Читать книгу Laps, kelle aeg unustas - Siobhan Dowd - Страница 6

Pärast teejoomist läks isa külasse üht pinti võtma. Tüdrukud vaatasid telekat. Fergus pakkus end emale appi koristama, kuid ema peletas poja köögist välja, tagasi õppimise kallale.

Poiss ägas, kuid läks tagasi pisikesse elutuppa ja istus klapplaua taha. Telliskivisuurune Nelkoni ja Parkeri füüsikaõpik oli avatud elastsusmooduli koha pealt. Ta jõllitas valemit, sirgeldades lehekülje servale spiraale.

E = mehaaniline pinge: elastne deformatsioon

Ferguse meeled ei rahunenud. Paisumine, temperatuur, koormus. Sõnad hõljusid ta peas nagu laisad kajakad. Ta tõusis püsti ja läks plaadimängija juurde, tundes kiusatust midagi peale panna. Ta lappas Joe plaatide seas. The Jam, Stiff Little Fingers, tema enda lemmik The Clashi „London Calling“. Siis Joe kõigi aegade lemmik, John Lennoni „Imagine“. Selleks ajaks olid plaadivaod peaaegu ära käiatud. Narmendav ümbris oli katki rebitud. Lennoni prilliklaasid jõllitasid läbi pilvelaikude, nagu oleks ta juba pildistamise hetkel olnud mälestus fotoalbumis.

„Oh, Yoko,“ ümises Fergus meenutades. „Oh, Yoko.“

Kui Lennon möödunud detsembris maha lasti, pidas Joe terve öö vigiiliat, küünlad põlemas ja laulud valjult mängimas. Kaks päeva hiljem tulid politseinikud teda ära viima.

„Mulle see küll õppimise moodi ei paista.“

Fergus võpatas. Ema seisis uksel, klaasist veekann käes. Poiss pani plaadi tagasi.

„Ema – see vesi.“

„Mis sellega on?“

„Anna see siia.“

„See on geraaniumite kastmiseks. Mitte sinu jaoks.“

„Ma tahan sulle midagi näidata.“

Ema ohkas ja pani kannu poja kõrvale. Fergus võttis pliiatsi ja pistis selle poolest saadik vette.

„Mida sa näed?“

„Ma näen pliiatsit, pool vees, pool veest väljas. Kui sa pliiatsi välja võtad, tilgub vesi selle pealt poleeritud puidule.“

Fergus tõstis kannu ema silmade kõrgusele. „Vaata hoolikamalt, ema.“