Читать книгу Laps, kelle aeg unustas - Siobhan Dowd - Страница 2

Sel päeval olid nad teistest ette jõudnud. Taevas oli nagu tume klaas, tõrkudes valgust läbi laskmast. Ainsa helina kostis ümber järve sõitva kaubiku kolin. Veepind oli värvitu. Kaugel kägardusid mäed nagu tukkuvate hiiglaste siluetid.

Fergus haigutas. Kell polnud veel isegi viis saanud, kui nemad juba mägiteelt kõrvale pöörasid. Onu Tally maigutas omaette suud, kui rattad mööda roopaid ukerdasid. Fergus hoidis ettevaatlikult süles termost magusa musta teega. Piima polnud ta sel hommikul külmikust leidnud.

„Liiga vara sinu jaoks, eh?“ narris onu Tally käiku vahetades.

„Igatahes,“ vastas Fergus. „Kui ma jooksma lähen, pole nii pime.“ Kurgus kraapis. Sõnad väljusid haigutusest pikaks veninult. „Enne kukke ja koitu ennast üles ajada on ebanormaalne.“

Nad lähenesid piiripunktile ja kaubik aeglustas sõitu. Putka kõrval seisis vintpüssiga sõdur, kuid ei liigutanud end. Ta oli nooruke, kahvatu ja tedretähniline. Sõdur lubas relvapäraga viibates nad läbi ja nad sõitsid putkast peatumata mööda. Onu Tally naeris. „Selle nekruti poolest võiks mul auto servani Semtexit täis olla,“ ütles ta.

Fergus uratas. „Jajah,“ ütles ta. „Küll Deus alles rõõmustaks.“

Deus, ladina keeles jumal, oli kohalike antud hüüdnimi pommimehele, keda tunti vaid kuulujuttude põhjal ja kes väidetavalt sealkandis tegutses.

„Rõõmustaks jah.“

„Ainult et sel juhul lähed sa vales suunas. Me lahkume rahutuste juurest, onks, mitte ei sõida nende keskele.“

Onu Tally põrutas vastu rooli. „Nii on. Me oleme nüüd vabas riigis. Vabad nagu kuramuse sookonnad.“ Mõlemad naersid nagu napakad. Piiriületamine mõjus alati niimoodi. Eneselegi märkamatult surusid hambad end piiripunkti lähenedes tangi ja soontes lõi pulbitsema adrenaliin. Ja kui olid sealt läbi pääsenud, vallandus kergendusest lõbususepurse.

Kaubik keeras järsult tõusvale teele, mille keskel kasvas rohi. Astelhernes muutus kõrgemale jõudes kollasemaks, taevas heledamaks. „Piir. Isegi nunn läheks seda ületades närvi,“ pakkus Fergus.

„Ja meie ületame seda üleval veel korra.“

„Ületame või?“

„Kui sa kaarti vaatad, näed isegi.“

Fergus võttis kaardi ja nägi halli, peaaegu nähtamatut punktiirjoont, mis lookles üle Iirimaa põhjaosa, kuid jättis puutumata kitsa maariba läänes, Donegali. „Iirimaa kõige põhjapoolsem osa asub lõunas,“ tsiteeris ta.

„Ükspäev, ükspäev…“ pomises onu Tally nagu mantrat.

„Ükspäev on mis?“

„Ükspäev on ainsaks piiriks meri, selle ainsateks valvuriteks liivaluited ja ainsateks elanikeks vabariiklased. Ükspäev, Fergus.“

„Kuhu siis unionistid1 lähevad?“

„Nemad saadetakse avakosmosesse, warp2 viis.“ Onu Tally keeras mööda teesilmust tagasi sinnapoole, kus silmapiiril tärkas valguskuma. „Õnn kaasa. Nii, Fergus, auto jätame siia. Hakka peale. Turbalõikuri kamp on meil kraes enne, kui sa arugi saad.“ Ta parkis auto tee äärde, nad võtsid pakiruumist labidad ja kotid ning kõndisid rada pidi sada jalga edasi. Mõlemal pool jalgrada võrsusid mustast märjast maapinnast pruunid kõrred ning ereroheline rohi kattis soisemaid kohti nagu hallitus. Päeva esimene põldlõoke sööstis peidust välja. Fergus lähenes mahajäetult seisvale turbalõikurile. Kõikjal masina ümber oli maapind segi pööratud, täis eelmise päeva turbalõikuse jääke. Kuid „maapind“ polnud selle kohta õige sõna. See oli turbamätas, rammus ja poorne turvas, mis oli tekkinud siin läinud aastatuhandete jooksul vohanud elust, mille aeg mineviku paksuks võlukangaks kokku pressis. Seal kaevates võis leida ürgsete metsade puitu ja vaigutükke, millesse oli tardunud kadunud ajastu putukaid. Ja sealt kaevatut võis põletada küttena.

Nagu ütles isa, ei suuda sünges maailmas mitte miski pakkuda mõnusamat troosti kui koldesse visatud turba lõhn.

Roosa kuma kogus silmapiiril jõudu, sellal kui nemad kaevasid ja rohmakate kamakatega kotte täitsid. Koidik muutus kirkamaks. Mäe otsas oli taevas selge ja peaaegu käeulatuses, meeled puhtad ja korrastatud. Onu Tally ägises kühveldades, trimmis ja pingul kere rassimisest rõõmu tundmas. Fergus hoidis onu ees kotisuud lahti ja siis vahetasid nad osad. Hiljem kavatsesid nad turbakotid 90 penniga tükist maha müüa ja Fergus pidi koti pealt saama 30 protsenti. Kuid turbalõikurimehed olid õige pea saabumas ja selleks ajaks pidid nemad olema sealt kadunud.

Hädakisa sundis Fergust ümber pöörama. See oli kõigest kreemika karvaga kitsetall, kes poolsada jardi eemal või veelgi kaugemal ootava ema poole määgis.

„Too termos siia, Fergus,“ palus onu Tally. „Kurk kuivab hullusti. Eile sai nina korralikult täis võetud.“

„Oli ka nii või?“

„Jah. Koos sinu papsi ja Pad McGuire’iga. Nad astusid korraks Finicule’i kurku kastma. Sa ju tead, kuidas see lõpeb.“

„Kas te laulsite jälle, onks?“

„Me olime lausa nii täis, et laulsime „Kaht väikest koerapoega“. Kujuta ette! Sinu paps ei suutnud rohkemat kui „Väike kutsu, väike kutsu, rõõmus ja naks“. Ja kell oli kõigest kümme.“

„Ma ei usu sind.“

„Olgu peale. Võib-olla mitte just nii pööraselt.“

Fergus läks kaubiku juurde ja otsis üles teetermose. Ta võttis selle kaasa, nad lonkisid ühe kaljunuki juurde ja jõid tassikese. Päikeseketta serv kerkis üle mäe. Tuul kogus jõudu.

„Kristuse päralt, küll siin on vaikne,“ ütles onu Tally.

„See oleks päris veider koht elamiseks.“

„Siis sa peaksid olema erak.“

„Siin polekski peale palvetamise midagi teha,“ arvas Fergus.

„Jajah. Surma ajaks oleks sul igale viimasele kui patustajale täielikud indulgentsid valmis. Ja siis läheksid sa ühe hooga otse taevasse.“

„Sa peaksid siia üles kolima.“

„Koliksin kah. Ainult et see on tiba liiga kaugel.“

„Kaugel millest?“

„Lähimast kõrtsist.“

„Sa võiksid siin oma pruulikoja avada, onks.“

„Aga mida ma selles pruuliksin?“

„Palveid. Mida siis veel?“

Onu Tally andis talle kerge kõrvakiilu. „Sa oled liiga terane, Fergus McCann. Anna mulle termos.“

Tee joodud, loopisid nad täis veel kümme kotti. Kui lahtist turvast polnud enam järele jäänud, lõi onu Tally labida maasse ja nad hakkasid kotte kaubikusse tassima.

„Pole paha noos.“

Fergus lonkis kaugemale, teisele poole turbalõikurit. Ta silmitses silmapiiri ja kuulas hommikut saabumas. Putukate sumin, lindude väikesed sähvatused ja kaugel eemal, oru põhjas, üksiku veoauto põrin. Päike paistis läbi pilveloori valkjalt ja mahedalt. Rada viis välja suure tee peale, tee aga lõikas raba pooleks ja kulges otsejoones silmapiiri poole. Ka siin üleval oli piiritsoon. Poiss heitis pilgu tagasi Põhja, kuid tema selja taha jäi Vabariik.

„Ferg, liiguta ennast,“ hüüdis onu Tally.

„Kas teeme veel paar kotitäit?“

„Mis kell on?“

Fergus vaatas käekella, mille vanem vend oli tema kätte hoiule andnud. „Pole veel seitsegi.“

„Hea küll. Aga siis me peame seda juurde lõikama.“

Labidas kaenlas, ronisid nad süvendisse, mille turbalõikur endast eelmise päeva lõpus maha oli jätnud.

„Sina võtad siit otsast, mina sealt. Terav külg tuleb lüüa otse turbasse, eelmise labidatäie kõrvale.“ Onu Tally näitas talle ette. „Siis lähed järjest mööda rida edasi.“

„Nagu ruudustik või?“

„Just. Kui esimene rida on lõigatud, läheb juba lihtsamalt.“

See võttis rohkem aega kui turbalõikuri jääkide kallal rügamine. Kuid värske turba lõhn oli selge ja puhas ning vetruvasse massi sisselõike tegemine pakkus iseäralikku rahuldust.

Fergus sai valmis korraliku „ruudustikuga“ ja jätkas piki lõikeserva, onust kaugemale.

„Aaaaahhh!“ röögatas poiss, kui labida uue nurga all jõuliselt maasse rammis. Tolli kaugusel pruunist turbaseinast ta kangestus. Võõrapärane värv, tuhm parkjas helk sundis teda seisatama. Fergus lasi labidal enda kõrvale maha kukkuda ja pilgutas silmi. Siis sirutas ta käe ja puudutas maapinda. Ehk oli see valguse tekitatud silmapete. Või kivi. Või…

Mis iganes seal ka oli, oli see kõva.

Poiss sülitas nimetissõrmele ja hõõrus korraks. See läigatas pisut, nagu naeratus.

Mündiserv. See seal oligi.

Põnevil, sülitas ta sõrmeotstele ja hõõrus uuesti.

Ei. See oli midagi suuremat. Metallikeerd, mis palmikulaadselt ümber iseenda väänles.

Metalli põrnitsedes märkas ta ühtäkki selle alt paistvaid sõrmi, nelja sõrme. Need olid pruunid ja kortsulised ja tillukesed. Nahk nende peal oli luude jaoks liiga suur ja lotendas veidi. Sõrmed meenutasid ema omi, kui tal olid käes kõige suuremad kummikindad.

Sõrmed olid imekaunid, nagu etteasteks valmistuval pianistil, kuid Ferguse omadest poole väiksemad.

„Jeesus.“

Oma turbapätsirea otsas tööd rügav onu Tally teda ei kuulnud.

„Onks! Jeesus küll, onks! Tule siia!“

„Mida?“

„Siin on midagi. Maa sees. Käsi.“

„Misasja sa räägid, mis käsi?“

„Pisike käsi. Ja käevõru selle ümber. Ja natuke riiet.“

Onu Tally turtsatas. „Kuule, Ferg. Praegu on juuni. Mitte mingi kuramuse 1. aprill.“

Ent ta tuli ja heitis pilgu sinna, kuhu Fergus osutas.

Nad seisid vaikuses ja jõllitasid turbaseina.

„Neetud,“ ütles onu Tally.

See nägi välja nagu seinamaaling.

Jalgu polnud.

Käest kõrgemal paistis pruuniplekilise riidega kaetud kägaras ülakeha. Õlad, kael ja pea kadusid kaugemal pinnasesse.

„See on laip,“ ütles onu Tally.

„Surmkindlalt on see laip,“ vastas Fergus.

„Võiks öelda, et kindlalt surnud.“

„Kas need on provod3, onks?“

„Provod?“

„Kas see on mõni nende tapetu?“

„Miks nad peaksid lapse niimoodi matmisega vaeva nägema?“

Fergus taipas. Muidugi. Tilluke käsi – see tähendab lapse keha. „Äkki oli see hukkamine? Reeturi laps. Keegi, kes oli Üritusele kahju teinud.“

„Mkm. See pole provode moodi.“ Onu Tally asetas laiba kõrvale labida, see oli torsoga ühepikkune.

„See on tüdruk, onks,“ ahhetas Fergus. „Vaene väike tüdruk. Vaata tema käevõru ja kleiti.“

„Helde jumalaema. Kaome siit.“

„Aga onks…“

„Kuule – ta on surnud, on ju?“

„Ma tean, et ta on surnud, aga…“

„Jajah. Ja tõenäoliselt mõrvatud, eks ole?“

„Mõrvatud?“

„Kui me nüüd sellest teatame, on meie turbalõikamisega ühel pool.“

„Aga onks, kui turbamasinamehed tulevad, lõikavad nad ta lihtsalt puruks. Ribadeks. Ime, et nad jätsid pooleli just selles kohas. Ja et mina teda märkasin.“

„Fergus, seda last ei ärata enam keegi ellu.“

Samal ajal kui onu neid sõnu lausus, varises süvendi seinast turbakamakas ja nähtavale ilmus küünarnukk, väike ja parkunud.

„Püha Jeesus ja neitsi Maarja.“

„Kuule, onks. Palun.“

„Mida sa tahad, et ma teeksin, Fergus?“

„Ma ei tea.“

Nad seisid vaikides süvendi ääres. Kitsetall mökitas kaugel eemal, justkui oleks ta eksinud. Fergus tundis pisaraid kurku kerkimas ja hammustas vihaselt huulde.

„See on samasugune tüdruk nagu meie Theresa või Cath, onks. Me ei saa teda niisama lihtsalt siia jätta, et masin ta puruks hekseldaks. Teda on kerge mitte märgata. Ta on rabas olemisest üleni pruuniks läinud.“

Onu Tally ohkas. „Me oleme praegu Vabariigis, ma arvan. Sel juhul pean ma rääkima Gardaíga. Mitte RUCga4.“ Ta haaras maast Ferguse labida. „Sõidan mööda teed alla tagasi ja siis Inchquini. Kui turbalõikurimehed kohale jõuavad, siis tulid sa siia linde vaatlema.“

„Linde vaatlema?“

„Ja sa tegid süvendist omale varje ja lihtsalt juhtusid seda märkama. Jõudis kohale?“

„Jah, onks.“

„Läksin politseid kutsuma.“

„Okei.“

Nad vinnasid viimased kaks turbakotti ja labidad kaubikusse. Onu Tally ronis rooli taha ja keris akna alla.

„Ja Fergus,“ ütles ta.

„Mida?“

„Ära puuduta teda. Ära püüa teda rohkem välja kaevata.“

„Miks mitte?“

„Sõrmejäljed. Nad peavad sind mõrtsukaks, ohmu.“

„Ha-haa.“

„Ma räägin tõsiselt.“

„Okei, onks.“

„Ja võta see.“

„Mis asi?“

Onu Tally tuhlas kindalaekas ja ulatas Fergusele binokli. „Lindude vaatlemine. Mäletad?“

„Mäletan.“

„Hoia sellest laibast eemale.“

Kaubik sõitis minema. Fergus läks tagasi süvendi juurde ja ootas selle serval, uurides läbi binokli avanevaid vaateid. Poole ajast põrnitses ta läbi suurenduse pruuni surnukeha rabas. Ta nägi mustrit sõrmeotstel, nagu oleks väike tüdruk alles eile elus olnud. Jooned looklesid ja siuglesid nagu jõed. Raba mingisugune eriline omadus oli need eriliselt esile toonud. Siis märkas ta murrukohalt välja ulatuvat hallikasvalget luuotsa. Selles kohas oli turbalõikur tüdruku jala läbi lõiganud. Ferguse magu tõmbas krampi. Ta pööras ümber ja uuris allpool laiuvale tasandikule avanevat vaadet, milles paistis ühekorraga suur osa Fermanagh’ krahvkonnast. Ent ükskõik kui hoolega ta ka ei silmitsenud, võinuks ta vanduda, et lapse pilk tema selja taga sihtis talle otse keset turja, silmad naelutatud abaluude vahele. Poiss võdistas õlgu, näpistas end ja vahtis läbi binokli kauget horisonti. Siin üleval, häirimatul mäeharjal oli raske uskuda, et allpool tasandikul elavate inimeste seas valitses säärane rahutus. Suitsusäbrud, kõikuvad puud, sinist ja punast välgutavad autod asfaltteedel, kõik nad liikusid haudvaikuses. Raudkull liugles õhuhoovusel siia-sinna ulpides üle poisi vaatevälja. Hetk hiljem sööstis lind maa poole ja kadus pilgu eest. Fergus roomas vetruval maapinnal edasi ja jäi kõhuli lamama, luurates allpool paistvat maailma. Tema selja taga ohkasid rohukõrred, hääl täis ootust.