Читать книгу Minu Horvaatia - Sigrid Suu-Peica - Страница 5

Esimesel kohtumisel Horvaatiaga saab selgeks, et see on „minu” ning siia pean ma veel ja juba pikemaks tagasi tulema.

On 2003. aasta kevad, kui otsin Euroopa kaardilt järgmist reisisihti ja sõrm jääb pidama Sloveeniale. Mõeldud-tehtud, saangi Sloveenias käidud, mõnusad emotsioonid taskus. Hinge jääb aga kripeldama Sloveenia naaberriik Horvaatia. Olen kuulnud selle riigi ilusast loodusest ning keevaverelisest rahvast, kes oma au ja vabadust hiljuti sõjas on pidanud kaitsma. Tean, et Horvaatia kuulus Jugoslaaviasse, kus elu olevat olnud palju läänelikum ja parem kui Nõukogude Liidus. Tean, et riigi pealinn on Zagreb ning rannikul asub imeilus linn Dubrovnik. Televiisorist olen näinud Horvaatia tennisisti Goran Ivaniševići. Kuid ega ma väga palju selle maa kohta teagi.

Reisi plaanides kuulen mitmel korral küsimust: „Miks sa sinna tahad minna? Seal on ju sõda.”

Eestlased, kes polnud Horvaatias käinud, arvasid üldjuhul, et seal on sõjajärgne raske elu ja tegemist on pigem vaese ning mitte väga arenenud riigiga. Kes aga Horvaatiasse satuvad, peavad hoopis üllatuma kaunite kuurortide, korralike uute kiirteede ja tunnelite üle. Mis aga kõige üllatavam – rannikul ei pruugi näha sõjast jälgegi. Silma jäävad suured uhked villad, luksusjahid ning peened restoranid.

Aeg lendab ning aasta pärast saan esimest korda panna oma valges tolmuses sandaalis number 38 jala Horvaatia kivisele, suviselt krõbekuivale maapinnale. Horvaatiale on ilu heldekäeliselt – suurepärased mererannad, oivalised rannikulinnad ja fantastilised looduspargid. Rannik on saartest kirju justkui dalmaatsiakoera selg. Suuremaid ja väiksemaid saaretäpikesi on kokku loetud 1185, neist inimasustusega vaid ligi 70.

Oh, kuidas mulle Horvaatia meeldib! Nädalase reisi kestel imetlen võrratut loodust avarate vaadetega merele, mägedele ja lõpmatusse. Minule kui suurele loodusesõbrale tundub see ilu isegi ebareaalsena, liiga ilusana. Tavalised Horvaatia inimesed elavad oma igapäevaelu, lähevad tööle või joovad hommikukohvi just sellises kangestavalt kaunis keskkonnas ja nad ei oska ise ehk hinnatagi, millises emakese looduse imedeaias on neil olnud õnn sündida. Siin Aadria mere ääres näen, kui selged ja kirkad on mere värvid, milline läbipaistvus on kibesoolasel merel. Tiheli asuvad punaste katustega rannikulinnade majad, nende taustal impressionistlikult udusena esile kerkivad tumedad mäed, helkiv meri ja kõrvu kostev horvaadikeelne vestlus naabrite vahel – see tekitab minus tungi siia tagasi tulla ja siis juba kauemaks.

Horvaatia oleks mulle end justkui ilmutanud, et mind väljavalituna vastupandamatu jõuga oma poole tõmmata.

Meelitades mind siia tagasi, avastama midagi salapärast ja silmaga nähtamatut.

Ma tahan lähemalt tundma saada seda sõjast puretud rahvast, kes on oma riigi pärast kaost üllatavalt kiirelt üles ehitanud. Soovin tundma õppida horvaadi keelt, et mõista paremini seda rahvast ja nuusutada nende kultuuri. Ma tahan elada selle rahva keskel ainsa eestlasena – sellise sõnumi saan oma esimeselt Horvaatia-reisilt.

Pool aastat hiljem ühel külmal talvepäeval uitan kõrgkooliõpinguid plaaniva sõbrannaga Teeviida messil. Minul pole pärast hiljutist ülikooli lõpetamist mingeid plaane edasi õppida, kuna veetsin viimased viis aastat kunsti studeerides ja paberite järgi olengi kunstiõpetuse õpetaja. Kuid koolipraktikal puberteediealistega maade jagamine tõi arusaamise, et kooli tööle ma küll ei lähe, seeasemel olen nüüd ametis hoopis lasteaias.

Niisiis jalutan, pea laiali otsas, infolettide vahel ja kohtan juhuslikult vana tuttavat. Jutujätkuks tutvustab ta ka oma letis pakutavat.

„Tahad äkki mõnda välisriiki vabatahtlikuks minna?” küsib ta mulle kollast infovoldikut ulatades. Sel hetkel käib mul peas „plõks!” − see ongi ehk võimalus minna pikemalt Horvaatiasse?! Räägin tuttavale oma unistusest.

„Proovi kindlasti, see on hea võimalus,” julgustab ta mind, kui end tänuliku näoga minekule sean, kaasas hunnik pabereid Euroopa Vabatahtliku Teenistuse kohta.

Järgneva poolaasta jooksul pühendun projekti asjaajamistele. Kõige keerulisemaks osutub leida Horvaatiast mõni selline mittetulundusühing, kellel oleks vabatahtlikule sobivat tegevust pakkuda.

Kirjutan kirja sõnumiga „Kas olete huvitatud tööle võtma vabatahtlikku Eestist pooleks aastaks? Rahaliselt toetab Euroopa Komisjoni projekt Euroopa Vabatahtlik Teenistus...” ning saadan selle ligi sajale organisatsioonile. Sada hiireklõpsu − ja jään põnevusega vastust ootama.

Enamjagu saabuvaid vastuseid teatavad, et...

„Kahjuks pole meil tööd vabatahtlikule” või... „Selle rahasumma eest ei saa me kahjuks elamispinda pakkuda”.

Mitmes kirjas on mainitud, et vabatahtlikutöö on Horvaatias veel suhteliselt tundmatu. See on arusaadav, kuna riigis oli alles hiljuti sõda. Domovinski rat^[1.], nagu siin viimast sõda nimetatakse, toimus aastatel 1991–95, Horvaatia sai aga oma viimased okupeeritud alad tagasi alles 1998. aastal.

Sõjas pommitati linnu ja külasid, kaotati kodusid ja pereliikmeid. Seetõttu loen vastuseks saadud kirjadest välja teatud skeptilisust. Mispärast üldse peaks tahtma keegi kusagilt Eestist pooleks aastaks meile vabatahtlikuks tulla?

Mõni päev pärast saja kirja väljatulistamist saabub aga vastus pika ja lohiseva nimega organisatsioonilt Eko-centar Caput Insulae-Beli (lühendatult Eko-centar ehk Eko-keskus). Kodulehelt uurin tausta ja selgub, et see MTÜ asub Cresi^[2.] saarel Aadria mere põhjaosas. Tegevusalaks on neil kaeluskotkaste ja saare looduse kaitse. Vaatan pilte ja ahhetan: milline imeilus paik – mäed ja türkiissinine meri! Tunnen, et kananahk tuleb ihule. Mida ma veel oskan tahta!

Loodusesõber olen lapsepõlvest alates. Enne puberteediiga käisin isegi ornitoloogiaringiga linde vaatlemas ja rõngastamas. Kindlasti on minu tiivulistearmastust süvendanud suvekodu Matsalu kandis, kuhu linnud ise kohale lendavad, pane ainult binokkel ninale ja vaatle. Nii olengi juba aastaid taevasse vaadanud, aga ikka üksi uidates; rühmaüritused looduses ei ole minu rida. Eriti on mu meeli köitnud valgepõsklaglede tuttavad hääled ja lõputud parved ning sookurgede dramaatilised hüüded.

Eko-keskuse vastusest saab selgeks, et nad võtavad vastu ka vabatahtlikke. Olen ääretult rõõmus, sest just loodusega seotud organisatsiooni lootsin vargsi minna.

„Tavaliselt tullakse küll nädalaks-paariks, aga miks mitte − sa võid tulla ka pooleks aastaks,” saan positiivse vastuse.

Cres ja kaeluskotkad – sellest siis saabki minu Horvaatia! Atraktiivse eesmärgi nimel saab hunnik pabereid projektiks kirjutatud ning jään pooleteiseks kuuks vastust ootama.

Augustis saan kõne: „Teie Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projekt Horvaatiasse sai rahastuse.”

„Minu Horvaatia, mu unistus saab teoks!”

Ma kujutlen end Cresi saarele erksinise sügava mere äärde, mis kunagi ei jäätu. Mulle tungib ninna osoonist pakatav soolakas mereõhk, kui imetlen sakiliste mägede taustal hääletult liuglevat kaeluskotkast, keda ma tegelikult veel kunagi näinud ei ole. Mõtlen end põnevalt tundmatute horvaatide keskele, kelle jutust ma esialgu tuhkagi aru ei saa.

2004. aasta novembri lõpp Eestimaal üllatab viieteistkümne külmakraadi ning paksu lumega. Pimedal põhjamaal pakin oma lubatud 25 kilo pagasit ja lähen, ootusvärin hinges, lennujaama. Minu esimene õhureis veel kõigele lisaks!

Minutiga Tallinna kohale tõustes tunnen, et algab justkui uus elu. Jätan maha senised tegemised ja lähen vastu kõigele uuele. Ma olen teel – see on nii hea tunne! Kõik koormavad kohustused olen lõiganud raksuga läbi. Ma olen vaba, kellest on saamas vabatahtlik!

1 Kodusõda. Siin ja edaspidi kõik joonealused tõlked horvaadi keelest. [ ↵ ]

2 Hääldus tsres, nagu ka minu perekonnanime teine osa Peica hääldub peitsa. [ ↵ ]