Читать книгу Odinilaps - Siri Pettersen - Страница 10

Läbi öise metsa libises kaaren, Rimest vaid käsivarre kaugusel. Tiivalöök tundus nagu hingeõhk näol, enne kui lind pimedusse kadus. Rime tegi Nägija märgi.

Veidi eemal lebas maas mingi kuju. Rime peatus. Käsi haaras mõõgapidemest, samal ajal kui ta endale kinnitas, et mets ei varja kedagi teist. Kuu oli kitsas sirp, mis andis kitsilt valgust. Ta aimas liikumist, tuult, mis okstega mängis. Ööhuik lähenes aeglaste kaebehüüetega, mis jäid vastuseta. Rohkem polnud ainsatki elumärki. Rime oli üksi. Kui välja arvata kuju, mis lebas liikumatult samblal. Ta läks lähemale. Kleenuke. Punajuukseline. Läbi rebenenud pükste paistis kriimustatud põlv. Hirka.

Rime tundis rahutusetorget, kükitas maha ja pani käe tüdruku seljale. Too hingas rahulikult. Jäljed samblas osutasid, et ta oli komistanud ja libisenud. Tema nägu oli must ja kampsun katki, kuid see polnud niikaua, kui Rime mäletas, kunagi terve olnud. Hirka ise paistis terve olevat. Välja arvatud käsi, aga seda oli ta juba päeval vigastanud. Rime libistas pöidlaga üle kriimustuse Hirka peopesas. Käsi tõmbles ettevaatlikult. Rumal tüdruk. Süda nagu hundil.

Ülimalt tõenäoline, et ta oli Vetle elu päästnud. Ehk oli see teda rohkem hirmutanud, kui ta välja näitas? Ja siis oli ta siia tagasi tulnud, et hirmule silma vaadata? See ei tundunud usutav. Rime vaatas ringi. Kummuli korv lebas sealsamas kõrval. Ta oli jooksnud. Jooksnud millegi või kellegi eest.

Kas ta teadis? Kas ta oli Rimet näinud?

Ei. Muidugi mitte. Rime oli ettevaatlik. Ta treenis Vargtindi tipus ühes rohuses lohus. Vägi oli seal kõige tugevam. Vähesed julgesid teekonda sinna ette võtta, ja kui keegi vastu ootusi ikkagi tulema juhtuks, kuuleks Rime teda kaugelt. Ja nad ei taipaks nagunii, mida nad näevad. Kaardiväelane, kes harjutab võitlustehnikat. Sõdalane. Mõõgakeerutaja. Ei midagi ebatavalist. Kõige kindlam oleks muidugi siin olles rahulik püsida, kuid tal olid kohustused. Ta pidi kasutama aega selleks, et tugevamaks saada. Et ...

Et Ilumet vältida.

Ilume oli õhtul tagasi jõudnud sealt, kus Rime arvates oli toimunud viimane poolsõbralik käepigistus Ravnhovi ja Mannfalla vahel. Põhja ja lõuna vahel. Rime oli näinud vankreid tulemas, aga oli treenimist jätkanud. Lükanud kojuminekut edasi, kuni kuu tõusis. Kuni ta oli kindel, et vanaema on magama heitnud. Nõrk. Ebaväärikas. See teadmine naeris tema üle.

Ööhuik kaebles jälle. Rime pidi Hirka koju viima, enne kui too end haigeks külmetab. Tüdruk lamas külili, nii oli kerge ta oma kätele veeretada. Ta kobas saba järele, enne kui talle meenus, et Hirka oli selle lapsena kaotanud. See tegi asja vaid lihtsamaks. Korv ei kaalunud peaaegu midagi ja rippus kergena tal sõrme otsas. Tüdruk tõi kuuldavale mingi urina ja tema pea vajus Rime rinnale, kuid ta ei ärganud.

Võis ju nuputada, mis Hirkaga oli juhtunud, kuid Rime oli juba ammu lõpetanud selle üle arupidamise. Hirka oli temast kolm aastat noorem ja ta oli kõikjal, kus rahvas ei käinud. Tal polnud vaja põhjust, et Stridrennat mööda üles ujuda. Või kaidel katuselt katusele hüpata, läbi vajuda ja kinni jääda, nii et mehed pidid ta seestpoolt lahti tõukama.

Rime naeratas. Hirka oli tahtmatult mõjunud otsekui päästik. Ta oli vaevalt ühe talve Elveroas elanud, kui Rime Ilumega siia tuli. Rime oli just kaksteist saanud ega olnud kunagi kedagi Hirka-sugust näinud. Ta oli üles kasvanud Mannfallas, Nägija kodus, Tema tiibade all. Muidugi oli ta teiste lastega kohtunud. Aga nood tulid alati koos vanematega. Ehitud nii jäigaks, et nad vaevu käia suutsid. Nad olid jõllitanud Rimet vaikides ja suurte silmadega – omavanust poissi, kes istus sirge seljaga Nõukogu kaardiväelaste vahel, et oma käsi nende peale panna. Nagu oleks keegi kunagi sellepärast kauem elanud. Juba kaheteistaastasena polnud Rime omaenda müüdi õnge läinud, aga niikaua kuni teised seda tegid, oli tema saatus määratud. Tema teod lahutamatult seotud rahva ootusega õnnistuse järele.

Elveroasse tulek oli põgenemine, mida ta polnud kunagi võimalikuks pidanud. Väike koht kaugel Eisvaldri koridoridest. Elveroas olid lapsed räpased. Nad tegid pahandust ja vigastasid end. Jooksid verd. Ja Hirka kõige rohkem. Kolgrim oli olnud esimesena kohal, et uuele tüdrukutirtsule koht kätte näidata. Hirka oli kohe valmis talle korralikult naha peale andma, see oli Kolgrimile uus kogemus. Hirka ei ulatunud talle isegi kaelani, aga ta oli vilgas kui metskass.

Rime oli nad peatanud. Säärasest metsikust käitumisest vapustatuna oli ta end nende vahele heitnud. Hirka rusikas oli tema alahuult tabanud ja Rime oli omaenda vere maitset tundnud. See polnud, tõsi küll, esimene kord. Nõukogurahva poeg oskas mõõka käsitseda ja teda oli treenitud alates sellest ajast, kui ta käia oskas. Aga see oli esimene kord, kui mõni teine elav olend väljaspool Eisvaldri seinu oli talle käe külge pannud. Verd pühkides oli ta jõllitanud vaheldumisi punast värvi oma käel ja teda löönud tüdruku niisama punaseid juukseid. Tüdruk oli viltuselt naeratanud ja õlgu kehitanud, nagu tuleks Rimel juhtunu eest vaid iseennast tänada.

Rime mäletas, kuidas ta oli tunnistajate hirmus ringi vaadanud. Kui juhtunu Ilume kõrvu jõuaks, maksaks see Hirkale paremal juhul käe, halvemal elu. Igal juhul oleks see taltsutamatu olevus temalt röövitud. Seda ei tohtinud juhtuda. Nii et nad sõlmisid lepingu, püha ja pooleldi vaenuliku, nagu vaid lapsed seda oskavad, ning asi jäi nende vahele. Sel päeval oligi märgilahing alanud. Ja sellest ajast peale oli see neile mõlemale mitu korda peaaegu otsa peale teinud. Nad olid ujunud, kuni hakkasid uppuma, roninud, nii et sõrmed murdusid, hüpanud, nii et lõid end vigaseks. Kumbki ei tahtnud teisest kehvem olla. Nii palju kirge ja nii palju valu. Kõik märkide pärast. Väärtusetud kriimud, mis näitasid seisu lõppematus kahevõistluses. Aga Rime ei mäletanud, et ta oleks Hirkat nutmas näinud.

Ta vaatas seda kleenukest keha, mis tema kätel magas. Hirka punased juuksed olid sassis ja käed karedad. Muld oli kleepunud märgadele jälgedele tema näol. Rime kandis teda hääletult läbi metsa. Kõige lihtsam oleks olnud ta üles äratada, aga Rimele meeldis teda magamas vaadata. Tema nägu oli nii aval. Maskita. Rime tahtis, et see nii jääkski. Pealegi teadis ta, et Hirka vihastaks, kui ärkaks ja avastaks, et teda on kantud süles nagu last.

Rime naeratas. Ta jättis puud selja taha ja jõudis seljakule Elveroa kohal. Tema magav kodu, mille ta varsti lõplikult maha jätab. Teel, mis kulges marjapõõsaste vahel alla asula poole, vonkles udu. Ainus, mida ta kuulis, oli Stridrenna kauge kohin. Kas siin oli alati nii ilus olnud?

Minu tee on valitud.

Hirka surus end tihedamini tema vastu. Kuidas ta Thorraldi äratab, ilma et Hirka ärkaks? Ta ei saanud lihtsalt hütti sisse astuda ...

Rime märkas varju, mis eemal mööda seljandikku liikus. Ta kükitas instinktiivselt maha, Hirka kätel. Mida ta ometi mõtles? Ta oli Elveroas, siin polnud ühtki vaenlast, ühtki ohtu. Ta tõusis taas püsti. Varjust sai laiaõlgne kuju ... ratastel?

Thorrald. Hirka isa selles kummalises vankriratastest ja terasest seadeldises. Üks sepa vaimuvälgatustest. Tool, milles Thorrald sai ilma abita ringi liikuda. Vähemalt siseruumides. Väljas oli teine lugu. Ta oli väikesest majast üsna kaugele jõudnud, aga tal oli silmanähtavalt raskusi, et rohust läbi pääseda. Tema liigutustes oli midagi paanilist. Rime läks talle vastu.

Thorrald paistis neid nähes kergendust tundvat. See kestis vaid hetke, siis tõmbusid tema silmad tumedaks.

„Anna ta mulle!” urises ta, tugevad käed välja sirutatud.

Rime oli harjunud teiste silmadest hirmu ja iha välja lugema, kuid see hirm oli teistsugune. Sellist ta ei tundnud.

„Ta magab,” sosistas Rime. „Me leidsin ta Alldjupi äärest.”

Rime ei olnud seda küsimusena mõelnud, aga ta kuulis, et see mõjus sellena. Thorraldi pilk langes Hirkale ja tema õlad vajusid alla. Ta tõmbas käega väsinult üle näo.

„Tal on ... raske olnud.”

Rime jätkas teed hüti poole, ilma et oleks vastanud. Ta kuulis ratastooli enda taga kriiksumas. Öö oli jahe. Kumbki neist ei öelnud rohkem midagi. Astangul tuli nähtavale ristpalkidest hüti kontuur. Õõvatare. See oli üle kahekümne aasta puutumatult seisnud, sellest ajast peale, mil Nõukogu kaardivägi oli sellele tule otsa pannud ja selle lindpriist omaniku endaga kaasa vedanud. Tuul oli tare päästnud, aga keegi polnud julgenud siia tulla, ei elama ega seda maha lõhkuma. Nägija oli ju määranud, et see peab maha põlema. Rime ohkas. Nägijal oli palju kavatsusi, aga majade ehitamine või mahalõhkumine vaevalt nende hulka kuulus. Seda olid ilmselt ka Thorrald ja Hirka taibanud.

Rime kummardus ja astus hütti. Hirka raskus kätel tegi magusat valu. Tulease hõõgus. Kas keegi ei maga öösiti?

Tuba oli väike ja peaaegu liigagi soe. Seina ääres seisid riiulid, täis igas suuruses ja kõikvõimaliku kujuga purke, karpe ja pudeleid. Kuhu ka ei vaadanud, igal pool oli tee. Laest rippus nööri otsas alla kuivatatud ürte ning lõhnas mündi ja eksootiliste vürtside järele. Natuke liigagi eksootiliste, kui kuulujutud tõele vastasid. Rime oli kuulnud, et Thorrald müüs mustas nimekirjas olevaid taimi, aga ta ei olnud sellest kunagi Ilumega juttu teinud. See oli vaid järjekordne asi, mida Nõukogu kontrollida tahtis, kuid millele Nägija Rime kahtluste järgi mõtlemagi ei vaevunud.

Thorrald juhatas Rime veelgi väiksemasse kõrvaltuppa, kus oli kaunis puuvoodi. Voodiots oli voolitud kui lilleaas ja linnutiivad sirutusid keskelt äärte poole. Thorrald oli tuntud muugi poolest kui tervendavad teed ja õnneamuletid. Ta oli ka tubli puunikerdaja. See oli talle Glimmeråsenis juhtunud õnnetuses jalad maksma läinud.

Rime pani tähele, et voodiotsad olid pandud kokku ilma naelteta, nii et neid sai lahti võtta ja uuesti kokku panna. Äkki oli neil mõnikord muudele asjadele ruumi vaja? Rime kadestas neid. Mõelda vaid, kui oleks saanud niimoodi elada. Kaks väikest tuba, kõik vajalik käeulatuses. Need, kellega koos elati, polnud kunagi kaugemal kui paar sammu. See oli täiesti teine maailm kui An-Elderini perekonna valdused kodus Mannfallas. Rime oleks võinud vanduda, et seal oli tube, mida ta ikka veel polnud näinud. Võis ühes otsas karjuda, ilma et teises keegi kuulnud oleks. Kui alati poleks läheduses olnud kedagi, kes hoolitses selle eest, et neil oleks kõik, mida nad vajasid.

Rime lohutas end sellega, et oli sellele elule lõplikult selja pööranud. Nüüd on kõik teisiti. Ta polnud kolm aastat siidlinade vahel maganud ega hakka seda enam kunagi tegema. Ta järgib Nägijat omal moel. Ta oli Nõukoguga lõpparve teinud. Alatiseks.

Ta pani korvi põrandale ja Hirka voodisse. Tüdruku jalgade lahtikängitsemise ja ta ööseks sissepakkimise jättis ta isa hooleks. Oli hea jälle käsi tõsta, aga Rime polnud väsinud. Viimastel aastatel oli ta kandnud suuremaid raskusi ja kaugemale.

Rime tundis, et ta on sissetungija selles ühel või teisel põhjusel Thorraldile ja Hirkale raskes öös, nii et ta suundus ukse poole.

„Kas sa oled jälle tagasi, Són-Rime?” küsis Thorrald tema selja taga.

Tiitel surus raskelt Rime rinnale. Són. Nõukogusoo poeg. See väike sõna, mis lõi kuristiku tema ja teiste vahele. Ta pöördus taas Thorraldi poole.

„Kui ma kaksteist olin, tegid sa mu käsivarrele kaheksa õmblust. Ja sa ei öelnud kunagi Ilumele sõnagi. Siis olin ma lihtsalt Rime. Ma olen ka nüüd lihtsalt Rime. Ja ma ei tulnud, et jääda. Ma saadan Ilume Mannfallasse.”

„Jah, ta jätab meid ju maha ...” Thorrald libistas paar korda käega üle pealae. Kostis, nagu oleks seemisnahka silitatud.

„Enamik häbeneb oma pettumust väljendada,” ütles Rime ja naeratas.

Thorrald irvitas vastu ja toetas käed lauale. Need oli piisavalt tugevad, et härg üles tõsta. Tema käsivarrel oli tindimärk. Väike lill, mitte suurem kui sõrmeots. Aeg oli sinise värvi tuhmistanud ja piirjooned hägustanud.

„Tahaksid sa midagi hamba alla? Meil on hiidlestasuppi. See on lihtne, aga värske.” Thorrald pöördus tuleaseme poole ja kraapis kulbiga pajapõhja. „See on kohe jälle soe.” Tema hääl reetis, et tegelikult ei igatsenud ta seltsi.

„Tänan pakkumast, Thorrald, aga ma pean tagasi minema,” vastas Rime, ent istus ometi maha. Thorrald vahtis talle otsa. Rime nägi tema pilgus sedasama ettevaatlikkust mida Hirka omaski. Uut distantsi. Nad ei tundnud teda enam. Ta polnud üks nende hulgast.

„Mis me siis peale hakkame, Rime? Meie, lihtsurelikud. Ootame sõda?” Thorrald kallutas end laua kohale. Rime sügas nina, et naeratust varjata. Thorraldi veidi jultunud küsimus oli vahemaad nende vahel kahandanud ja see meeldis Rimele.

„Ravnhov ja Mannfalla taovad omale vastu kilpe. Seda on nad alati teinud,” sõnas Rime ja teadis, et tema jutt kõlab kindlamalt, kui ta oli.

„Taovad vastu kilpe?”

„Keegi ei sure sellest, Thorrald.”

„Mitte keegi teie hulgast ehk.” Thorrald nõjatus taas toolileenile. Kuristik oli nende vahel tagasi. Rime tõusis. Ta oleks andnud palju, kui oleks võinud alatiseks sinna jääda. Tühjast-tähjast rääkida. Tõusta järgmisel hommikul üles ja minna ehk selle mehega koos katusele tulekahjujälgi parandama. Ent Rime ei kuulunud ka sellesse maailma.

Thorrald naeratas, ta tundis end kehvasti. „Aitäh, et sa olemas olid, Rime. Hirka jaoks.”

„Tema oli alati minu jaoks olemas,” vastas Rime.

Thorraldi silmad läksid pärani, reetes nii üllatust kui umbusku. Ta oli alati rahvast peljanud ja Hirkat enesele hoidnud nagu aaret. Thorrald polnud kunagi teadnud, kui palju aega Rime ja Hirka koos veetsid, ja ehk oleks see pidanud jäämagi välja ütlemata. Aga sel polnud enam mingit tähtsust. See oli läbi.

Rime astus välja ja sulges enda järel ukse. Jalad kandsid ta rohuse astangu servale, kus ta jäi pimeduses Elveroad vaatama. Kolm viimast aastat olid õpetanud teda ajalikkusega toime tulema. See oli Nägija esimene sõnum. Mitte miski pole lõplik. Mitte miski pole igavene. Ometi tundis ta kurbust selle pärast, mille pidi selja taha jätma. Ta jättis maha rohkem kui Nõukogu. Rohkem kui perekonnad Mannfallas ja rohkem kui Ilume.

Hüti katusel kraaksus kaaren. See kõlas nagu teadjamehe kähe naer. „Mis-ma-ütlesin? Mis-ma-ütlesin?” Kes teab, mis kaaren ütleb, oli vana Blossa ütlus. See oli teine kaaren, keda Rime sel ööl nägi. Ta tegi taas Nägija märgi. Kuigi ta oli elanud kogu elu Tema tiibade all, ei osanud ta endiselt kaarnate sõnu tõlgendada. Kui ta oleks osanud, oleks kaaren talle ehk nõu andnud. Homme peab ta seisma silmitsi Ilume An-Elderiniga, oma emaemaga ja ühe maailma kõige mõjukama naisega.

Ta hingas sügavalt sisse, astus üle langetatud kase ja alustas teed alla orgu.