Читать книгу Laps, kelle aeg unustas - Siobhan Dowd - Страница 4

Saabus veelgi politseinikke ja puhkes veelgi vaidlusi piiri asukoha üle, kuid nüüd kulgesid need vastupidiselt. Tüdruku surnukeha oli kriminaalsest peavalust muutunud väärtuslikuks leiuks. Igaüks kinnitas oma õigust sellele. Fergus kuulas vaikides, onu Tally hoidis eemale.

Keskpäev oli juba käes, kui nad politseinikule meelde tulid ja too nad mäest alla sõidutas. Nad võtsid Inchquinist kaubiku ja sõitsid tagasi teisele poole piiri. Vahis oli teine sõdur, suur kiilakas tüüp, kes nägi välja, nagu suudaks ta kümme pinti alla kulistada sama arvu minutite jooksul. Ta küsis näha onu Tally juhiluba ja luges seda, dokument kaugele väljasirutatud käes, nagu oleks paberil kirbud küljes.

„Jumal küll,“ ütles onu Tally. „Keegi pidi Lloyd George’i kätt müksama, kui ta seda neetud piiri joonistas ja Drumleashi valele poole jättis.“

„Mida see peaks tähendama?“

„Võiks ju arvata, et ta tahtis meid, feene6, Vabariiki jätta, et meist lahti saada.“

Nad sõitsid turbakottidega Roscillinisse ja müüsid kõik, välja arvatud kolm kotti, onu Tally semule Frankile, kes pidas tööriistapoodi. Siis tegid nad peatuse, et võtta paar õlut. Kui nad esimeste Drumleashi majadeni jõudsid, näitas kell peaaegu kolm.

Isa tankis bensiinijaamas uhket sinist Roverit, kui nad sealt mööda sõitsid. Onu Tally lasi signaali, isa tõstis pilgu ja pööras silmad taeva poole. Üldiselt oli see vaikne külake. Modernne katoliku kirik oma lendava taldriku sarnase katusega kõrgus nagu hüljatud ufo. Finicule’s Bar’i nime kandva pubi ees, kus onu Tally tuba üüris ja baarimehena töötas, lösutas üksteise otsas kaks põõnavat koera.

„Ma olen omadega täiesti läbi,“ ütles onu Tally. „Viskan sind koju ära, aga sisse ma ei tule. Tervita ema minu poolt ja anna talle kotitäis turvast. Siis ta ei kurjusta minuga.“

Nad keerasid tupiktänavasse küla kaugemas otsas ja peatusid Ferguse perekonna valge maja ees. Õhtuses päikesepaistes oli sel rõõmus ilme. Roosid olid õitsele puhkenud. Värava välisküljel rippuv silt teatas: „B&B. Koputa ja küsi“. Fergus suutis vaevu meenutada, millal oli viimane kord, kui nende juures peatus mõni klient. Neil oli käinud paar ameeriklasest külastajat, kes olid sealkandis oma juurte otsingul, kuid vägivalla laienedes kuivas äri kokku.

Fergus kargas autost maha ja hiivas sealt välja paksu turbakoti. „Nägudeni, onks.“

„Anna tuld.“ Onu Tally lehvitas ja sõitis minema.

Fergus lohistas turbakoti ümber nurga ja leidis ema pesu riputamas, pesulõks suus. Tuul sasis tema blonde juukseid üle näo, kui ta poisist pilgu üle libistas.

„Tle ppi sll lng,“ ütles ta.

„Mida?“

Ema võttis pesulõksu suust. „Tule appi selle linaga.“

Fergus irvitas. „Muidugi.“ Ta haaras lehvivast linanurgast.

„Kus sa oled terve päeva olnud, Fergus? Sa haised õlle järele.“

„Ainult üks õlu.“

„Alati on see ainult üks õlu.“

„Tõesti oli üks. Läksime onu Tallyga turvast tooma – mul on suur kotitäis kaasas ka –, aga siis läks meil aega. Me leidsime surnukeha, ema. Sealt ülevalt, mäe otsast rabast. Pisike, imetilluke laps.“

Ema peatus ja vahtis avali sui, surudes Theresa pisikesi traksipükse vastu rinda. „Laps?“

„Laps jah, ema.“

„Jumal tule appi. Surnud laps?“

„Muidugi surnud. Maha maetud. Aga turbalõikusmasin kaevas ta välja.“

„Püha jumalaema. Kas ta oli mõrvatud?“

„Ma ei tea, ema. Nad arvavad, et ta on igivana. Rauaajast.“

„Mis sa räägid?“

„Rauaajast. Kaks tuhat aastat või rohkemgi vana.“

Ta paiskas kogu loo endast välja, vaheldumisi end hingetuks jutustades ja emal pesu kuivama riputada aidates.

„Nad ootavad arheolooge,“ lõpetas ta. „Mida sina sellest arvad?“

„Ära unusta särke enne lõksuga kinnitamist sirgeks raputada, Fergus.“

„See on kõik, mida sa ütled? Nad arvavad, et ta elas samal ajal kui Jeesus!“

Ema riputas nöörile viimase soki ja tema käed kukkusid alla. Ta ohkas ja lõi risti ette. „Selline väike tüdruk ja lõpetas seal mäel, Jumalast hüljatud paigas. Pagan pealegi.“

„Ta poleks saanudki kristlane olla, ema, kui ta sündis enne Kristust.“

„Ma tean. Lihtsalt mõtlesin temale, ikkagi ilma palveta maetud laps.“

„Ehk keegi palvetas tema eest.“

Ema ohkas. „Ja võib-olla Tema kuulis neid palveid. Või siis mitte.“ Ta kinnitas teksatunked lõksudega nööri külge. „Mul on hea meel, et ta on nende arvates seal olnud kogu selle aja.“

„Miks?“

„See muudab kõik kaugemaks. Vähem pistmist meiega. Praeguse ajaga.“ Ta tõstis üles plastist pesukausi. „Meil on oma õue pealgi muret küllaga.“

„Vist küll.“

„On jah. Ma just jõudsin Joe juurest tagasi, seega ma tean.“

„Sa läksid Joed vaatama, ema?“ Fergus pani käe Joe kellale. „Kuidas tal on?“

Ema naeratas. „Ta on kasvanud.“

„Möödunud nädalast?“

„Mitte selles mõttes. Ma tahan öelda, et oma peas. See, kuidas ta räägib.“

„Kas teda kiusatakse seal?“

„Ei. Ta on kogu aeg lugenud.“

„Lugenud?“

„Lugenud teadusest. Sellest, mis juhtub, kui valgus satub peeglisse.“ Ta naeratas. „See murdub, räägib tema.“

„Seda kutsutakse refraktsiooniks, ema.“

“Et see siis ongi?..” Ma ei saanud aru. Ta on hullumeelselt sisse võetud mõttest, et teeb oma loodusteaduste lõpueksami uuesti.“

„On ka või?“

„On jah. Vaata nüüd ennast, Fergus. Ajud missugused ja raamatu kaant ei kergita sa terve päeva jooksul kordagi.“

„Ma õpin hiljem, ausõna.“

„Alati hiljem, mitte kunagi kohe. Sa räägid täpselt samamoodi nagu Joey. Ta lubas mulle, et läheb Inglismaale tööd otsima – kui mitte järgmisel nädalal, siis ülejärgmisel. Ja vaata nüüd – ei ole enam mingit järgmist. Kümme aastat trellide taga.“ Ema viskas tühja pesukausi maha. „Ma olen teist kahest surmani väsinud.“

„Ema!“

„Sinust ja Joest. Alati valmis koerusteks.“

„Ema?“

„Ma mäletan, kuidas te püüdsite kahekesi maja maha lammutada. Peksite vastu tagaseina labidatega, mis olid suuremad kui te ise.“

Fergus võttis emal õlgade ümbert kinni. „Nadikaelad, täitsa paras paar.“

Ema haaras nöörilt särgisaba ja tupsutas sellega silmi. „Vaata, mida te olete teinud. Kui Theresa ja Cath mulle täna hommikul küünelakiga mäkerdades lõppu peale teha ei suutnud ja sina läksid mulle sõnagi lausumata hulkuma ja Joey on kümneks aastaks trellide taha pandud… Vannun Jumala nimel. Soovin, et oleksin jäänud Leitrimisse, kus ma sündisin, ja poleks iialgi abiellunud sellise jama keskele.“

„Oh, ema. Me oleme kohutav pesakond. Sa oleksid pidanud meid kutsikaeas ära uputama.“

Ema käsi sasis poja juustes, libisedes üle traatjate juukseotste. „Palun ära mine sama teed kui su vend, Fergus. Luba mulle, et sa ei tee seda.“

„Ei lähe. Mul pole selleks vähimatki tahtmist.“

„Iga viimane kui poiss selles külas tahab olla paganama kangelane. Puhas raiskamine. Aga sina ei tee seda, ega ju?“

„Ei.“

„Sina oled targem, eks ole?“

„Jah, ema. Olen küll.“

„Mine siis õppima.“

„Okei, lähen. Aga ema?“

„Mida?“

„Kas ma võin homme üles mäkke minna? Koos onu Tallyga. Et näha, mida nad laibaga teevad. Ta ütles, et teeb mulle ühtlasi veel ühe sõidutunni.“

„Sina ja su onu Tally. Nagu sukk ja saabas. Okei. Pane ainult õppesõidumärgid välja, mis ma sulle ostsin.“

„Kas ma pean, ema?“

„Seadus on selline.“

„Aga see on sama hea kui karjuda kogu maailmale kõva häälega: MA OLEN PROVO.“

„Mida?“

„Provokaator roolis, ema.“

Ema andis talle lopsu ja naeris. „Sa oled üks õel poisiuss, Fergus. Lase nüüd jalga ja hakka end raamatutest läbi närima.“