Читать книгу Verev keskpäevataevas - Simon Sebag Montefiore - Страница 9

„Vang Golden, tõuske!”

Benja tõusis, põlved nõtkumas. See oli kaks aastat tagasi, 1940. aasta talvel, ning kolm kohtunikku sisenesid üksteise järel Suhhanovka erivangla lihtsasse ruumi. Tema ees olid kaks paksu, vormiriides ja saabastega meest, ja kolmandat tundis ta mitte ainult ajalehtedest, vaid isiklikult. Stalini stiilis kuues ja kõrgete saabastega, sale ja kõhetu, kaarja ninaga, siilisoengus hallide-mustade juustega seltsimees Gerkules Satinov, Stalini lemmik ja poliitbüroo liige, istus parempoolsele toolile. Omal ajal oli Benja olnud elevil, et tunneb selliseid võimumehi, uhke, et Stalin teab, kes ta on. Säärast iiveldama ajavat narrust oli tema nooremas, rahutus minas olnud! Nüüd soovis ta, et nad poleks tema olemasolust iial midagi teadnud.

Benja tundis ära ka istungit juhatava mehe, paljakspöetud peaga vormiriides buldogi, väike vuntsilapp pimsskivi moega lillakaspruuni nina all. See oli Vassili Ulrihh, Stalini timukas-kohtunik.

„Mina, V. S. Ulrihh,” vuristas ta monotoonselt, kuulutan sõjatribunali istungi siin eriobjektis 110 alanuks.” Ta pidas silmas Suhhanovka vanglat. „Kell on 4.30 hommikul kahekümne esimesel jaanuaril 1940. Arutame Golden, Benjamini süüasja.”

Oli varahommik? Benja vaatas esmalt Ulrihhi armilist nägu, ikka veel suutmata uskuda, et nad võiksid ta süüdi mõista, kui tema ainsad eksimused olid lapselik uudihimu – ja armumine valesse naisesse. Ulrihhi viinauimastes, vesistes silmades nägi ta vaid tüdinud tülgastust, ja Benjale meenus judinaga, et kuuldavasti see kohtunik mitte ainult viibib hukkamiste juures, vaid viib neid ka ise täide.

Benja tõmbas sisse kohtunikest õhkuvat sigarettide, vodka, kohvi ja hapukurkide kanget lehka – täiskasvanud magamata meeste lõhnad umbses kontoriruumis. See oli talle tuttav, meenutas pikki õnnelikke öid, kui kirjanikud oma Moskva köökides koidikuni koos istusid, et näägelda kõige menukama luuletaja, parima filmi või kõige uuema skandaali üle ... Jäädavalt kadunud elu.

Piiludes enda ees laual olevaid pabereid, pühkides oma punakaslillasid silmalauge, luges Ulrihh: Golden, Benjamin on tunnistanud oma kuritegusid ning on seetõttu leitud olevat süüdi terrorismis, vandenõus mõrvata seltsimehed Stalin, Molotov, Kaganovitš ja Satinov (kes viibib ka siin tribunalis) ning kuulumises kontrrevolutsioonilisse trotskistide rühmitusse, millel on sidemed valgekaartlastega ning mida juhivad Jaapani ja Prantsusmaa salateenistused, vastavalt paragrahvile 58­8.”

„Ei, ei!!” kuulis Benja oma häält kusagilt kaugelt kiledalt hüüdvat.

Ulrihh pöördus paremale. „Seltsimees kohtunik Satinov, kas te loeksite otsuse ette?”

Satinov ei väljendanud vähimatki emotsiooni, aga Stalini tähtsad ninad olid ka võrratud külmaverelisuse meistrid. Nad pidid seda olema.

Ta tõstis jahedalt oma pilgu Benja suunas: „Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimel on ülemkohtu sõjatribunal teie süüasja uurinud ja seetõttu määrab sõjaväetribunal teile karistuseks võšaja mera nakazanija, mahalaskmine.”

Need sõnad – kõrgeim karistusmäär – tabasid Benjat kuuma joana, lüües ta hingetuks. Äkitselt ei saanud ta enam hingata ja ahmis meeleheitlikult õhku. Ta oli küllalt lähedal, et näha, kuidas Ulrihh kritseldas saatuslikud initsiaalid V.M.N., mida tunti võška’na; Venemaal oli kõige jaoks, igal osakonnal, igal töökohal, isegi tapmisel oma pahaendeliselt kena lühendnimetus. Aga see oli eksitus, kohutav eksitus! Sõnad põrkasid ta peas ringi. Ta teadis, kuidas võška käib, sest alati uudishimuliku kirjanikuna oli ta kord ühelt tšekistide ülemuselt küsinud, kuidas nad oma vange tapavad – ja seda küsides oli ta olnud naiivselt kindel, et tema sellisesse olukorda iial ei satu. Me viime nad sügaval tänavate all asuvasse kongi, öeldi talle. Kaks valvurit hoiavad vangi kätest ja samal ajal, enne kui vang jõuab midagi mõeldagi, tulistab kolmas valvur oma nagaanist kaheksa grammi tina täpselt sinna, kus on kaela ja pea ühenduskoht. Lõpuks tehakse „kontrolllask” meelekohta.

„Ma ei tunnistanud midagi. Mitte kunagi! Ma ei ...”

Ulrihh ohkas, sosistas midagi Satinovile ja näitas talle paberipakki.

„Minu ees laual on teie allkirjaga ülestunnistus, vang Golden,” ütles Ulrihh.

„See on vale! Ma ei ole milleski süüdi!”

„Vaikust, vang!” käratas Ulrihh, põrutades rusikaga lauale.

„Kas te kirjutasite sellele alla või mitte?” küsis Satinov oma gruusia aktsendiga.

„Ei!” vastas Benja. „Saage aru, mul polnud valikut – mind peksti. Ülestunnistus pressiti mult välja. Ma eitan kõike, mind piinati ...”

Ulrihh pühkis pigmendiplekilise käega oma lamedat nägu. See oli olnud pikk öö täis võška’sid – vangide süüdimõistmisi ja hukkamistel viibimisi –, milleks oli jõudu ammutatud vodkast, ning Benja nägi, et ta tahab oma aruande seltsimees Stalinile ära saata ja magama minna.

„Allkirjaga ülestunnistusel on seaduse jõud,” kostis Ulrihh ühtaegu maruvihase ja ükskõiksena. „Karistus jääb muutmata, otsus on lõplik ja tuleb viivitamatult täide viia ...”

Benja hakkas hingeldama. Ta tundis kõhus kukkumist nagu läbi võllaluugi ja siis läbitungivalt hirmsat iiveldust, mis pani põlved nõtkuma; ta arvas, et heidab sealsamas hinge. Valvurid püüdsid ta kinni ja hoidsid teda nagu katkist mannekeeni püsti.

Siis kummardus Satinov kõrvale ja sosistas midagi Ulrihhile. Satinov oli istungil kõrgeim võimuesindaja, Stalini relvavend, ja ta ei olnud kohtunik. Ta oli seal erilisel otstarbel. Stalin oli nimetanud ta istungi „kuraatoriks”, sest Satinov oli olnud nende inimeste sõber, keda ta pidi surma mõistma. See oli Stalini korraldatud proovilepanek.

Ulrihh kehitas õlgu ja Satinov köhatas hääle puhtaks. „Vang Golden, teie karistus on muudetud. Selle asemel mõistetakse teile kümme aastat ...” Ja edasine kadus Benja kõrvus kergendustunde mühinasse. Kas ta kuulis ikka õigesti? Jah. Nii see oli. Kümme aastat! Rõõm elust – ja seda kõike tänu Satinovile!

„Aitäh,” sosistas Benja kohtunikele, aga nad ei pööranud talle enam vähimatki tähelepanu. Nad tõusid püsti ja korjasid oma paberid kokku. Benja tormas nende poole, aga valvurid püüdsid ta kinni, raputasid teda ja hoidsid teda tagasi. „Jumal õnnistagu teid!” hüüdis ta.

„Mitte rääkida!” Püssipära vastu külge. „Vaikust, vang!”

Mees, kes on kuulnud omaenda surmaotsust, on elanud põhjalikumalt kui keegi teine, ja Benja Goldeni jaoks polnud miski enam päriselt seesama. Nüüd saab ta elada kirglikult, avaralt. Ta saab jälle armastada. Oo, kuidas ta armastab elu! Ta vaevalt märkas, kuidas kohtunikud üksteise järel ruumist väljusid.

Sellele järgnes piki koridore marssimine ja sõit „musta rongaga” tagasi vangikongi, kus ta hakkas kõigest selgemini aru saama. Ta oli mõistetud pelgast surmast teispoole jäävasse valdkonda ja nüüd teadis ta, et kogu tema arreteerimisele eelnenud elu oli lõppenud. Ta oli peaaegu surnud, surnud ilma kohese kõdunemiseta, vangistatud ikka veel hingavana igavese praeguse põrgusse. Talle meenusid orjad, kes Rooma galeere aerutasid: nüüd saab temastki galeeriori, kes Gulagi laagrites end surnuks töötab. Aga siis mõtles ta: kümme aastat! See pole igavesti. Ma suudan ju kümme aastat üle elada ja tagasi tulla?

1940. aasta nädalad ja kuud möödusid selles kongis. Benja harjus sealse rutiiniga, aga ta teadis, et peagi saab see otsa, ja iga vang vihkab rutiinimuutusi. Muutused on ohtlikud. Siiski oli talle teada, mis ees ootab: üleviimine ehk tapp, teekond itta, Gulagi.

Ja siis jõudis see kätte. Äratus hommikul kell neli. Valvurid tormasid kongi sisse. „Ärka üles! Võta oma asjad! Davai, davai! Läksime!”

Benja ei teadnud, kuhu minnakse, teadis vaid, et ta viiakse loomavagunis itta, logistades pikkamisi läbi Uurali ja Siberi lõputute tühermaade. Rongid olid tuubil täis räpaseid, täitanud vange (palju poolakaid, nagu Benja teada sai, Stalini uute vallutuste ohvreid) ja neis olid uriinist ja düsenteeriast üle ajavad haisvad paraskid. Vahel rääkisid Benja ja ta kaaslased Stalini jahmatavast liidust Hitleriga ja sellest, kuidas nad omavahel Poola ära jagasid. Äsja oli Pariis natside saagiks langenud. Kui kaua Suurbritannia vastu peab? Enamasti aga lamas Benja lihtsalt oma nurgas, säästis energiat, püüdis elus püsida, õppis kuulama ja mitte rääkima. „Poliitilisena” asus ta vangide hierarhias kõige madalamal pulgal. Kõige kõrgemal positsioonil olid kriminaalid, ka mõrtsukad ja vargad, kes hoidsid loomavagunit oma võimu all, said endale kõige parema toidu ja võtsid kõike, mida soovisid. Kiire tuhlamine koos kössitavate vangide seas ja Benja loomavaguni pimeduses tapeti mees tema uute saabaste pärast ning jäeti kiiresti ilma riietest, mantlist, mütsist ja toidunormist. Ukse lahtilükkamisel siras valgus äkitselt sisse ja Benja nägi vilksamisi katkise kaltsunuku käte ja jalgade tantsu, kui alasti keha välja heideti, täites hetkeks lahtise ukseava, enne kui uks jälle kinni lükati, ja Benja mõtles, kas ta oli seda üldse näinud. Sestpeale oli inimese surm – kunagine märkimisväärne ja unustamatu sündmus, millest võisid oma perele rääkida või millest sa võisid ajalehest lugeda ja seda oma sõpradega arutada – sageli Benja jaoks lihtsalt üks juhtum teiste reas ja päeva üksluisuses ununes see kiiresti. Täide kihamine tema ihul ajas teda hulluks ning ta päevad kulusid nende püüdmisele ja purukslitsumisele, tundes, kuidas nende kehad katki krõpsatasid – haruldane rahuldustunne, õppetund, et väikesed ootamatud naudingud võivad muuta elu peaaegu et talutavaks. Mõnikord leidis ta, et temast on saanud lausa tillukeste asjade nautimise meister ning et see ongi elamiskunst.

Ta veetis igas tapivanglas mitu nädalat – igaüks neist oli omaette maailm, oma ellujäämisreeglitega –, kuni kuulutati välja järgmine tapp ja siis veel järgmine. Rida linnu üksteise järel. Petropavlovsk. Novosibirsk. Irkutsk. Igal pool ütlesid kaasvangid: „Palu Jumalat, et sa Kolõmale ei läheks ...” Aga selleks ajaks kui ta Baikali sinist vett nägi, teadis Benja, et just sinna ta lähebki.

Põrgulaeval üle Ohhoota mere sõitmise õudustest ikka veel oimetuna saabusid nad Magadani, kus neid ootas uus lumetipuliste mägede, karge õhu ja kullakaevanduste kuumaastiku maailm. Benja kujutas ette kullapalaviku linnu, millest ta oli lugenud oma armastatud Jack Londoni romaanidest, „Viimase mohikaanlase” rajamaad püstolikangelaste, jäljeküttide ja indiaanlastega. Oli alles september, viimased nädalad enne Ohhoota mere külmumist, ja peagi lõigati Kolõma mandrist pikkadeks kuudeks ära.

Valvurid viisid nad rühmade kaupa künkast üles mööda porist sihti, mida nimetati Kolõma maanteeks, ja laagrikompleksi, kus Benja ja teised vangid riidesti lahti võeti, pesti, raseeriti, ning nende riided aurutati läbi ja puhastati täidest. Duši all nägi Benja, kuidas mehed üksteise peale langesid, mõned põlvili, teised kummargil nende kohal, ühtides palavikuliselt, haarates kramplikke rusikatäisi rahuldust. Järgmisel päeval seisis ta alasti arstliku komisjoni – arsti ja tšekisti – ees, püüdes näha välja võimalikult nõrk ja vana. Kuid arst, kes oli ka ise vang, lõi tema toimikusse templi „KOLÕMA-TFT”, kõlblik raskeks füüsiliseks tööks.

„Aga ma ei ole piisavalt tugev,” protestis Benja.

„Suu kinni, raisk,” ütles valvur. „Simuleerimise eest on karistus kaheksa grammi kuplisse. Kaebamise eest ootab sind kartser. Hakka astuma!”

Järgmisel päeval äratati ta jälle kell neli hommikul. „Davai, davai! Läksime! Võta oma kraam kaasa!”

Sõites veoautos, mille mootor ei töötanud bensiiniga, vaid puuküttel ahjuga, viidi Benja maanteed mööda kärestikuojade, põhjapõdrakarjade ja järskude kanjonite mägisele tühermaale. Siis nägi ta esimest korda okastraataeda ja vahitorne; järgmiseks juba puidust barakke ja lõpuks sõitsid nad sisse laagriväravast – Madjak-7.

Hiigelsuurel sildil seisis:

AU STALINILE, GEENIUSELE!

AU STALINILE, MEIE ARMASTATUD JUHILE!

AU STALINILE, TÖÖLISKLASSI SÕBRALE,

NÕUKOGUDE LASTE ISALE!

Ja lõpuks kõige all:

ROHKEM KULDA MEIE SOTSIALISTLIKULE PARADIISILE!

Järgmisel hommikul varakult, esimese riviloenduse ajal, seisid sajad mehed udus valvel: tööbrigaadidesse karjatasid neid piitsade ja keppidega soosikvangid, laagrivõimude usaldusalused, kes nendega koostööd tegid. Brigadirid allusid otse komandandile. „Selles brigaadis on kakskümmend seitse vangi,” hüüdis Benja brigadir, kriminaal Šurik. „Üks suri eile kaevanduses, üks hukati vastuhakkamise eest. Üks oli täna hommikul barakis surnud, kaks on barakis haiged, üks on ennast kartseris ise vigastanud. Viis uut vangi. Kokku: kakskümmend seitse!” Ta marssis nendega koos kaevandusse. „Teete tööd, siis sööte!” hoiatas Šurik Benjat ja teisi zekke – nõnda nimetati laagris vange.^[1.] „Kui te tööd ei tee, zekid, siis surete.” Benja ees oli mäeküljesse õõnestatud tohutu suur muda- ja kaljuauk ning sibavate tööliste ja relvastatud valvurite sipelgapesa, kus kõik ronisid mööda plankudest sildu või kaevasid kitsaid kurusid – tillukesed kujukesed maastikul, mida zekid juba hüüdsid Kuu pimedaks pooleks.

1 Zek – lühend sõnast zakljutšonnõi (vn) – „kinnipeetav” – Tlk. [ ↵ ]