust nurgast välja tõrjunud, ja tema silmad läksid pärani.

„Kuule,” pomises ta. „Kes see on?”

Aga ta juba teadis imekena mangasilmse poisi nime…

See oli Frizz Mizuno.