Читать книгу Verev keskpäevataevas - Simon Sebag Montefiore - Страница 12

„Ei sammugi tagasi! See on meie loosung!”

Maneeži areeni lämbes palavuses luges Meliško ette Stalini korraldusi, mis olid äsja Moskvast ahjusooja telegrammiga tulnud. Benja tundis, kuidas juuksed ta kaelal püsti tõusevad. Tema elu jõudis uude ja heidutavasse staadiumi.

„Stavka korraldused: „Iga armee peab moodustama tõrjeüksused (kakssada meest) ja paigutama need kõigi ebastabiilsete diviiside taha. Igasuguse taganemise korral peavad nad paanikaõhutajad ja argpüksid koha peal maha laskma ... Ei sammugi tagasi ... Me juba õpetame välja vangidest koosnevaid karistusüksusi.” Benja ja ta kaaslased keskendusid; Stalin ise kõnetas neid ja nende saatust. „Nüüd käsin ma moodustada igal rindel kaheksasajamehelised karistuspataljonid – štrafnõje bataljonõ –, kuhu kuuluvad kuritegudes süüdi mõistetud mehed, arguse või segaduse läbi distsipliinirikkujad. Nad tuleb paigutada kõige raskematesse rindelõikudesse, et anda neile võimalus lunastada oma vere valamisega oma patud kodumaa vastu ... Need on meie kodumaa korraldused. See tuleb ette lugeda kõigile roodudele, ratsaväeeskadronidele, patareidele ja peakorteritele. Kaitseasjade rahvakomissar J. Stalin.””

Meliško voltis paberi kokku ja heitis karmi pilgu oma „bandiitide” suunas. „Seltsimees Stalin on rääkinud ja –”

„Lubage küsida!” kõlas hääl. Meliško noogutas.

„Mida tähendab „vere valamisega pattude lunastamine”?” tahtis Prištšepa teada. Ainult tema oli piisavalt julge, et midagi sellist küsida.

Meliško pühkis laubalt higi oma hõredate roostekarva juuste kahludesse. Mehed ootasid; Benja tundis, kuidas nad ettepoole küünitasid.

„Seltsimees Stalin peab silmas seda, et teil on vaid kaks viisi vabadust välja teenida. Surres või lahingus haavata saades.”

Mehed hoidsid hetke hinge kinni, neelates nagu Benjagi endasse oma saatuse primitiivset lihtsust.

„Näete, bandiidid?” ütles Meliško. „Teil on võimalus end lahingus vabaks võidelda. Teie lahinguväljale saatmine toimub varsti. Püüdke täna öösel puhata ... Jah, seltsimees?”

Ganakovitš sosistas midagi Meliškole kõrva.

„Õige,” ütles Meliško. „Seltsimees Ganakovitš räägib teile lähemalt.”

Kapten Ganakovitš astus uhkelt ette. „Sellid, seltsimehed, sitarattad, štrafnikud,” alustas ta madala, ragiseva ja toore häälega, mida ta kasutas kaalukamatel puhkudel. „Te kannate endal võõrelementide, kodanlike kirjaoskamatute, kontrrevolutsiooniliste kurjategijate, mõrvarlike degenerantide häbiplekki, aga teid on ümber kasvatatud ja õpetatud ja nüüd on teil au võidelda sotsialistliku kodumaa ja suure geeniuse Stalini eest – ja mina olen sealsamas koos teiega, õlg õla kõrval!” Stalinistliku komissari kombel võttis Ganakovitš oma püstoli ja tõstis selle pea kohale. „Süüdimõistetute ja argpüksidena ei ole teil sõduriõigusi. Teid ei informeerita isegi rinde nimest ning teile ei anta kaarte. Te võtate tänulikult oma missiooni vastu ja täidate seda. Kui mina või eriüksus märkame vähimatki kõhklust, kõrvalekaldumist või allumatust – sõna, pilku, jah, isegi mõtet –, siis saate kaheksa grammi: kohese hukkamise!” Ta neelatas – erutudes kippus Ganakovitš unustama sülge neelata, ja kui see tema suhu kogunes, tuli see lõpuks ühe suure limase lõuatäiena alla kugistada.

Meliško näis tundvat piinlikkust, aga endised vangid ei teinud teist nägugi. See, mida nad olid näinud Gulagis või 1941. aasta suurte taganemiste ajal, oli neid Nõukogude bürokraatide jõhkrate naljadega ära harjutanud.

„Aitäh, sellest oli palju kasu, seltsimees Ganakovitš,” ütles Meliško, astudes taas sammu ettepoole. Mehed tajusid tema põlgust selle partei suuvoodri vastu – ja nad jagasid ta tundeid. „Õnn kaasa, bandiidid! Ma olen teiega! Elagu Stalin!”

„Vabandage, karistuspolkovnik,” segas salapolitseinik Mogiltšuk vahele. „On veel üks asi. Kapten Ganakovitš valgustab kohe mehi.”

„Nad peavad puhkama ja hobuste eest hoolitsema. Kas mu bandiidid pole meid juba piisavalt kuulanud?” oli Meliško pahane.

„Mitte päriselt,” ütles Mogiltšuk. „Laske käia! Tooge vang välja!”

Trahvipataljon vakatas, kui tulid automaatidega NKVD-lased enda ees üht kuju lükates. Benja nägi kohe, et see oli noor Poljak, kes nuuksus. Jumal, palus Benja, anna sellele poisile tugevust! Aga jumalat polnud teda praegu aitamas, nende elus polnud üldse jumalat.

Kui Poljak maneeži keskel oleva ohvitseride kobarani jõudis, andis Mogiltšuk märku ja nad peatasid ta järsult. Poljak lõi kõikuma, kuid valvurid hoidsid teda püsti.

„Semud, sellid, kui suure Stalini lahkust pettusega kuritarvitatakse, saab sel olla ainult üks tagajärg,” teatas Ganakovitš tähtsalt. Ganakovitš, kes oli ise kompartei kuulekas tööriist, armastas esitleda ennast rahvaliku juhina. Benja teadis, et kui nad kalinkat tantsiksid, kargaks Ganakovitš ringi keskele ja teeks uhkeid hüppeid. Kui mehed viina võtaksid, patsutaks Ganakovitš neil selga ja masseeriks käsivarsi, teeks neile välja ja jutustaks lugusid oma kahtlastest kangelastegudest – oma vägitükkidest kolmekümne teise aasta viljavarumiskampaania ajal, kuidas ta oli kohtunud Molotoviga, päevast, mil ta oli purustanud oma tehases trotskistide rakukese, ja muidugi tüdrukutest, keda ta oli vallutanud. Ainult tema ülespoole pööratud kärssnina ja seasilmad andsid mõista, et tegemist oli liialdatud enesekiitusega. Ta neelatas valjusti. „Ma annan teid üle revolutsiooni tšekistlike rüütlite käsutusse.”

Mogiltšuk, NKVD­väelased tema kõrval, astus ette. „Kõik, kes ennast tahtlikult haavavad, et lahingust hoiduda või lunastust ära teenida, saavad kaheksa grammi. Karistusseersant Poljak mõisteti teenima sellesse karistuspataljoni Kiievi lahingu ajal ilma käsuta taganemise eest. Eile õhtul, kuuldes, et lahingusse saatmine toimub peagi, püüdis see argpüks iga hinna eest haigust teeselda ja lõikus ennast.”

„See on ehtne haav!” halises Poljak.

„Vaikust, vang!” nähvas Mogiltšuk. „Üks meditsiinitöötajatest kaebas ta peale. Vastavalt Stavka korraldusele on ta pärast juurdlust süüdi mõistetud, ja karistus, võška, tuleb siinsamas pataljoni ees täide viia.”

Sügav sissehingamine.

„Štrafnikud, mu poisid, mu sitarattad!” hüüdis Ganakovitš, püüdmata oma erutust varjata. „Kas on vabatahtlikke, kes tahaksid vangi hukata?”

Meliško põrnitses oma saapaid. Oli nii palav, et Benjal oli raske hingata. Talle meenus, kuidas ta oli kord omaenda surmaotsust kuulanud. Ta vaatas ainiti seda poissi: Mitka Poljak, me vestlesime sageli; kui sa nii väga kartsid, miks sa minu juurde ei tulnud?

Mehed õõtsusid pikkamisi, tammudes jalalt jalale, kärbsed sumisesid.

„Ma kordan!” karjus Ganakovitš. „Kas on vabatahtlikke vangi hukkamiseks?”

Vaikus.

Ganakovitš tõstis jälle püstoli. „Või pean ma seda ise tegema?”

Benja ja Prištšepa vaatasid teineteisele otsa. Nad elasid Venemaal, kus võimutsesid Ganakovitšid, aga naljakal kombel polnud kõrilõikajate polgus kedagi, kes oleks tahtnud seda lasku teha.

„Mina lasen poisi maha!” teatas hääl. Ämblik Garanža oli käe tõstnud.

„Astuge ette, karistusreamees Garanža,” käskis Ganakovitš.

Liikudes oma tavapärase aeglusega, tundes mõnu oma küklooplike ihuliikmete jõust ja oma näo kohutavast mõjust, sammus Garanža pataljoni ette ja pani karvased käsivarred vaheliti rinnale. Hiiglaslik, paks ämblik, võib-olla hiidtarantel; Benja sai hästi aru, kuidas ta oma hüüdnime oli ära teeninud.

„Kes veel? Meil on vaja veel ühte. Laske käia, mehed. Kes tuleb?”

„Arvake mind kampa!” See oli Naerusuu, tšetšeeni röövel, kellega Benja oli kohtunud jubedal merereisil Kolõmasse.

„Astuge ette, karistusreamees Ulõbnuš,” üürgas Ganakovitš, kasutades Naerusuu pärisnime.

„Siirduge oma positsioonidele,” ütles Mogiltšuk, kes uskus, et sõna „siirduge” sagedane kasutamine andis talle omamoodi autoriteetse kõla. „Muidu ootab teid ennast tribunal.”

Naerusuu liikus küljetsi sellise mehe lõdva, tantsiva kõnnakuga, kes on kogu oma elu elanud teispool seadust, kes pole iial maganud pooleldi ärkvel olemata, kes pole iial läinud üle tee, vaatamata selja taha, kes alati jooksis ühe hirmsa asja juurest teise suunas.

Poljak heitis pilgu neile kahele kõrilõikajale ning hakkas vabisema.

„Palun, tehke see ruttu ära,” sosistas Benja.

Prištšepa palvetas, sõrmed vastu ikooniga kaelakeed. Kui Benja ringi vaatas, nägi ta, et ka paljude pataljoni kasakate huuled liikusid vaikselt.

Ganakovitš ulatas meestele nagaanid. Mõlemad hukkajad võtsid püstolid, nagu oleksid nad sündinud, tulirelv käes.

„Vang, põlvili!” kamandas Ganakovitš lõnksatusega.

Valvurid pöörasid Poljaki näo meestest eemale ja sundisid ta põlvili laskuma. Benja nägi, kuidas tema kummargil tedretähniline kael punaselt õhetama lõi. Mõnikord on mehe kaelas sama palju iseloomu kui tema näos, mõtles Benja. Poljak hakkas aplalt hingeldama, heitis pea kuklasse, ahmis õhku. Ta ei olnud enam inimene, vaid kõigest sekundi kaugusel surmast olev loom, nagu tapamajja viidud veis, kes oma vangistajate käte vahel väänles.

Garanža ja Naerusuu vinnastasid püstolid. Esmalt Garanža ja siis Naerusuu tulistasid Poljakki kaela, nii et lasud sulasid kokku. Kui Benja silmad avas, lebas Poljak külili maas. Mogiltšuk võttis oma püstoli ja, pingutusest nägu krimpsutades – ta polnud mingi püssimees –, tulistas kontrolllasu Poljaki meelekohta. Benja märkas, et Meliško polnud pilku tõstnud.

„Tubli töö! Meedikud!” kutsus Ganakovitš.