Читать книгу Ämblike kool ehk Tsenko seiklused ja sekeldused - Siiri Pärkson - Страница 6

Esimesel koolipäeval toimus käsitöö. Käsitööd tehti koibade abil. Väikesed ämblikud, nii poisid kui tüdrukud, õppisid kuduma kõige tavalisemat ämblikuköit. See oli vajalik oskus, mis tuli kiiresti ja hästi omandada.

Mia-Mai küsis: „Miks me sellist köit punume?”

Alfresko hõikas: „Minu isa punub hoopis ilusamat köit!”

Ja Tsenko ütles: „Minu isa punub kinnisilmi kah ilusamat köit!” Ta ei olnud isa kinnisilmi köit punumas näinud, aga uskus, et tema isa tuleks sellega toime küll.

Õpetaja aga vastas: „Hästi punutud köis on alati ilus. Kui oskate hästi tavalist köit punuda, siis näitan, kuidas teistsuguseid köisi punuda.”

„Punumine on lihtne,” arvas Tsenko ja asus kiiresti tööle. Ta koivad töötasid usinalt.

Äkki hakkasid teised ämblikulapsed naerma. Tsenko tõstis pilgu ja nägi, et äsja punutud ämblikuköis ei ole sile ja ühtlase jämedusega, nagu õpetaja tegema õpetas. See oli hoopis sõlmi ja pusasid täis. Algusest jäme, siis peenike ja pärast sõlme taas jäme.

„Ära kiirusta,” õpetas õpetaja, „ja ole tähelepanelikum.” Ta näitas veel ühe korra Tsenkole, kuidas õieti köit punuda. Õpetaja tegi seda meelega aeglaselt, et ämblikupoisile kõik hästi meelde jääks. Tsenko eksis veel palju kordi, kuid ta ei kurvastanud. Ka teised ämblikulapsed tegid vigu. Aga õpetaja ei pahandanud.

„Ärge norutage. Kool on just selleks, et köit punuma õppida. Minul kulus köie punuma õppimiseks tervelt kaheksa pikka aastat,” ütles õpetaja uhkus hääles. Ja lisas: „Ma ei tea kedagi, kel see nii kaua aega oleks võtnud.” Seejärel õpetaja naeratas rahulolevalt. Mia-Mai oli usin ja töökas. Ta sai punumise kiiresti selgeks. Järsku nägi Tsenko, et Mia-Mai on nii usinalt töötanud, et märkamatult ämblikuköie enda ümber kudunud. Pisikesest Mia-Maist paistis köiepuntra keskelt väga väike osa välja.

„He-he-he, Mia-Mai, vaata ometi ennast! Sa näed välja nagu tolmurull!” naeris Tsenko.

Mia-Mai vaatas ja naeris samuti. Kulus tükk aega, enne kui ta köitest vabaks sai.

Õpetaja käskis kõigil iga päev köiepunumist harjutada.

„Harjutage iga päev! Siis olete varsti kiired ja tugevad. Ning teie ämblikuköis on tugev, sile ja läikiv.”

„Miks peab köis olema tugev?” päris Mia-Mai.

„Seda saate teada homme,” ütles õpetaja. Ja seda öeldes oli tal õige kaval nägu ees.

Õpetaja armastas kaua magada. Talle ei meeldinud, kui ta keset unenägu üles äratati. Just sellepärast hõikas ta koju ruttavatele ämblikulastele järele:

„Aga ärge homme liiga vara tulge! Kes hommikuti kaua magab, see päeva kauniks magab!”