Читать книгу Verev keskpäevataevas - Simon Sebag Montefiore - Страница 11

Kaugel põhja pool, Moskvas, istus väike väsinud vana mees, sõjaväefrentš seljas ja pehmetesse vasikanahast saabastesse topitud kottis hallid püksid jalas, pikas kabinetis tohutu suure kirjutuslaua taga. Tema nägu oli kurnatusest närtsinud, rõugearmiline, kahkjalt halliks pleekinud.

Väljastpoolt oli Kreml kaetud maskeerimisvõrguga ja linna kohal hõljusid õhupallid, mis pidid Saksa pommitajaid segama. Sees olid ikka endiselt pikk, T-kujulise pikendusega kirjutuslaud, millel seisis rida kogukaid bakeliidist telefone, sünged drapeeringud akende ees ning Lenini valgustatud surimask seinal, aga nüüd olid Nõukogude Venemaa rajaja kõrvale seintele ilmunud tsaristlike sangarite Suvorovi ja Kutuzovi õlimaalid. See kabinet, mida ustavad parteilased tundsid Väikese Nurgakesena, oli Nõukogude armeede peakorter, ning kõrval asuva sideruumi telefoniliinid ja telegraafitraadid ühendasid kabinetis istuvat meest miljonite meeste vahel toimuva metsiku heitluse piiritu ning sageli ettearvamatu ja ohjeldamatu maailmaga.

„Meid trumbati üle,” nentis Stalin vaikselt. „Kogu lõuna on kokku varisemas. Meie komandörid on lollpead ja tallalakkujad. Meil pole tublisid mehi. Suur pealetung Moskvale seisab ikka veel ees.”

Pika laua lähimas otsas istus kolm meest. Molotov – ümmarguse pea ja näpitsprillidega, jässakas, justkui jämedatest palkidest ehitis – noogutas. Ainsa tsiviilriides isikuna kandis ta halli ülikonda, halli lipsu ja valget kõvakraed. Ta oli haiglaselt kahvatu nagu bürokraat, kes pole iial päikest näinud, millist seisundit Stalini tuttavad nimetasid „Kremli päevituseks”.

„Teil on õigus, seltsimees Stalin,” ütles Lavrenti Beria, siseasjade rahvakomissar ja salapolitseiülem. Ta kandis siniste lõkmetega NKVD mundrit, oli lühike ja lai ja halli näoga, kuid leidlikkusest, valvsusest ja raevukusest pakatav.

Sõna võttis kolmas mees, armee kindralpolkovniku vormis Gerkules Satinov: „Seltsimees Stalin, ma usun, et see ongi sakslaste peamine pealetung. Nad panevad kõik jõud Doni ja Kaukasuse vastu mängu. Me hindasime olukorda valesti. Pealetungi Moskvale ei tule. Ma ise eksisin ja soovin võtta vastutuse, ja kui te peate seda vajalikuks, minema kohtu alla. Meid veeti ninapidi ...”

Stalin põrnitses Satinovit hetkeks hävitava pilguga. Kuni selle päevani oleks ta võinud nimetada Satinovit lollpeaks, reeturiks, võib-olla isegi käskinud ta arreteerida. Kuid Satinov, kes oli tema lemmik ja grusiin nagu ta isegi, oli talle alati tõtt rääkinud. Ja nüüd ta vajas tõtt. Kuus nädalat tagasi, 19. juunil oli üks sakslaste Storch lennuk Harkovi lähedal Nõukogude tagalas alla kukkunud. Selles oli staabiohvitser Sturmbannführer^[1.] Reichel diplomaadikohvriga, milles olid Hitleri Fall Blau, lõuna pealetungi plaanid. Juba paar tundi hiljem vaatas Stalin sellessamas ruumis plaanid läbi, saatjateks seesama Molotovist, Beriast ja Satinovist koosnev kreeka koor.

„See on lõks,” oli Stalin öelnud. „See on klassikaline desinformatsioon. Need litapojad arvavad, et me läheme haneks? Pealetung lõunas on diversioon. Suur pealetung tuleb Moskvale.” Kolm poliitbüroo liiget olid temaga nõustunud, nii nagu nad seda alati olid teinud. Ent nüüd oli selge, et nad olid infot valesti tõlgendanud ja Hitleri soomusdiviisid ründasid üle lõunapoolsete tasandike Stalingradi suunas. Venemaad ähvardas pooleks lõikamine.

Stalin vaatas tohutu suures ruumis üle laua ainsa teise mehe, oma staabiülema kindral Aleksandr Vassilevski suunas, kes kummardus lõunapoolse sõjatandri kaardi kohale, mis oli märgistatud noolte ja sümbolitega. „Seltsimees Vassilevski?”

Vassilevski, kel oli professionaalne ilme nagu vanamoodsal tsaariohvitseril, tõusis püsti. „Tal on õigus, seltsimees Stalin. See ongi peamine pealetung.”

Stalin noogutas ja hõõrus kätega nägu. Temast näis hoovavat väsimuslaineid. Satinov pidi tahes-tahtmata imetlema Stalini enesevalitsust, teraskõva, külma arukust, mida temast õhkus, hoolimata tohututest vigadest. Ent selle viimase sõjaaastaga oli ta vananenud; riided rippusid tal kottidena seljas.

Polsterdatud uks avanes vaikselt ja sisse vaatas kääbusemõõtu tegelane Aleksandr Poskrebõšev, samuti saabastega ja sõjaväevormis. „Nad on siin, seltsimees Stalin,” teatas ta.

Stalini viipe peale astus kaks vana ratsaväelast sisse ja võttis tema ees valveseisangu. Mõlemad olid äsja rindelt lennukiga tulnud ja otse Kremlisse sõidutatud. Nende näol oli lahingutolmu ning Satinov haistis nende higilõhna ja meeleheidet.

„Kandke ette, seltsimees Budjonnõi,” käskis Stalin oma heleda tenorihäälega.

„Saksa armeegrupp A on Põhja­Kaukaasia rindest läbi murdnud,” teatas marssal Budjonnõi, aga tema lai rind, ratsapükstes ja -saabastes rangjalad ja isegi tema võrratult vahatatud vuntsid olid lüüasaamisest nagu kahanenud. „Meie väed taganevad. Sakslased on jõudnud Doni äärde ja tungivad Kaukasusse, sihivad naftaväljasid. Meil on ümbergrupeerumisega raskusi. Rostov on langenud.”

„Rostov?” kordas Stalin.

„Vale! Te külvate paanikat!” hüüdis Beria. „Kandke korrakohaselt ette!”

Kuid Budjonnõi ei teinud temast väljagi. 1937. aastal, kui nad olid püüdnud teda terrori ajal vahistada, oli Budjonnõi püstoli haaranud, ähvardanud tappa arreteerijad ja lasta maha ka iseenda ning karjunud: „Helistage Stalinile!” Stalin oli vahistamiskäsu tühistanud.

„Meie väed taandusid Rostovist,” ütles Budjonnõi. „Nad pöörasid selja ja põgenesid. Panid lihtsalt jooksu! Ma tunnistan, et oli argpükslust ja ebapädevust. Võtan täieliku vastutuse.”

„Ja teie, marssal Timošenko?” pöördus Stalin teise ratsaväelase poole. „Milliseid häid uudiseid teil meile on?”

Timošenko raputas oma läikivat kiilaspead. „Stalingradi rinne on segi paisatud. Saksa väed on jõudnud Doni äärde ja ainus, mis neid tagasi hoiab, on kaks jõekääru kaitsvat armeed. Ja me ei suuda hoida enda käes Voroneži. Ma ütleksin ...” Tal oli raske sõnu leida.

„Rääkige seltsimees Stalinile tõtt!” kamandas Beria.

„Ma arvan, et ka Stalingrad on ohus.”

Stalingrad! Stalini enda linn, kus ta oli endale kodusõjas nime teinud. Satinov tundis end korraga uskmatusest hingetuna.

„See on vale! Stalingrad ei lange iialgi,” teatas Beria oma tugeva mingreeli aktsendiga. „Paanikaõhutajad tuleb maha lasta! Sakslased on Stalingradist sadade kilomeetrite kaugusel.”

Stalini pähkelpruunid silmad vilksasid Vassilevski suunas, kes visandas uut infot lauale laotatud kaartidele. Ta usaldas Vassilevskit: „Noh?”

Vassilevski näis oma vastust kiirustamata kaalutlevat.

„Me peatame Saksa väed Doni kääru ääres, kuid kiiremas korras tuleb ette valmistada Stalingradi kaitse ja kindlustamine ning tankitehaste evakueerimisplaanid. Teen ettepaneku lõunapoolsed rinded põhjalikult ümber korraldada ja olen saatnud neile teate, et nad ootaksid uusi korraldusi Stavkast.”

Stalin mõtles hetke ja süütas paberossi Herzegovina Flor. Vaikses ruumis, kus kaks marssalit valvel seisis, Vassilevski jälle kaarti uuris ja kolm kannupoissi ootasid, näis iga suitsupahvak kohutavast keskendumisest kaalukana.

„Timošenko, Budjonnõi, oodake väljas,” käskis Stalin.

Kaks meest andsid au ja lahkusid ruumist.

„Muidugi ei ole Stalingrad ohus. Veel mitte. Aga ma ei luba ühtegi sammu tagasi. Mitte ühtegi sammu tagasi ...” Ta andis sellele fraasile mõjumiseks aega.

„Seltsimees Stalin,” ütles Satinov pärast pausi. „Hitlerlased on lahingus väga edukalt kasutanud sõjakohtu alla antud sõduritest ja kriminaalsetest elementidest moodustatud karistuspataljone. Meil juba õpetatakse välja karistusüksusi, mis koosnevad argpüksidest ja kurjategijatest, kellest mõned on värvatud Gulagis, aga ma teen ettepaneku, et me muudaksime selle struktuuri ametlikuks, looksime igal rindel karistuspataljonid ja paiskaksime nad lahingusse ...”

„Meeleheitel mehed võitlevad nagu põrgulised,” ütles Stalin. „Väga hea.” Ta sirutas käe paljudest laual olevatest bakeliittelefonidest ühe suunas ja tõstis toru. „Tulge sisse!”

Poskrebõšev ilmus uksele, märkmik ja pliiats juba käes. „Pange kirja,” kamandas Stalin. „Kaitseasjade rahvakomissari käsk nr 227.” Ta tõusis laua tagant püsti ja hakkas edasi-tagasi sammuma, paberossi imedes ja värisevate kätega. „Telegrafeerige kõigile rinnetele. Lugeda kiiremas korras kõigile üksustele juba täna öösel ... Vaenlane paiskab uusi jõude meie vastu ... Saksa sissetungijad pressivad Stalingradi suunas ... nad on juba vallutanud Novotšerkasski, Rostovi Doni ääres, poole Voronežist ... Meie sõdurid jätsid paanikaõhutajate ässitusel häbiväärselt maha Rostovi ... Ma käsin: ei sammugi tagasi ...”

1 Major – Tlk. [ ↵ ]