Читать книгу Odinilaps - Siri Pettersen - Страница 9

Mis on isa?

Õpetaja? Kalju? Teed näitav täht? Kogu elu oli Urd kuulnud, kuidas teised tema isa kõigiks neiks asjuks nimetavad. Aga talle polnud isa muud kui verine punase lihaga täidetud puupang. Tema isa oli surnud. Spurn Vanfarinn oli surnud.

Selle surma, selle nime raskus oli saatnud lained läbi kõigi üheteistkümne riigi. Mannfalla oli leinas. Nõukogu oli vapustatud, et oli kaotanud ühe kaheteistkümnest. Öeldi, et see poleks saanud enam halvemal ajal juhtuda.

Täiuslik.

Spurn Vanfarinn jättis endast maha märkimisväärse varanduse ja tühja tooli Insringinis. Urdi huvitas vaid viimane. Ta seisis, selg sirge, ja tundis higipiiska laubalt silmanurka veeremas, kuid ei pilgutanud. See oli tema kõige tähtsam päev üldse. Ta oli lähedal. Nii lähedal. Luges just see hetk. Nüüd oli ta täiuslik. Täiuslik poeg. Täiuslik järglane.

Kümme Insringini üheteistkümnest liikmest seisid tema ees. Nõukogu oli kokku tulnud. Mannfalla oli tema taga. Hääletu rahvameri, mille palavus ja kurbus olid taltsaks teinud. Kaarnakandja oli nii lähedal, et Urd oleks võinud teda peaaegu puudutada.

Trummid, mis olid üles platoole suunduvat protsessiooni saatnud, olid mahenenud vaevukuuldavateks oheteks. Aeg oli käes.

Tema taga avanesid uksed ja kaarnaparv värvis taeva mustaks. Üllatavalt hääletult tiirutasid nad ümber kaljude. Kaarnakandja tegi Nägija märgi ja tühjendas ämbri enda ette maapinnale. Ta astus sammu tagasi ja lasi kaarnatel süüa.

Spurn Vanfarinn polnud muud kui verised tükid. Väikesed, väikesed tükid. Urd polnud kunagi unistanud, et näeb teda nii väikesena. Ilma näota, ilma luudeta. Tükkideks võetuna. Enam polnud ta mingi suur mees. Mitte sugugi suur mees. Urd surus naeratuse alla. Võitlus oli läbi. Vaikne sõda, mis oli käinud alates sellest ajast, kui ta oli laps. Alates sellest, kui isa oli tema peale sülitanud, et temast pole rohkem nõukogumeest kui jõeääre hooradest ja et tema katkestab esimesena seitsmesaja-aastase nõukoguliikmete rea.

Isa surma ainus varjupool oli see, et isa ei näe kunagi, kuidas ta eksis. Kui just Vägi seda teadmist temani kuhugi igavikku ei kanna.

Urdi isa tükke jäi aina vähemaks. Ta kugistati alla. Mustad läikivad tiivad kandsid ta minema. Ta pisteti aeglaselt, kuid kindlalt nahka. Koos tema lõputu põlgusega oma vanima poja vastu. See põlgus oli ajanud Urdi pimeduse poolele juba enne, kui ta Riituse jaoks küpseks sai. Süngesse mängu, mis oli talle peaaegu kõik maksma läinud. Alles nüüd oli see vilja kandnud. Nüüd, viisteist aastat hiljem, suutis ta kiviaseme omal käel avada. Viimaks sai ta selle, mida talle oli lubatud.

Ärritav küsimus kerkis taas üles. Miks nüüd? Milleks kogu see aeg? Kas miski oli tookord läbi lipsanud? Märkamatult? Veri, mis oli Ymslandas käärinud?

Mõeldamatu! Urd oli tugevamaks saanud. See oli ainus põhjus. Aga ta võis ju Riituse ajal silmad lahti hoida. Hoolimata sellest, et keegi ei söandaks midagi sellist tema eest varjata. Mitte keegi. Isegi mitte Tema.

Urdi läbis külmavärin ja ta võitles tahtmisega oma kaela puudutada. See polnud midagi. Mitte midagi. Kõigest tavaline valu. Krae oli tihedalt ümber nagu alati. Keegi ei saanud midagi näha. Kuidas ta vihkas seda alalist hirmu, et keegi võiks näha.

Trummid hakkasid jälle tugevamalt kõmisema. Kaarnad kutsuti tagasi. Järel oli vaid punane värv kaljuserval. See segunes tumepruunide toonidega, oli ju siitkaudu igavikku läinud sadu põlvkondi nõukoguliikmeid.

Urd pani end valmis. Järglase valimine Insringinisse oli Nõukogu ja Nägija ülesanne. Käes oli parim hetk oma šansside suurendamiseks. Iga viimane kui neist läheb temast mööda ja avaldab kaastunnet. Ta neelatas. Tyrme Jenkense oli rivis teine. Jenkense perekond ei tundnud Urdi oma vastu suuremat sümpaatiat, kuid Urdil oli üks viht, mida kaalule asetada. Tyrme vend oli neile kopsaka summa võlgu.

Tyrme võttis tema käe ja avaldas kaastunnet. Urd tänas, kallutas end sellele pikale mehele lähemale ja sosistas: „Kõik kohustused minu isa ees surid loomulikult koos temaga.”

Tyrme paistis hetkeks üllatunud olevat, kuid tänas ja läks edasi.

Tulemust oli raske ennustada, aga Urd oli teinud, mis suutis. Järgmine, kellele ta võis mõju avaldada, oli märgatavalt lihtsam juhtum.

Miane Fell oli koos tema isaga Nõukogus istunud niikaua, kui Urdil vanust oli. Neil olid head suhted ja Urd oli naise silmades midagi tabanud. Too oli Urdi isa armastanud. Tunne polnud ilmselt vastastikune, Urd võis küll eksida, aga pidi selle riski võtma. Kui Miane Urdi käe haaras, olid tema silmad paistes ja tühjad ning Urd tundis end juba kindlamalt. Ta naeratas vanale naisele ja sosistas: „Isa ütles, et ainus kurbuseallikas tema elus oli see, et ta ei saanud sinu juures olla.”

Miane pruunid silmad täitusid pisaraist. Ta vaatas Urdi hetkeks umbusuga, enne kui silmad kinni pigistas ja tema käe oma laubale asetas. Urd kujutles, et tunneb, kuidas kaarnamärk tema peopesa põletab. Ta naeratas. Ta oli sama hästi kui sees.