Читать книгу Minu Horvaatia - Sigrid Suu-Peica - Страница 6

Ootusärevuses lendan oma unistustemaa poole, süles raamat Horvaatiast. Jään ainiti põrnitsema pilti Horvaatia kaardist, mis pikemal vaatamisel meenutab mulle tiibadega merihobu, kes tahab end mandrist lahti kiskuda ja minema lennata. Istria poolsaar on kui merihobu pea, kus joonistub selgelt välja teravatipuline kõrv ning häbelik naerusuu.

Kvarner ja Dalmaatsia rannik on merihobu sihvakas keha, mille sabatipp haihtub Dubrovniku kohal imepeenelt lõpmatusse. Kesk-Horvaatia, Zagorje ning Slavoonia ja Baranja moodustavad väljasirutatud jõulise tiiva, mis merihobu lendu viib.

Raamatult pilku tõstes ja lennukiaknast välja pilvepiirile vaadates mõtlen kaeluskotkastest. Meenub Eko-keskuse kodulehelt loetud huvitav fakt – kord kohtas sõjaväelennuk Elevandiluurannikul 11 kilomeetri kõrgusel lendavat kaeluskotkast, kelle õhuvoolud olid tugeva jõuga kõrgustesse tõstnud. See on kõige suurem kõrgus, kus on lendamas kohatud ükskõik millist lindu. Õhutemperatuur on seal miinus kuuskümmend kraadi. Hämmastav! Just selsamal kõrgusel lendab ka lennuk, kus istun mina praegu.

Raamatut edasi lugedes värskendan mälu, et Jugoslaavia lagunedes eraldusid liitriigist esmalt Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia. Kui eraldusid ka Montenegro ja Kosovo, sulas kunagine suur sotsialistlik riik nagu lumememm kevadpäikeses. Jugoslaavia nimi kadus käibelt 2003. aastal, mil võeti kasutusele nimetus Serbia ja Montenegro. Vaid kolm aastat hiljem lagunes ka see riik pooleks: Montenegro iseseisvus ning Serbiast sai eraldi vabariik.

Horvaatia iseseisvus 1991, kuid just siis algas ka Serbia ja Horvaatia vaheline sõda. 1994, kui sõda oli kestnud kolm aastat, oli Horvaatial 105 000 sõdurit, 173 tanki, 20 lennukit. Vaenlasel Serbial kuulus samal ajal arsenali 126 500 sõdurit, 639 tanki, 150 lennukit. Need numbrid kõnelevad jõudude suurest ebavõrdsusest.

Kodusõda võttis ligi 11 000 horvaadi elu, umbes 37 000 sai vigastada ja ligi 3000 jäi teadmata kadunuks. Lisaks hukkus Bosnia sõjas 10 000 Bosnia horvaati. Kodusõja materiaalne kahju hinnati 30 miljardile dollarile. Milline utoopiline summa!

Suur hukkunute arv paneb mind mõtlema. Kui palju on selles riigis veel murtud inimhingi ja sõjatraumasid põdevaid inimesi?

Kui lennuk pealinna Zagrebi jõuab, ootab mind ees kuldne sügis kümne soojakraadi ja veel lehes plaatanipuudega. Need vahtralehe moodi lehtedega puud paeluvad mu tähelepanu oma mitmevärvilise soomusja koorega, mis kestendab tüvel, justkui oleks tegu nahka vahetava ürgse elukaga. Õhus on tunda kõdunevate lehtede ja märja mulla sooja lõhna. Lennujaama ees lehvivad, punavalgesinine vapp keskel, rahvuslipud. Seinal märkan teksti Dobrodošli u Hrvatsku^[1.] . Mul läheb süda soojaks – olengi lõpuks Horvaatias!

Passikontrolli järjekorras kostab mu kõrvu horvaadikeelne jutt minu kõrval telefoniga vestleva noormehe suust. Ta räägib valjult, žestikuleerib ja naerab. Pisut hiljem näen lennukile vastu tulnud horvaate saabunud sõpru kõval häälel tervitamas ja kallistamas. Horvaadid tunduvad mulle esmamulje põhjal soojade ja emotsionaalsetena. Ma juba ootan aega, mil oskan keelt nii palju, et saada aimu, millest vestlevad pensionärid bussis, milliseid nalju teevad noored omavahel, millest pajatab juhuslik mööduja telefoniga või mida räägib saatejuht õhtustes uudistes – et saada tundma horvaadi rahvast.

Viis pikka sõidutundi liinil Zagreb–Cres osutuvad põnevaks. Näen palju metsa ja olen üllatunud, sest arvasin, et siin on lagedam, nagu mujal Kesk-Euroopas. Maastik muutub aina mägisemaks ning märkan, et paljud kirikud, kindlused ja lossikesed on ehitatud mäetippudesse, mis muudab avaneva maastiku mesiselt romantiliseks. Veelgi kõrgemale mägedesse, Gorski Kotari piirkonda jõudes, paljanduvad teede ääres pruunikat värvi teravad kaljuseinad, mis on kivide teele pudenemise takistamiseks kaetud suureauguliste traatvõrkudega.

Nii linnades kui ka külades on eramajad ehitatud kivist, enamasti kahekorruselised. Majadel on suured rõdud ja terrassid, kus lauad ja toolid istujaid ootavad. Vahemere rahvad oskavad elada – leitakse aega väljas istuda ning seltskonda, veini ja värsket õhku nautida. Huvitav, et ka mitusada aastat vanadel majadel võib näha rõdusid. Võrdluseks tuleb silme ette Eesti talurahva arhitektuur, kust peegeldub äärmine praktilisus. Vana aja eestlastel ei olnud aega rõdul istuda, seda ehitada ei tulnud mõttessegi – rügati kogu elu. Isegi meie 20. sajandi elamutel näeb harva terrasse ja rõdusid. Muidugi on siin lõuna pool väljas istumiseks hoopis parem kliima, kuid see pole peamine põhjus. Miks siis on tänapäevastes Eesti uuselamutes terrassid ja rõdud nii iseenesestmõistetavaks saanud – ehk on taibatud midagi olulist?

Kolme tunni pärast ootab mind ees teine maailm – vahemereliselt päikeseline rannik. Sisemaal oli pilves sügisilm, mere lähedusse jõudes kaovad pilved kui võluväel.

Mandrilt sõidame üle silla Krki saarele. Mõne aja pärast peatub buss sadamas, et lasta reisijad välja, kuna Cresile suunduva praami väljumiseni on veel pool tundi aega. Astun merekaldale ja tõmban sõõrmeisse mõnusat soolakat õhku. Paistab ere päike ja sooja on 15 kraadi, õhus on taimede lõhna – siin ei vii talv loodust talveunne. Nii palju helget valgust ja laia avarust on siin mägisel helkivale merele avanevas maastikus – sellist valgust ei näe Eesti talves iialgi. Mul on tunne nagu mullamutil, kes on pimedast põhjamaisest koopast ilmunud ootamatult ereda lõunamaise päikese kätte!

Vaatan üle vee tumeda mäeahelikuna paistvat Cresi saart. Minu ees avaneva maastiku taustale tundub õhuvooludes liugleva kaeluskotka siluett imehästi sobivat. Otsin silmadega kaeluskotka kuju, kuid ma ei näe. Märkan vaid üksikuid kajakaid ja kormorane mööda lendamas. Tasapisi kasvab ootusärevus: milline on see Cresi saar, Beli küla, millised on need inimesed, kellega hakkan koos töötama järgmised kuus kuud?

Praam jõudis paarikümne minutiga saarele, nüüd loksun bussis ja ahhetan avanevate vaadete ees. Sõidame mööda käänulist teed aina kõrgemale, kust meri paistab nii sinine ja sile, vaid kergelt joonistuvate säbrutustega. Kaugel avanevad panoraamina maismaa mägedeviirud, mille hambuline hallikas siluett loob imelise avaruse.

Saare punakasoranžil pinnal kasvavad kõikvõimalikud lehtpuud. Tee viib aina kõrgemale, kuni jõuab tihedasse valgust varjavasse männimetsa. Peale metsaviirgu suundume järsult allapoole ja varsti näen aknast suurt välja tuhandete oliivipuudega vaheldumisi kiviaedade ja lammastega. Siin on näha, et loodus ja inimene on aastasadu sõbralikult koos eksisteerinud.

Peagi hakkab paistma merekaldal asuv Cresi linn, mis ülalt vaadates tundub tihedalt kokku surutuna. Vanalinna majade vahel ei paista ühtegi rohelist laigukest – ainult kivist hooned ja kitsad tänavad.

Bussilt maha tulles näen enda poole liikumas kahte inimest. Neil ei ole just raske aru saada, kes tulijatest võiks olla uus vabatahtlik. Talvel liigub siin ju vähe inimesi ja ainult minul on suur reisikott.

„Tere! Mina olen Davor,” tutvustab end varastes kahekümnendates noormees. Silma jääb tema üsna hooletu väljanägemine ja ükskõikne pilk.

„Tere-tere! Mina olen Slaven,” esitleb end Eko-keskuse töötaja. Tal on pehmed näojooned, millest peegeldub lahkus, ja intensiivse, aga sõbraliku pilguga kullisilmad. Slaven on umbes 35-aastane, rahvuselt hoopis poolakas, kuid elanud siin juba aastaid ning endale kohaliku naisegi leidnud.

Jõuan vaid silmapilguks näha saare pealinna, millel on sama nimi nagu saarel endalgi. Tean juba, et Horvaatias on teisigi saari, mille suurim linn on sama nimega, näiteks Krk, Rab ja Hvar. Sel hetkel linnakest põgusalt silmitsedes ei oska ma aimatagi, et hiljem satun siia pikemalt elama.

Poisid tassivad mu kotid Eko-keskuse autosse, tumerohelisse nõuka-aegu meenutavasse Nivasse.

„Niva on Cresil suurepärane sõiduvahend. Sellega on hea kivistel metsateedel ja järskudel mägiradadel liikuda,” kommenteerib Slaven, kui väljendan auto suhtes äratundmisrõõmu.

Sisse istudes märkan värsket vereloiku masina tagaosas. Ninna tungib ka ebameeldiv roiskuva liha või vere lõhn.

„Siin haiseb natuke,” ütleb Slaven mu pilku märgates, „selle autoga veame tihti surnud loomi raipesööjatele kaeluskotkastele.”

Sõidame mööda kurvilisi mägiteid, kuni jõuame saare kitsaimasse kohta mäeharjal. Asume umbes 400 meetrit üle merepinna, samas on ka saare kõrgeim mäetipp – Sis, 648 meetrit. Edasi näitab teeviit Beli suunas, kuhu viib ühe auto laiune tee. Meie kohal kõrgub kivine mäeahelik, allpool on aga järsak, mis sadade meetrite pärast kohtub merega. Enne kui küsida jõuan, mis saab juhul, kui meile keegi vastu tuleb, liigubki üks punane sõiduauto vastassuunast meie poole.

„Üks meist peab nüüd lähimasse „taskusse” tagurdama,” ütleb Slaven ja tagurdabki mitukümmend meetrit. „See ongi ainus võimalus üksteisest möödasõiduks. Mitmed eluaegsed bussijuhid lihtsalt keelduvad seda teed mööda Belisse sõitmast!”

Ma ei pane bussijuhtide valikut imeks: tee on tõesti jahmatavalt kitsas ja käänuline. Olen juba kindel, et siinsel ainsal Belisse viival teel mina autot juhtima ei hakka.

Slaven juhib mu tähelepanu kummalistele harulistele tammedele. Tammemetsi on siin saare põhjaosas palju. Ta selgitab, et kuni 18. sajandi lõpuni kestnud neljasaja-aastase Veneetsia perioodi ajal oli siinne metsakasutus ülitäpselt arvestatud. Metsa ei võetud korraga maha, vaid lõigati ainult tipuosa kolme kuni kuue meetri kõrguselt, alumine osa jäeti alles. Puule kasvasid uued oksad, mida omakorda kasutati kütteks. Sel moel sai ühte puud kasutada väga ökonoomselt ja pikaajaliselt.

„Tamm on meie mütoloogias kõige austatum puu ning sellesse lööb äikegi kõige meelsamini sisse. Tamm on pühendatud suurimatele jumalustele, näiteks slaavi piksejumal Perunile!” Slaven võtab taskust välja Horvaatia 5-lipase mündi, millel on kujutatud tammelehed, ja räägib innukalt, kuidas rahva uskumuse järgi elavad siin metsades maa-alustes õõnsustes head haldjad masmalić’id, kes aitavad inimesi.

Ma vaatan seda latvadeta vana tammemetsa ja mulle tunduvad need puud oma kühmuliste tüvede ja vonklevate haraliste okstega nii salapärased. Justkui oleks tegu saladusliku kummitusmetsaga, kus vabalt võivadki haldjad elada.

Jätkame teed. Näen mitmel pool lambaid, mõned seisavad lausa keset teed. „Nüüd paistab Beli,” näitab Slaven käega künkal seisva punaste katustega linnakese suunas. „Muuseas, meie organisatsiooni nimi − Eko-centar Caput Insulae-Beli – tuleneb linna vanast nimest. Roomlased nimetasid Belit ladina keeles Caput Insulae ehk „Saare pea”. Seda nime õigustas paiga strateegiline ja poliitiline tähtsus. Linn oli Rooma ajal vabariik, mis tähendas, et selle elanikud olid võrdväärsed Rooma linna elanikega.”

„Ja praegu elab siin ainult ligi 40 inimest,” ei suuda ma uskuda.

Auto aga ei sõida linna sisse, vaid keerab mõnisada meetrit eemal asuva maja väravasse. Tunnen maja internetist nähtud pildi järgi ära.

„Tere tulemast, vabatahtlik Eestist! Olen Ante, vabatahtlike ülemus,” tutvustab end lõbusalt üks üsna kummalise välimusega mees. Tal on tumepruunid silmad, terav nina ja kiilaspea ning tema näos on aktiivsest miimikast palju elavaid jooni. Ta näeb välja nagu kaeluskotkas ja hiljem selgub, et see on teatud mõttes taotluslik. Peas on tal khakivärvi kaabu, jalas sama värvi püksid ja üll loomulikult sama tooni jakk. Hiljem panen tähele, et see riietus on tal aastaringne, vaid soojemal ajal on jaki asemel taskutega khakivärvi vest. Ega teda teistsugustes riietes ette ei kujutagi. Vanust pakuks talle suts alla neljakümne. Tema jutt on väga kiire isegi kehvapoolses inglise keeles, horvaadi keeles räägib ta aga suisa vuristades. Siinsele Kvarneri piirkonnale ongi kiire kõne iseloomulik, kuid Ante jutt on eriliselt tempokas.

Mu toanaabriks saab inglannast vabatahtlik Kirsty. Ta on kolmekümnene kergelt lokkis juustega silmatorkavalt sirge ninaga naine. Märkan, et tema liigutused on igasugu töid tehes üllatavalt kiired. Kirsty näib olevat justkui mõnest Inglise komöödiasarjast välja karanud. Alatasa pikib ta oma teksti äkilisi ja otsekoheseid ütlemisi kähedahäälses mahlakas briti inglise keeles. Nagu hiljem selgub, on tema käheda hääle põhjus pidev suitsetamine.

Kõledas toas on neli kõrget nari, kulunud pruuni värvi laudpõrand, külmana mõjuvad valgeks värvitud seinad ja seedripuule avaneva vaatega aken. Ei toole ega laudu! Olen hämmeldunud.

„Askeetlik elamine, ah! Külm on siin ka, eriti öösel. Ja vannitoas puhub tuul,” märkab Kirsty mu üllatust.

Kas siin peangi pool aastat elama?

Kui olen oma asju natuke lahti pakkinud, lähen alumisele korrusele, kus ühes suures kõrges ruumis asuvad nii köök, söögituba, telerinurk kui ka keskuse büroo. Viimane koosneb paarist arvutist ja riiulitest. Telerinurgas on vana vajunud diivan, mis on kaetud aegu näinud erivärviliste heegeldatud katetega. Teleka all riiulil näen kahe kuu vanust kohalikku ajalehte.

Vastukaaluks soojale õueõhule on Eko-keskuse siseruumides talvisel ajal kogu aeg külm, kirjeldab Kirsty. Esiteks ei ole vanas kivist koolimajas küttesüsteemi. Metsast korjatud puudega saab soojaks köök-söögituba-telerinurga väikese küttekeha, mis näeb välja nagu pliit, kuhu esiküljes olevast luugist puud sisse käivad. Kuid sooja annab see ainult siis, kui tuli on all, kustudes on tuba jälle külm. Ka kohalike elumajades on sarnased küttekehad.

Järgmiseks päevaks selgubki: minu tuba on nagu hundilaut, sest väike elektriradiaator ei suuda üsna suurt ruumi soojaks kütta. Magan nelja tekiga, mõnikord panen isegi mütsi pähe. Mõne aja pärast saan suurema radiaatori, mis teeb toa ja elu pisut soojemaks.

Minu ülemus Ante tutvustab mulle maja, näitab ekspositsiooni saare loodusest ja kultuurist ning eraldi ruumi, mis on pühendatud ainult kaeluskotkastele. Märkan suurelt kirjutatud sõnapaari bjeloglavi sup või lühendatult lihtsalt sup^[2.] − see saab edaspidi minu igapäevases sõnavaras väga tähtsaks.

„Näitust külastavad koolilaste grupid ja turistid, seda aga kevadsuvisel perioodil. Praegu on talv ja mõni turist võib siia sattuda ainult eksikülalisena,” pajatab Ante, kui suundume õue, kus on suur puur kaeluskotkastega.

„Siin on meil kaeluskotkaste „taastusravikeskus”, kus hooldatakse ja turgutatakse vigastatud või mürgituse saanud linde. Mõni lind peab puuris veetma paar kuud, mõni lausa aasta. Paranenud kotkad lastakse jälle vabadusse.”

Puuri poolt toob tuul pisut kirbet raipehaisu – kotkastel on tükk lambajäänust veel söömata. Vaatan esmakordselt neid raipesööjaid linde lähemalt ja nad täitsa meeldivad mulle! Kaeluskotkad on ühed suuremad lendavad linnud, kelle tiibade siruulatus võib küündida ligi kolme meetrini ning kaal ulatuda 15 kiloni. Nad on helepruunid, valge või pruuni kraega – olenevalt vanusest. Väikese peaga tipnev kael on kaetud udusulgedega. Valge pehme kaela ja pea kontrastiks on suured selged pruunid silmad ning allapoole kaarduv terav nokk. Märkan, et nende pilk on väga terav ja tark. Nad liiguvad kergelt hüpeldes ja teevad puuris lühikesi lende. Suurema osa ajast vaatavad nad vaikselt ja teraselt ümbrust.

Eko-keskuses on vabatahtlikele välja mõeldud erinevaid tööülesandeid. Näiteks aias elava eesli, lammaste, koera ja kassi toitmine, taastusravikeskuses olevate lindude söötmine ning kotkaste vaatlus vaatlusmajas. Vastavalt aastaajale tuleb puhastada ja tähistada ka matkaradu, müüa turistidele näitusepileteid ja suveniire, aidata kohalikke elanikke kiviaedade taastamisel ja oliivide korjamisel. Lisaks veel paari päeva tagant köögi- ja koristustoimkond.

Slaven kutsub mind õue, tutvuma aias elavate asukatega. „Tema on Severina,” kutsub ta kollaste käppadega lontiskõrvalise musta koera enda juurde. Loom on väga sõbralik ka minu, võhivõõra vastu.

Slaveni hõikamise peale ilmub kergel jooksusammul kohale tähtsa näoga lammas Kosjenka, kes saab tüki saia. Tema kasukas on käe all soe ja mõnusalt villane. Eemal viigipuu all nosib rohtu veel üks lammas. „Ta on metsik ja vana, tuli oma elulõppu siia veetma,” ütleb Slaven.

Paitan kahte hallitriibulist kassi, kui maja nurga tagant jalutab meile vastu väike eesel. „Pepi on vana ja rahulik loom, meie maskott! Kõigi meie loomade fotosid on igal pool ümber maakera – turistid ja vabatahtlikud armastavad neid väga pildistada,” selgitab Slaven eeslit kõrva tagant sügades.

Saan kohe aru, et Slaven on suur loomasõber. Edaspidigi näen teda pikalt kasse silitamas ning lamba ja eesliga juttu ajamas. Aga talle meeldib uurida ka vanu paganlikke slaavi uskumusi, mis on osa tema maailmapildist.

Õhtul räägib Ante mulle Belist lähemalt. Eko-keskuse hoone on endine koolimaja. 1918. aastal sai saarest Itaalia valdus ning koolimaja ehitati 1929, kui Beli linnas elas 800 inimest. Isegi õpetajad toodi kohale Itaaliast, et juurutada oma võimu. Terve kahe maailmasõja vahelise aja kuulus saar Itaaliale, pärast Teist maailmasõda sai Cres jälle Jugoslaavia osaks.

Saan teada, et sotsialistliku Jugoslaavia ükskõiksus inimeste suhtes tingis Beli linna ja Tramuntana külade elanike emigreerumise. Varem olid linnas nii veevarustus, elekter, telefoniliinid kui ka laevaühendus mandri-Horvaatiaga, uus sotsialistlik süsteem jättis inimesed kõikidest nendest eluks vajalikest hüvedest ilma. Pärast seda kahanes Beli elanike arv tohutu kiirusega, kuni neid jäigi vaid mõnikümmend: inimesed kolisid mandrile või Itaaliasse, aga ka Austraaliasse ja USAsse.

Jugoslaavia ajal oli Horvaatias küll sotsialistlik režiim, kuid inimeste liikumisvabadust ei piiratud ning lääneriikidesse sai minna viisavabalt. Näiteks kahe Saksamaa eksisteerimise ajal Lääne-Berliinis elanud horvaatlanna sai Jugoslaavia passiga minna vabalt Ida-Berliini ja tagasi, kuid tema sakslasest mees pidi ida pool asuvate sugulaste külastamiseks ootama võimudelt paar nädalat vastust, kas saab loa või mitte, ning positiivse vastuse korral selle eest ka tasuma... Seega pole ime, et punane Jugoslaavia pass oli 1970. aastatel Euroopa mustal turul väga hinnatud kaup, kuna sellega sai reisida väga paljudesse riikidesse.

Beli kool suleti õpilaste vähesuse tõttu 1980. aastal. 1993. aastal asutatud Eko-keskus tegutseb oma loomisest saadik selles majas.

Hiljem Beli tänavatel jalutades näib mulle, et see on nagu inimtühi fantoomlinnake. Kitsastel tänavatel on hallikad paksude seintega kivimajad, kust vaatavad vastu väikesed aknad ja seest õhkub vaikust ja tühjust – inimesed on läinud, elu on läinud. Ainult mõnes majas elab inimene.

1 Tere tulemast Horvaatiasse. [ ↵ ]

2 Kaeluskotkas. [ ↵ ]