Читать книгу Ämblike kool ehk Tsenko seiklused ja sekeldused - Siiri Pärkson - Страница 7

Tsenko tahtis esimesena kooli jõuda, kuid unustas kiirustades köiekera koju. Õnneks tuli see tal suure seene juures meelde. Ämblikupoiss seadis sammud koju ununenud asja järele.

Nii juhtus, et Tsenko jäi kooli hiljaks.

„Täna õpime köitel ronimist,” seletas Mia-Mai, kes oli õigeks ajaks kooli jõudnud. Mia-Mai jõudis alati kooli õigeks ajaks. Ta ei hilinenud kunagi. Õpetaja rääkis, et ronijate raskusele vastu pidamiseks peab köis olema tugev. „Keegi ei taha ju kukkuda,” ütles ta.

Selgus, et ronida saab edaspidi ja tagurpidi, üles ja alla. Ja alla ronida võis nii pea ees kui jalad ees.

Ämblikulapsed seisid rivis ja harjutasid ronimist. Õpetaja järel turnisid nad kooli harjutusvõrgul üles ja alla. See näis lõbusa mänguna. Mõned ämblikud oli kiiremad üles ronides, teised kärmemad alla turnides. Mõni tüdrukämblik ja mõni poissämblik kartsid pea ees alla ronimist. Varsti õppisid nad selle selgeks ja polnud üldse hirmus. Hoopis vahva. Tsenko otsustas ronida kõige kõrgemale. Ta uskus, et see, kes jõuab kõige kõrgemale, on parim. Kui õpetaja selja keeras, tõttaski ta harjutusvõrgu tippu. Seal ootas ämblikupoiss kannatlikult, kuni tähelepanu temale koondus.

„Kus on Tsenko?” küsiski ühtäkki Mia-Mai oma peenikese häälega õpetajalt ja teistelt ämblikelt.

„Vaadake, ma olen siin!” hüüdisTsenko uhkelt ja lehvitas ühte koiba. Ülejäänud koibadega klammerdus ta kõvasti võrguköite külge.

Õpilased ja õpetaja ajasid pead kuklasse ja vaatasid üles.

„Kas sa ei karda?” uuris Mia-Mai. Tema enda silmad olid ehmatusest suured.

„Ei,” vastas Tsenko.

Tegelikult puhus üleval kange tuul ja köied kõikusid ähvardavalt. Ja kui Tsenko alla vaatas, näis õpetaja, kes oli ometi suur ämblik, õige pisike.

„Tsenko, tule alla!” käskis õpetaja.

Tsenko ei liikunud paigast. Ei liigutanud koiva otsagi. Ei vastanud sõnagi. Pea käis kõrgusest ringi. Ta pelgas alla ronida, ent ei tahtnud kartust tunnistada.

Ilmselt mõistis õpetaja ämblikupoisi hirmu, sest ruttas oma suurest kõhust hoolimata kärmelt üles ja aitas Tsenko alla. Õpetaja ei öelnud ainsatki halba sõna. Aga Tsenko tundis häbi. Häbi, sest ta oli käitunud edevalt ja kiitlevalt, kuigi polnud julgem kui teised ämblikud.