Читать книгу Verev keskpäevataevas - Simon Sebag Montefiore - Страница 10

„Bandiidid, teie väljaõpe on lõppenud,” teatas pataljonikomandör karistuspolkovnik Meliško. Kuidas Benja oli oma aja Kolõmal üle elanud, ei osanud ta kuidagi öelda, ja nüüd oli ta kaheksateist kuud hiljem, 1942. aasta juulis Lõuna-Venemaal, mitte kaugel Stalingradi linnast.

Selle kuuma suveõhtu päikeseloojangul seisid nad marssal Budjonnõi hobusekasvatuses nr 9, üsna Doni jõe lähedal, poolsõõris ümber Meliško. See oli hobuste maa, Doni kasakate maa. Neid oli treenitud seitse kuud.

„Te olete valmis minema oma esimesele missioonile – ja teid läheb vaja varem, kui keegi meist oskas arvata. Kodumaa on hädaohus!” möirgas Meliško.

Benja tabas tema kõrval seisva sõbra Prištšepa pilgu. Prištšepa naeratas säravalt, kuid Meliško pahur enesekindlus ei suutnud varjata teiste ohvitseride paanikat. Kui Benja 1941. aasta detsembris väljaõpet alustas, oli rinne alles kaugel ja sakslased olid Moskva all lüüa saanud. Nüüd oli sõda nende juurde jõudnud; alates eilsest kuulsid nad isegi suurtükkide raginat, kui sakslased Donile lähenesid.

„Teil, bandiidid, on põhjust kodumaa eest eriti hästi võidelda! Kui ma teid leidsin, olite kõnts. Nüüd olete sama lahinguvalmis nagu regulaarväelased, tublid sõdurid, suurepärased ratsamehed” – Meliško silmad tema poolkuukujuliste, tiivasarnaste kulmude all piilusid Benjat sooja läikega – „ja isegi see teist, kellest võis seda kõige vähem oodata, suudab vähemalt sadulas püsida.”

Prištšepa pühkis ära pisarad, mis mööda tema noore näo põski alla voolasid. Nutt ja naer tulid tal kergesti; ta kulges läbi elu rõõmsalt nagu pääsuke; mitte miski ei rikkunud tema heatujulisust – et laagrivangistusega karistamine, tänane paraad ega homne lahing. „Elu on sellise lihtsa hinge jaoks nagu mina lihtne,” ütles ta lustlikult. „Sa pead seda lihtsalt elama.” Benjale meeldis Prištšepat uurida; ta polnud minetanud oma huvi inimloomuse vastu ning polnud teist nii põnevat laboratooriumi nagu Gulag ja see paadunud kriminaalide ja sõjakohtus süüdi mõistetud sõdurite pataljon.

Benja ja Meliško olid olnud Kolõmal laagrikaaslased. Kindral Meliškot oli pärast arreteerimist nii rängasti piinatud, et tal polnud enam üldse hambaid ega küüsi; ainult tema vuntsid – paksud, valged ja jäigad nagu vana maalripintsel – olid jäänud samasugusteks. Aga kui sõda algas, oli ta esimeste ohvitseride seas sõtta kutsutud, kuid teda ei määratud diviisi ega korpuse etteotsa, vaid ta oli alandatud polkovnikuks ja talle olid antud juhtida need kahtlased elemendid. Sellegipoolest nimetasid kõik teda ikkagi kindraliks ja Benjale meeldis eriti asjaolu, et Meliško oli alati samasugune, olgu Kolõmal söögiplokis suppi oodates või ohvitserina meeste poole pöördudes.

Küünitaolises maneežis, mille liivane pinnas oligi mõeldud hobuste treenimiseks, seisis Meliško üksi ees. Tema selja taga olid nende politruk kapten Ganakovitš ja NKVD eriüksuse ülem Pavel Mogiltšuk.

Üksikasju Benja ei teadnud – tõde oli alati „ülimalt salajane” –, kuid ta teadis, et venelased taganevad kiiresti ja et hiljuti on toimunud mingi uus hävitav lüüasaamine. Ganakovitšil olid närvid katkemiseni pingul, Mogiltšuk vabises silmaga nähtavalt. Iga tulirelvade raksatusega roomas hirm Benja kõhus veidi sügavamale.

„Pidage meeles, mida ma alati ütlen,” üürgas Meliško, valehambad vokaale tükeldamas. „Te ei saa mind kätte!” See oli lause, mille ta oli võtnud ühest oma lemmikfilmist, ja mehed armastasid seda.

„Hurraa!” hüüdsid nad, aga siis kostis samme ja Benja piilus selja taha, et näha, kuidas kapten Žurko maneeži jooksis ja Meliškole mingi sedeli ulatas.

„Praegusel hetkel,” ütles Meliško, „me ootame tähtsat korraldust Stavkast.” „Stavka” oli Moskvas asuv peakorter. Benja ja Prištšepa vaatasid teineteisele otsa ja Prištšepa hakkas sosinal laulma: „Ära tiiruta mu kohal, must kaaren ...”