Читать книгу Minu Horvaatia - Sigrid Suu-Peica - Страница 4

Miks just Horvaatia? Armusin sellesse huvitava kõlaga keelt rääkivate inimeste silmipimestavalt kauni loodusega riiki, mis tundus peitvat midagi salapärast ja avastamist väärivat, kohe esimesel kohtumisel. Miks üldse armutakse kellessegi-millessegi? Need on mingid seletamatud, alateadlikud emotsioonidest pungil võnked, mis saadavad ajule teate: just see on see õige!

2004. aasta päikselisest novembrist kuni 2006. aasta kuuma augustikuuni elasin Horvaatias imelisel Cresi saarel. Viisin ellu oma unistuse – elada pikemalt Horvaatias.

Sellesse aega mahtus pooleaastane vabatahtlikuperiood kaeluskotkaid ja saare loodust kaitstes ning enam kui aasta jagu elu saare väikeses pealinnas.

Minna saarele tähendas minu jaoks enamat kui minekut kusagile teise Euroopa linna, kus elu keeb ühetaolises Euroopa rütmis. Minna saarele, väikesesse külakesse, tiksudes koos tuulte ja päikesega looduse rütmides – see oli minu jaoks palju sügavamõttelisem ära minemine. Eraldatud kohad on mind alati paelunud.

Ma teadsin, et mind ootab ees erakordne võimalus elada väheasustatud saarel Aadria meres keset lopsakat loodust. Kuid ma ei teadnud, et seal ootab ees talvine elu külas, kus olen mitu kuud ainus väljastpoolt tulnu, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Mida hakata peale vaba ajaga võõra riigi pisikeses külas, kus pole poode ega kohvikuid ja kus elab vaid mõnikümmend vanainimest? Aga ma leidsin enda jaoks lahenduse.

Ma ei teadnud ka seda, kui unustamatuks elamuseks kujuneb tundide kaupa kaunite maastike taustal roiskuvate lihahunnikute vaatamine, ninasõõrmeis vänge raipehais, oodates, mil majesteetlikud kaeluskotkad pilvepiirilt allapoole lenneldes maanduvad vakladest puretud lehmasoolikatele – milline ilu ja inetus käsikäes!

Ma teadsin, et Horvaatia läheb mulle aina sügavamale südamesse koos oma toreda rahva kaootilise Balkani mentaliteediga. Kuid ma ei teadnud, et see tähendab ka väljavalitu leidmist siit saarelt. Ma ei teadnud, et mul õnnestub elada aastaring saare pealinnas, selles pisikeses päkapikulinnas, kohalike elanike omapärases elurütmis.

Kui otsused tõid mind koos tulevase kaasaga tagasi Eestisse, hakkas mul peas keerlema unistus, et lisaks Horvaatiateemalistele artiklitele võiks kirjutada ka ühe pikema teose.

Raamatut kirjutades vaatasin tollast aega justkui pisut tuhmunud piltidelt uuesti üle ja ma olin jälle tagasi oma saarel ehedate meenutuste, rõõmu ja kurbusega. Ma valasin pisaraid, kui kirjeldasin eesel Pepi üliemotsionaalseid matuseid; naersin pisarateni, kui meenutasin juhtumit politseinik Ivaniga; kulistasin veini, kui meenutasin oma eraklikku saareelu ja tõmbasin sigareid, kui kirjutasin traagilisel sõjateemal. Sageli panin kirjutamise taustaks mängima mõne Horvaatia bändi. See muusika ja keele kõla aitas siin Eestimaal raamatut kirjutades lennutada mind mõtetes pikast tuisusest talvest päikeselisse Horvaatiasse.

Eestimaal elades ei möödu päevagi, kui ma ei mõtleks Horvaatiast või Cresist. Kui mul on raske, siis kujutlen end Belisse oma lemmikpaika kaljudele mere taustale, mõrkjalt lõhnavate taimede, määgivate lammaste ja kaeluskotka hääletu lennu keskele. See on minu õnne paik.

Tallinn,

juuni 2010