Читать книгу Ämblike kool ehk Tsenko seiklused ja sekeldused - Siiri Pärkson - Страница 5

Ämblikupoiss saputas pidžaama seljast. Siis tõusis ta võrkkiigest, mille isa oli pojale ristikheinalehest valmistanud.

„Tsenko, täna on sinu esimene koolipäev,” teatas ema. Ta jooksis mööda nöörredelit lähemale ja tegi pojale pai. Tegi pai kõigi oma paljude koibadega.

Päev oli ilus. Ilus nagu kõik päevad Tsenko elus. Aga Tsenko oli alles noor ja tema elus oli vähe päevi olnud. Päike paistis ämblikupere võrkkodu peale ja seinaks olevad köied sätendasid valguse käes.

„Tegin sulle hommikusööki. Riivitud seentest ja pähklitest putru. Ja hapuoblika salatit,” seletas ema. „Kui sööd korralikult, saad ümara kõhu nagu isal.”

Oli ammu teada, et kõige ilusamate ämblike kõht on ümar ja pehme. Seetõttu pidid väikesed ämblikud palju sööma. Juba ulataski ema talle pisikese lehetorbiku pudruga ja teise tilga allikaveega.

„Kui isa sööb hommikuti putru, siis söön minagi!” kuulutas Tsenko ja lõi lusika pudru sisse.

Seejärel jagas ema Tsenkole nõuandeid. Tegelikult küll keelde, sest Tsenko oli üsna isemeelne ämblikulaps.

Ema ütles, et „ära mine kärbestega tülli!” ja „ära jää kooliteel lilli nuusutama!” ning „linnud ei ole alati meie sõbrad!” ja veel, et „kui vihma hakkab sadama, jookse lehe varju või poe kivi alla.”

Need olid vaid mõned näited tähtsatest keeldudest, mis ema Tsenkole teele kaasa andis. Kuigi Tsenko noogutas, ei jätnud tema ämblikupea rohkem keelde meelde. Aga see ei teinud Tsenkole muret. Ta uskus, et üks vapper ämblikupoiss saab alati kõigega hakkama!

Suur ämblikuvõrk, mida hüüti kooliks, kihas juba ämblikest. Mõned rippusid koibipidi võrgu köitel. Teised lebasid murul. Tsenko saabus üksipäini, kuid paljudel teistel koolialustajatel olid vanemad ämblikud kõrval. Üks patsidega ämblikutüdruk klammerdus kõigi oma koibadega ema külge.

„Kuidas on su nimi?” küsisid teised väikesed ämblikud – poisid ja tüdrukud.

„Tsenko,” vastas Tsenko.

„Naljakas nimi,” arvas üks väga pisike ämblikutüdruk. See oli Mia-Mai. Nii ütles ta hiljem kõigile. Mia-Mai oli punakate juustega, hästi väle ja väga uudishimulik. Ta tahtis kogu aeg midagi teada, näiteks „miks sul on selline nimi?” või „on sul õdesid? Aga vendi?” või „kas teil on suur koduvõrk?” või „mis mänge sa oskad?” või „mis on su lemmikmagustoit?”

Ja Tsenko vastas: „Ema pani mulle vanaisa järgi nime. Mul ei ole õdesid ega vendi. Meil on piisavalt suur ja väga ilus koduvõrk. Oskan peitust mängida. Armastan värsket õietolmu magustoitu. See on nii magus ja pehme.”

Ka Mia-Mai armastas värsket õietolmu. Nii said neist kohe sõbrad.