Читать книгу Ämblike kool ehk Tsenko seiklused ja sekeldused - Siiri Pärkson - Страница 10

Täna Tsenko ja Mia-Mai kooli ei läinud. Läksid hoopis metsa alla jalutama. Nad ei olnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui üks kärbes eemale kivile maandus. See oli õige tilluke kärbes, aga viisakust polnud tal raasugi.

„Pidage, äh, te tiibadeta loomad!”

Nii oli ebaviisakas teisi kõnetada. Aga Tsenko ja Mia-Mai jäid viisakaks.

„Miks sa meid tülitad?” küsis Tsenko.

„Kus te, tiivutud, elate?” nõudis kärbes vastu.

„Mina elan seal,” näitas Mia-Mai kõrge männi suunas.

„Mina aga seal,” näitas Tsenko koivaga teise suunda.

„Äh, ma lõhun teie koduvõrgud ära!” ähvardas tigedust täis kärbselaps.

„Tsenko on ämblikukooli kõige tugevam ämblik,” teatas Mia-Mai.

„Äh, mina olen kogu maailma tugevaim kärbes,” kiitles väike kärbes.

„Katsume siis jõudu,” ei kohkunud Tsenko.

„Äh, mul pole praegu aega.”

„Võib-olla sa ei julge,” arvas Mia-Mai.

„Äh, te ei oska isegi lennata,” põlastas kärbes. „Miks peaksin ma kartma kedagi, kes ei oska lennata?”

Järsku vuhises läbi õhu lasso ja maandus ümber kärbse tiibade. Ümber tiibade, mille üle kõik kärbsed nii uhked on.

„Aga sina oskad ja võid nüüd meilegi näidata, kuidas lendamine käib,” ütles lasso viskaja hääl.

Väike tige kärbes püüdis tiibu sirutada, üritas lendu tõusta, aga lasso sõlm segas tiibade liigutamist.

Tsenko ja Mia-Mai hakkasid lõbustatult naerma. Samblatutt ragises ja nähtavale ronis lasso viskaja. See polnud keegi muu kui Alfresko. Tal oli laia äärega kaabu peas ja kaabu serva alt kostis lõbus naer.

Aga tilluke kärbes ei naernud. Ta oleks hea meelega naernud, aga see ei olnud ju üldse naljakas.

„Äh! Äh!” puhkis vangistatud kärbes jõuetult vihast. Viimaks sai ta aru, mis tiibade välja sirutamist takistab. Tema suurtest silmadest veeresid suured pisarad.

„Ää-ääh,” ulus kärbes hädiselt.

„Kui Alfresko su lahti päästab, lähed sa ju meie koduvõrke lõhkuma.”

„Ää-ääh, ei lähe,” nuuksus kärbes.

„Miks me peaks sind uskuma?” tahtis Mia-Mai teada.