Читать книгу Ämblike kool ehk Tsenko seiklused ja sekeldused - Siiri Pärkson - Страница 9

„Kes on kõige tugevam?” küsis õpetaja.

„Alfresko!” karjusid pooled ämblikulapsed.

„Tsenko!” hõikasid ülejäänud.

„Järgmine võistlus selgitab, kas tugevam on Alfresko või Tsenko?”

„Kuidas seda selgitada?” tahtsid ämblikulapsed teada.

„Laseme ämblikupoistel maadelda,” ütles õpetaja.

„Aga õpetaja, kaklemine ei ole ju ilus,” ehmus prillidega ämblikupoiss. Tema pelgas kaklusi. Ja kaklus oli vaid üks paljudest asjadest, mida ta pelgas.

„Maadlemine ja kaklemine on erinevad asjad,” tuli õpetajal seletada.

„Kuidas nii? Kas on siis nõnda, et koolis on maadlemine, aga metsas kaklemine?”

„Maadlemise ajal ei lööda, vaid katsutakse rammu.”

„Kuidas rammu katsumine käib?” uuris Mia-Mai.

„Võib sikutada ja lükata. Võib maas veereda ja väänelda ...”

„Aa,” sai Mia-Mai aru.

„Aga haiget teha ei tohi,” lisas õpetaja. Lisas lihtsalt igaks juhuks.

„Ja hammustada ei tohi,” teadis patsidega tüdrukämblik.

„Õige,” kinnitas õpetaja.

Alfresko ja Tsenko hakkasid maadlema. Nad maadlesid hoolega. Keerlesid nii, et liiv lendas. Tõukasid ja tõmbasid teineteise koibadest. Uperpallitasid. Suures maadlemise hoos läksid ämblike koivad omavahel lootusetult sassi ja õpetaja pidi aitama neid teineteise küljest lahti harutada.

Võitja ei selgunudki. Aga Tsenko arvas, et tema on võitja, kuna ta oli ju kasvult Alfreskost nii palju väiksem. Kõva häälega ta oma arvamust ei kuulutanud. Surus vaid sõpruse märgiks Alfreskol koiba.