Читать книгу Laps, kelle aeg unustas - Siobhan Dowd - Страница 5

Sel õhtul jõudis isa koju parasjagu lauakatmise ajaks. Ta viskas Roscillin Stari diivanile, vandus ning tema paksud hallid kulmud tõmbusid kipra.

„Oli sul töökojas kehv päev, Malachy?“ küsis ema.

„Ei. Me tegime kenakesti äri.“

„Mis sind siis vaevab?“

„Sa pole raadiot kuulanud? Veel kaks on surnud,“ ütles ta. „Pärast 61 päeva nälgimist.“

„Püha jumalaema!“

„Nad lasevad neil kõigil surra. Bobby Sands oli alles algus.“

„Maze on neetud paik.“

„See pole Maze, naine. See on Long Kesh.“ Isa räntsatas toolile.

„Maze, Long Kesh. Mis vahet seal on?“

„Sama hästi võid sa Inglismaad emamaaks kutsuda, Pat.“

Ema tõmbas laua seina äärest eemale. „Mul on söök valmis.“

„Ja see on kõik, mis sul öelda on?“

Ema võttis tüdrukute jaoks kokkupandavad toolid ning tõstis need seina ja laua vahele. „Kus need kaks paharetti on?“ Ta läks tagaukse juurde. „Theresa, Cath,“ hüüdis ta. Seejärel asetas ta viimase noa ja kahvli isa kohale. „Meil pole mõtet nende moodi nälgida.“

„Jeesus… Naised!“

„Okei. Seega on näljastreik tragöödia. Kõik paari vana hilbu pärast.“

„See ei ole hilpude pärast.“

„See on hilpude pärast.“

„See on selle pärast, mida hilbud tähendavad, Pat. Kui sa ei kanna vangiriideid, oled sa poliitvang. Ja kui sa oled poliitvang, ei ole sa pisikurjategija. Ja just selleks britid neid peavad.“

„Mis vahet sel on, mida nad arvavad?“

„Järgmisena ütled sa, et sellel sinu Thatcheril on õigus, kui ta neil surra laseb.“

„Ma ei ütleks seda mitte kunagi. Ta peaks laskma vangidel seljas kanda seda, mida nood tahavad, kui see ainult lõpetaks selle hullumeelsuse. Nüüd istu ja joo oma teed.“

Isa mühatas ja võttis istet. Fergus liitus temaga. „Isa, ma kuulsin, kuidas onu Tally rääkis ükspäev „emamaast“.“

„Sai ta palgatõusu või?“

„Ei usu. Ta lihtsalt rääkis, et plaanib suvel sinna sõita.“

Isa kihistas. „Kui seda ütleks keegi teine peale onu Tally, siis veeretataks ta läbi tõrva ja sulgede Drumleashist välja. Kuidas ta sellest puhta nahaga pääseb, on minu jaoks müstika.“

„Isa, onu Tally ja mina leidsime laiba. Rabast.“

Ta hakkas just lõpetama lugu mäel veedetud päevast, kui tüdrukud tagauksest sisse tormasid.

„Ma suren kohe nälja kätte,“ üürgas Theresa.

„Kus te ometi olite?“ Ema võttis tüdrukute taldrikud grilli alt, kus need soojas olid.

Fergus pilgutas neile kahele silma. „Sa punetad näost, nagu oleksid jooksnud, Cath,“ ütles ta.

„Me mängisime Caseydega „Uka-ukat“,“ ütles Theresa. „Ja Cath sai Seamuse kätte. Ja siis Seamus andis talle musi. Ja mina nägin seda pealt.“

„Ei näinud.“

„Nägin küll.“

„Psst,“ ütles ema. „Sööge munad ära, enne kui need külmaks lähevad.“

Lauas valitses vaikus, kuni kõik sõid. Isa pani noa ja kahvli käest ning vaatas Ferguse poole. „See oli sul üks veider päev, Fergus. Ma poleks üllatunud, kui see sinu rabalaps osutuks lõpuks üldse mitte nii vanaks.“

„Miks sa seda arvad?“

„Mul tuleb meelde vana lugu ühest teisest surnust, kes sealt mäe otsast leiti. 40 aastat tagasi või rohkemgi. See oli ühe kohaliku mehe naine. Sinnamaale väitis mees, et naine jättis ta teise mehe pärast maha ja sõitis Inglismaale.“

„Surnu?“ küsis Theresa, silmad erutusest metsikud. „Kas sa leidsid surnud inimese, Fergus?“

„Leidsin jah.“ Ta pidi oma loo uuesti otsast peale jutustama.

„Ma tahan minna ja teda näha! Ema? Isa? Kas ma võin? Palun?“

„Mina ka,“ lisas Cath.

„Ei või, mitte kumbki teist,“ vastas ema.

„Oi, aga…“

„Ei mingeid agasid.“

„Me nägime Caseyde surnud vanaisa, enne kui ta maha maeti, eks ju, Cath?“

„Jah. Ta oli üleni nagu vahast.“

Isa põrutas lauale. „Ei mingeid agasid. Nagu ema ütleb. Seal on laps, sandistatud ja mõrvatud. Mitte nagu tavaline surnukeha.“

Valitses vaikus. Cathi nägu oli üleni üks suur traagiline kaotus, Theresa tegi aga sellise lõusta, mis oleks piima hapuks ajanud.

„Mida sa näljastreikijatest arvad, Fergus?“ küsis isa kõneaine muutmiseks.

Fergus torkas kahvli vorsti sisse. „Nad on väga meelekindlad,“ ütles ta. „Mina seda ei suudaks.“ Poiss mugis liha ja neelas. „Ma ei peaks ilma toiduta päevagi vastu.“

„Jumal tänatud, et Joe selles ei osale,“ ütles ema.

Isa noogutas. „Kummaline, kuidas sa tänad Jumalat, et su poeg ei pea end sel kombel ohvriks tooma.“

Ema mühatas. „Ohvriks tooma? See ka mõni ohver.“ Ta küünitas Cathi poole ja tõstis grillitud tomati kahvliga taldriku servalt keskele. „Söö lõpuni, Cath.“

Fergus näris viimast peekonikamarat ja kuulas kella kaminasimsil tiksumas. See näis kinnitavat: varsti on sul klass läbi ja sa oled läinud. Üle teede ja mägede praamile. Üle mere ja suurele maale. Eemale sellest siin.

Niipea kui ta söögiriistad käest pani, sirutas ema käe välja, et võtta tema eest taldrik. „Ohverdus on see, mida tegi Jeesus. Ta päästis meid kõiki. Kelle päästis Bobby Sands?“ küsis ta. „Kelle?“

Keegi ei vastanud.