Читать книгу Laps, kelle aeg unustas - Siobhan Dowd - Страница 3

Ema kammis igal õhtul mu juukseid ja kiitis, kui kena ja korralik ma olen. Nii ma siis kasvasin, jupikaupa ja tasahaaval nagu kivipurikad koobastes. Ta andis mulle töid teha. Jahvatasin leiva küpsetamise jaoks viljateri nii, nagu ta mulle ette näitas, ja hakkasin põrandat pühkima peaaegu kohe, kui olin kõndima õppinud. Eelmise päeva tolm lendas järgmisel hommikul idapoolsest uksest välja ja kooljakesed maja tagaosa varjudes said jälle hingata. Õhtupoole korjasin õuest marju, tulehakatist ja muid asju ning see oli minu osa tööst, samamoodi nagu lapse hoidmine, kes oli kootud rätiga minu selga seotud ja magas. Tema läks sinna, kuhu läksin mina.

Mäletan, kuidas isa ühel talvepäeval pealt vaatas, kui ma tema tooli ümbert põrandat pühkisin. Ta naeris ja hoidis luuda jalgadega kinni ja silitas mu pead. Isa kutsus mind lapseks, kelle aeg unustas. Ja see hüüdnimi jäi mulle külge.

Hääl unenäos vaikis järsku. Fergus ehmus ärkvele, maapind tema all vappus. Ilmselgelt oli ta tukkuma jäänud. Binokkel oli tema kõrvale maha kukkunud ja päike kõrgemale tõusnud. Poiss lamas kõhuli süvendi kõrval sõnajalgades. Ta vaatas ringi ja nägi turbalõikurimehi, kes olid juba kohale jõudnud. Maa vappumine tuli masinast. Kata-tarra-tarra-kat.

Mehed polnud teda märganud. Oranž sõiduk tagurdas ja lõiketera tõusis täiskõrgusele, terav serv valmis seatud, nagu asuks see rünnakule.

„Pidage,“ karjus Fergus püsti hüpates. „Pidage kinni!“

Mees masinas ei kuulnud, kuid teine mees, kes kõndis süvendi poole, pööras pead ja vahtis Fergust.

„Pidage kinni! Palun.“

Teine mees signaliseeris käega, nagu tahaks öelda: „Pea kinni, enne kui hilja!“ ja masin jäi vait. Kaugusest kostis sireenihuile.

Fergus astus edasi, et mees turbalõikuri kabiinis võiks teda näha.

„Pidage kinni!“ hüüdis poiss uuesti. Tema hääl kandus üle lageda raba. „Seal on üks surnukeha. Onu läks politseid kutsuma. Seal nad ongi.“

„Politsei?“ päris mees masina roolis.

„Surnukeha? Mis surnukeha?“ küsis mees maapinnal.

Vaateulatusse jõudis politseiauto, siis teinegi. Värvi põhjal võis öelda, et üks tuli põhjast ja teine lõunast. Nad sõitsid üle mägitee ja peatusid veidi kaugemal. Autouksed paukusid. Mundris mehed astusid välja ja Fergus tundis ära onu Tally, kes ilmus lagedale Gardaí auto tagumisest uksest. Onu osutas Ferguse ja turbalõikurimeeste poole ning mundrimehed liikusid üle raba lähemale, valides hoolikalt teed, ogalise ja torkiva rohu sees aeg-ajalt koperdades. Onu Tally järgnes, käed teksajaki taskutes peidus, nagu oleks ta täielikus teadmatuses maapinna reetlikust loomusest.

„Persse küll,“ kuulis Fergus politseinikku ütlemas. „Mu saabas on omadega õhtul.“

„Kuradile,“ ütles RUC-mees.

„Mida põrgut siin toimub?“ küsis turbalõikuri juht. Ta oli masinast alla maa peale roninud.

Fergus osutas surnukehale rabas, küünarnuki teravikule, pikas rüüs torsole ja väljaulatuvale luuotsale. Maapinna pruunikal taustal ja langeva valguse nurga tõttu ei hakanud need otsekohe silma.

„Poiss ajab segast,“ ütles mees maapinnal. „Pole seal mingit surnukeha.“

„On küll. Vaadake.“ Fergus hüppas alla süvendisse ja tõmbas sõrmega mööda keha kontuure. „See on käsi. Ja vaadake – käevõru. Võib-olla kullast.“

„Kristus. Tal on õigus, Mick,“ ütles turbalõikuri juht.

Politseinikud jõudsid hingeldades kohale.

„Onu Tally ja mina,“ rääkis Fergus, „meie leidsime ta. Me olime hommikul vara siin linde vaatlemas.“

„Linde vaatlemas? Jajah, muidugi,“ ütles mees, keda kutsuti Mickiks.

„Tõega.“

„Pigem nagu…“

„Linde vaatlemas,“ ütles Fergus. „Ja siin paistab luu. Katki murtud.“

Keegi ei öelnud midagi.

Onu Tally astus süvendile lähemale ja võttis sigareti välja, kuid ei süüdanud seda. „Keegi tappis ta ja mattis siia,“ oletas ta. „Ja tänu Fergusele ei hekseldanud teie neetud masin laipa pudiks.“

„Olgu, olgu,“ vastas Mickiks kutsutav. Ta pakkus onu Tallyle tuld ja pani ka ise suitsu ette.

„Kui kaua see tüdruk sinu arust siin olnud on?“ küsis Iiri politseinik.

„Me ei saa olla kindlad, et ta on naissoost,“ vastas RUC-mees.

„Aga käevõru? Ja see kampsun tal seljas? Mingi villane öösärk.“

„Ma pole kunagi näinud sedalaadi öösärki poisi seljas. Mitte tänapäeval. Siis peaks see olema pidžaama, või mis?“

„Kas me oleme piirist põhja või lõuna pool? Seda tahaksin ma küll teada.“

„Vastavalt minu Ordnance Survey kaardile on kuskil läheduses oja. Põhi jääb sellest ühele poole ja lõuna teisele.“ Seda öelnud mees kandis erariideid ja kõneles briti aktsendiga.

Onu Tally jutustas: „Olime Fergusega siin paar tundi. Linde vaatlemas. Aga me pole oja näinud. Ainult raba.“

„Kevad on olnud vihmavaene, oja on tõenäoliselt ära kuivanud,“ pakkus Iiri politseinik. „Ma ütleksin, et surnukeha kuulub siiski teile. Kui kaarti arvestada.“

„Ja mina ütleksin, et see kuulub teile.“

„Poja, roni sealt parem välja.“ Erariietes inglase häälest kostis vaikset käsku. Ta sirutas käe alla süvendisse, kuid Fergus raputas pead. Poiss toetas peopesad servale ja hüppas üles.

„Vaene väike tüdruk,“ ütles turbalõikurimees. „Ta paistab seitsme-kaheksa-aastane. Noorem kui minu Mairead.“

„Kutsusime patoloogi kohale, aga vahepeal piirame ala sisse. Sobib?“ küsis inglane Iiri politseinikult.

„Meie tegime ka väljakutse. Aga meie patoloog peab tulema Galwayst.“

„Galwayst?“

Iiri politseinik kehitas õlgu.

„Noh, meie patoloog jõuab siia enne teie oma. Võtsime kaasa natuke linti, kas me võime sündmuskoha sisse piirata?“

„Laske käia. Meie lint on sama värvi, nii et vahet pole.“

Politseinikud ajasid Ferguse, turbalõikuri töölised ja onu Tally eemale.

Onu Tally nõksas peaga Ferguse poole, kutsudes teda teerajalt veidi kaugemale, et nad saaksid omavahel rääkida.

„Üks pisiasi, Ferg. Me oleme jalamehed. Pidin kaubiku linna parklasse jätma, enne kui politseisse läksin. Ma ei tahtnud, et nad meie turbakottides nuusiksid. Siis sundisid nad mind politseiautos endaga kaasa tulema. Ükskõik, kes mind sireenide huilgamise saatel nägi, pidi arvama, et olen teel Long Keshi vanglasse. Kujuta pilti! Ja minu kaubik seisab koos 30 naela väärt turbaga keset Inchquini.“

„Sa võid tagasi kõndida, onu Tally. Kui alla jõuad, võid ju hääletada.“

„Nalja teed? Kes korjaks minusuguse tüübi peale sellises Jumalast hüljatud paigas nagu see siin? Bandiitide maanurk5 ikkagi!“

Fergus naeris. „Ma juba kuulen järgmise mäe tagant trummipõrinat, onks. Pärismaalased muutuvad rahutuks.“

Onu Tally ümahtas. „Neetud, me oleme täitsa jalamehed.“

„Me võime mäest alla joosta. Inchquini on ainult kümmekond kilomeetrit.“

„Lase siis käia, maratonijooksja.“

„Onks?“

„Mis on?“

„Oled sa kuulnud mõnest tüdrukust või lapsest, kes on hiljuti ära kadunud?“

Onu Tally mõtles. „Ei. Mitte viimasel ajal. Aastaid tagasi jäi Dranmore’i teel kadunuks üks piiga. Aga tema oli vanem. Kolmteist. Ja tuli välja, et ta lihtsalt jooksis minema, et poistega ringi ajada. Petis. Mina arvan, et kes iganes selle väiksekese mõrvas, sõidutas laiba siia üles miilide kauguselt. Tõenäoliselt polnud tüdruk üldse kohalik. Võib-olla isegi mitte iirlane. Kes teab?“

„Mina ütleksin, et ta on iirlane.“

„Miks?“

„Kas sa käevõru nägid?“

„Ei.“

„See oli põimitud metalliribadest. Umbes nagu keldi stiilis.“

„Ei ole võimalik.“

„On küll.“

„Vaene pisike mutukas. Aga seda träni ostavad turistid ka.“

Erariides politseinik astus neile lähemale. „Meil on vaja teie tunnistusi,“ ütles ta. „Mida te siin tegite, kui te ta leidsite ja … Sedalaadi värk.“

„Pole just palju rääkida. Olime juba vara mäe otsas linde vaatlemas…“ alustas onu Tally.

„Ja siis märkasin mina teda,“ segas Fergus vahele. „Ma nägin teda maa sees. See oli nagu maskeering.“

„Maskeering?“

„Teate küll. Sõdurid laigulistes vormides. Või linnud põllul. Maskeeritud nii, et sa neid ei märkaks.“

RUC-mehe silmad pöördusid taeva poole. „Juba jõudis kohale.“

„Kõigepealt nägin käevõru. Siis tema kätt. Siis keha. Ja siis … luud. Läbi lõigatud.“

„Ja siis mis? Kas sa katsusid teda?“

„Võib-olla. Ainult riiet.“

„Ja mina sõitsin Inchquini, et politseile teatada,“ ütles onu Tally.

„Miks Inchquini? Miks mitte teisele poole Roscillinisse?“

„Noh, me arvasime, et oleme piirist lõuna pool.“

Erariides mehel oli terav lõug ja tumedad paksud juuksed, mida tuuleiil lehvitas. „Ma ütleksin, et teil on õigus. Aga see Paddy seal räägib, et kui te läksite üle matkaraja sinna, kus te ta leidsite, tulite uuesti üle piiri Põhja.“

„No mis sa kostad!“

„Olete te ise põhja poolt?“

Onu Tally noogutas. „Me oleme Drumleashist, Fergus ja mina.“ Ta andis politseinikule nende täisnimed ja aadressid.

„Käid sa veel koolis?“ küsis politseinik Ferguselt.

„Mul on vaheaeg. Lõpueksamid algavad kohe.“

Politseinik kopsis pliiatsiga vastu märkmikku. „Ja teie, härra McCann? Millega teie tegelete?“

„Selle ja teisega. Baaritöö. Tööd on neil päevil raske saada.“

„Tublil mehel nagu teie? Te peaksite astuma RUC liikmeks.“

„Ma võin küll olla iirlane, aga ma pole lammas, kes ise vabatahtlikult tapale läheb,“ vastas onu Tally. Ta hirnus oma nalja peale naerda. Hetke pärast liitus naeruga ka erariides mees.

Neist paremal peatus veel üks auto. „Patoloog tuli,“ ütles erariides mees. „Näib, et ta sõitis Londonderryst siia tavalisest poole kiiremini.“

Priske viiekümnendates aastates mees astus autost välja, käes päevinäinud reisikott.

„See oli nüüd küll kähku tuldud, Jack,“ lausus erariietes mees.

„Tere, Duncan. Kus ta on?“

Kaks meest kõndisid üle raba surnukeha poole. Onu Tally pani käe Ferguse õlale.

„Mulle ei meeldi see politseivärk,“ sosistas ta. „Lähme minema.“

„Onks, ei, mitte veel. Ma tahan kuulda, mida patoloog ütleb.“ Enne kui onu Tally suutis teda peatada, vingerdas Fergus end vabaks ja astus süvendist paari meetri kaugusele. Ta heitis kõhuli, et püsida silme alt eemal, ja kuulas, mida politseinikud räägivad.

Arst libastus mudas ja vandus. Tal tekkis raskusi süvendi põhja, surnukeha juurde pääsemisega. Siis valitses vaikus.

„Kui kaua sinu arvates ta siin on olnud, Jack?“

Fergus lükkas rohu kõrvale ja nägi Iiri politseinikku süvendi kõrval justkui palves põlvili laskumas. Kõrgel pea kohal lendas lennuk, hääletu krutsifiks taevast lõhestamas.

„Neetud põrguvärk.“ See oli arsti hääl.

„Kui kaua?“

„Vaene laps! Ja tema nahk on vigastamata.“

„Ma tean. Ta just leiti. On ta siin olnud päevi? Või nädalaid?“

„Kauem, Duncan.“

„Mitte kuid?“

„Sajandeid.“

„Sajandeid? Tahad mu kulul nalja teha või, Jack?“

„Sul on vaja arheoloogi, mitte politseid.“

„Arheoloogi?“

„Mulle meenub üks teine surnukeha. Leiti sarnasest pinnasest, kaugemal lõunas. Tuli välja, et see oli igivana. Rauaajast.“

„Ei ole võimalik. Vaata naha seisukorda. Riiet.“

„See on rabale tüüpiline. See säilitab asju. Nagu muumia Egiptuse hauakambris.“

„Kristus küll, sa tõmbad mind orki. See peab olema nali.“

„Kristusel on õigus, ja ei mingit nalja.“ Arsti hääl jäi hingetuks, kui ta pingutas tagasi üles pääseda. „Tänan. Siiani teame ainult seda, et too laps võis kõndida maa peal samal ajal kui teie mees ise.“

„Milline „teie mees“?“

„Jeesus Kristus, kes siis veel?“

„Jeesus?“

„Me räägime 2000 aasta tagusest ajast, Duncan. Võib-olla ka rohkem.“

„Mis teeb selle käevõru, riide, kõik…“

„Hindamatuks. Kui mul on õigus, istute te siin sensatsiooni otsas.“

„Ma teadsin, et ta on meie pool piiri. Ma teadsin seda.“