Читать книгу Minu Horvaatia - Sigrid Suu-Peica - Страница 7

Hommikul aianurgas seistes vaatan seda kaunist saart, mis tõuseb järsult merest ning lookleb oma paljude kumeruste ja kõverustega justkui juugendstiilis ornament: kivid, mäed, lambad, oliivipuud, kaeluskotkad, ja siis veel kord kivid.

„Hommikust,” jõuan vaevu öelda einestavale Kirstyle, kui Ante oma jutuga vahele kargab: „Sigrid, sulle ju meeldivad lambad ja juust?”

Vastust teab ta ju isegi, sest eelmisel õhtul olime just lammastest ja juustust rääkinud, kuid noogutan nõusolevalt.

„Siis pead tuttavaks saama Alaniga! Tal on mitu-mitusada lammast, oma maja, ta on rikas, teeb ise traditsioonilist lambajuustu, aga elab koos emaga,” kirjeldab Ante saare parimat poissmeest.

„Ohoo, kui vana ta on?” tunneb abielulahutuse läbi teinud Kirsty huvi.

„Oi, tüdrukud, ta on kena ja töökas, mees oma parimais aastais. Muuseas, kõigil tema lammastel on nimed!”

Meil Kirstyga löövad silmad särama.

„Kujutad ette, kõigil lammastel on oma nimed! Mitmesajal lambal! Ilmselgelt romantik,” lisan mõttesse vajudes.

„Aga Alanit tabada on sama keeruline kui võita loteriil,” jätkab Ante, „ta on pidevalt kusagil metsas lammaste juures või autoga mööda saart asju ajamas.”

„Mina tahaks küll selle romantilise lambapidajaga kohtuda,” unistan ma edasi.

Natuke hiljem, kui oleme hommikusöögi lõpetanud ning joome enne tööle hakkamist parasjagu kohvi, tuleb kööki meie unise näoga kolleeg Ryan. Ta on pehmete näojoontega sõbraliku olemisega kahekümnendates noormees. Ette kammitud tukk ja ümarad prillid muudavad ta näo veelgi lahkemaks.

Ante jõuabki juba küsida: „Noh, kuidas sa nii unise ja loppis näoga oled? Olid eile Rijekas hoopis baarides, mitte arhiivis, jah?”

„Ha-haa, olin kuus tundi järjest arhiivis ja leidsingi dokumente oma vanaisa kohta!” peegeldub võidurõõm Ryani väsinud näolt. Ta oli eelmisel päeval juba varahommikul läinud maismaale suurde Rijeka linna, mille tuled õhtuti Belist imehästi ära paistavad. Belist kulub sinna jõudmiseks ligi kolm tundi, kui minna kord päevas saarelt väljuva katamaraaniga.

Ryan on USAs elav ameeriklane. Tema horvaadist vanaisa rändas aastakümnete eest sinna, Ryan tuli nüüd Horvaatiasse, et otsida arhiividest andmeid oma juurte kohta, samal ajal peatub ta vabatahtliku töötajana Cresil. Tal on horvaadipärane perekonnanimigi – Komandich.

Tavaliselt on horvaadi perekonnanimede lõpus liide -ić (Babić, Marić, Veić). Serbia päritolule viitab aga liide -vić (Milošević, Radivojević, Vujović). Jugoslaavia ajal lisati need rahvuslikud nimelõpud ka välismaistele perekonnanimedele. Kuigi tegelikkuses leidub mõlemaid nimelõppe nii Horvaatias kui ka Serbias, saab siiski öelda, et suurema osa horvaatide perekonnanimi lõppeb liitega -ić.

Meie boss Ante tundub kohati närvilise olemisega, kuid see paistab pigem koomilisena. Tema vähene inglise keele oskus muudab olukorrad veelgi koomilisemaks, kuna pidevalt on tal keelel küsimus „mis sa räägid?” või „mis see tähendab?”. Antet iseloomustab ka see, et tal on alati kiire ning sada asja korraga teha ja rääkida. Igatahes teeb ta minul oma positiivse ja muretu ellusuhtumisega alati tuju rõõmsaks.

Ante on elupõline Cresi saare ja Cresi linna elanik, ta eelkäijad on siin elanud mitmeid põlvkondi. Tema sõnul on see 3000 elanikuga väikelinn elamiseks parim koht maailmas. Siin on väga hõre asustus: inimesi jagub kaheksa hinge ruutkilomeetri kohta, see teeb Cresist kõige hõredamini asustatud saare Aadria meres. Ante teab palju Cresi loodusest ja kaeluskotkastest ning tunneb vist kõiki saare elanikke, tuhanded lambad kaasa arvatud. Mandril käib ta harva, välismaast rääkimata.

Lõpetame hommikusöögi ning Antel on meile, kolmele vabatahtlikule, töö valmis mõeldud: „Kirsty, sina teed täna süüa, teie aga tulete minuga kaasa,” osutab ta mulle ja Ryanile. „Üks surnud kits on vaja üles leida ja kotkastele viia,” selgitab ta eelseisvat tööd. „Kui saare loomapidajail juhtub mõni karjaliige surema, siis helistatakse meie keskusesse, et saaksime korjuse taastusravis viibivatele kaeluskotkastele anda.”

Teel jätkab Ante mulle saare tutvustamist: „Cresi pindala on umbes nelisada ruutkilomeetrit, täpselt sama suur on kõrvalsaar Krk, mille kuju on hoopis teistsugune. Cres on nagu paks uss, Krk aga lai nagu pannkook. Need on Horvaatia kaks suurimat saart.”

„Kas ma mäletan õigesti, et saarel kasvab ligikaudu 1400 taimeliiki?”

„Täpselt. Mõtle vaid, et näiteks terve Suurbritannia saare peale on kokku ainult 1200 taimeliiki,” seletab Ante, nägu pakatamas uhkustundest.

„Uskumatult rikas loodus!”

Järsku hakkab Ante kõrge häälega laulma. Olen üllatunud, et selle mehe seest tulevad välja nii kõrged noodid! Laulu lõppedes plaksutan talle ja ta jutustab õhinaga: „Ma laulan väikses kooris, mida nimetakse klapa