Читать книгу Odinilaps - Siri Pettersen - Страница 7

Rime jälgis Vetlet, kes tema ees mööda teed kaarnamaja poole läks. Poiss mängis juhuslikke seiku sellest, mis oli Alldjupis juhtunud, tegemata ainsatki pausi. Vahel muutus ta nii innukaks, et tal jäid sõnad kurku kinni ja ta pidi uuesti alustama. Iga kord kui ta üle juurte hüppamiseni jõudis, pidi Rime temast kinni haarama ja ta teerajale tagasi tõstma.

Kanarbik oli sügavroheline ja kümbles päikesevalguses. Suve üleküllus oli teinud linnud uniseks ja vaikseks. See polnud päev võimatuteks kõnelusteks. Aga just selline ootas Rimet. Ta märkas, et oli sammu aeglustanud.

Oli kerge kõndida niimoodi koos kellegagi, kes kunagi ei teeselnud. Vetle oli see, kes ta oli, sõltumata sellest, kellega rääkis. Tal polnud mingeid salajasi eesmärke. Tema pilgus ei näe keegi kunagi ahnust. Tema seltsis unustas Rime, kes ta on, ja seda rõõmu koges ta harva.

Elveroa rahvas kohtles Vetlet peaaegu nagu külakassi. Ta võis tulla ja minna, nagu soovis. Võlutud perenaised andsid talle meeleiba ja sasisid tema maisivärvi lokke. Aga keegi ei oodanud, et ta kõigi teiste kombel paigal istuks, kui augur nägijakojas jutlust pidas. Poiss oli ilus – Nägija kingitus, mis ta tihti rahva hirmust päästis. Kahtlusest, mis saatis kõike erinevat. Vetle maailmas ei kulgenud aeg nii nagu teistel. Oluline oli alati kõik vahetu. Kõige lähem. Täna oli see Hirka, mis oli ka mõistetav.

Tüdrukul polnud kolme aastaga selgroogu vähemaks jäänud, seda tuli tunnistada. Ta tegutses endiselt mõttevälgatuste ajel, olid need siis arukad või mitte. Vetle ülistas teda nagu Brinnlanda jumalannat. Rime pani vaistlikult peopesad Nägija märgiks kokku. Mannfallas olid vanad jumalad ja jumalannad ammu surmavalda kadunud.

Nad ületasid sammaldunud välu võimsate tammekroonide varjus. Vetle pistis jooksu maja poole, mis sulas välu teises servas metsaga ühte. See meenutas väikest püstpalkidest torni, mis nõjatus tugevate puutüvede vastu. Aga neil puudel oli täita veel ka teine ülesanne. Need olid sambad oksavõres, mis ulatus ümber peaaegu kogu välu. Esmapilgul polnud puude juures midagi ebatavalist, eriti nüüd hilissuvel, kui lehestik oli tihe ja roheline. Aga siis kostis kõrvu kaarnate kraaksumine ja tulija märkas, et vaatab suurt ringikujulist tarandikku. Kaarnamaja.

Kodus Eisvaldris oli neid mitu, Nõukogu ei saatnud kunagi kirju muul moel. Ramoja vastutas üksinda kõige tähtsama kirjavahetuse eest, mis Elveroast välja läks ja sinna saabus. Tavalised kirjad liikusid vankritega nii siin kui Mannfallas, kuid kui kiri pidi liikuma öösel ja märkamatult, ei saanud miski kaarnate vastu. Nad olid mustad sõnumitoojad. Nõukogu tiivad. Uudiste ning elu- ja surmasõnumite pühad kandjad. Suur osa Mannfalla ületamatust võimust võlgnes tänu kaarnate võrgustikule, mis iial ei puhanud.

Rime kuulis neid lähenevast võõrast sosistamas. Teda jälgiti. Teda mõõdeti. Ta tunti ära kui Nägija poeg ja kaarnad rahunesid. Rime peatus. Vaikusel oli ootuse maik. Nälja maik. Nagu kerjuse ahnus. Süütu. Hädavajalik. Aga intensiivne ja ettearvamatu. Mustad varjud liikusid kannatamatult okste vahel. Rime astus edasi ja kraaksumine algas uuesti. Valjenev koor, mis nõudis rahuldust. Petetud ja tõrjutud.

Lärmiga segunes sügav naisehääl.

„Nad ütlesid, et tuttavad lähenevad, aga ma ei tea, kas ma võin oma silmi uskuda.”

Ramoja tuli tarandikust välja. Tema puusad tantsisid küljelt küljele, nagu vaid Bokesjist pärit puusad seda suudavad. Süsimustad juuksed olid seotud võimsasse hobusesappa, mis hargnes tema seljal jäikadeks patsideks nagu varesesaba. Rime nägi läbi laiade õhuliste pükse, et Ramoja oli kõhnemaks jäänud. Püksid olid kinnitatud pahkluude ümber kuldsetest pärlitest paeltega, mis kõrisesid, kui ta kõndis. Sellistega, nagu on Mannfalla tantsijannadel. Pärast hulka aastaid Elveroas säilitas Ramoja endiselt oma võõrastaatuse.

Vetle jooksis tema juurde.

„Emme! Me kukkusime Alldjupi!” teatas ta uhkelt. Ramoja pani verise raudpange kõigutamatult samblale ja asetas käe poisi õlale. Ta hoidis teda käsivarre kaugusel, samal ajal kui tema pilk kiiresti mööda Vetle keha rändas, et veenduda, et poeg on terve. Ramoja pöördus taas Rime poole. Rime otsis tema silmadest mure jälgi, kuid ei leidnud.

Kaarnatreenija ja tema poeg olid kummaline vaatepilt – peaaegu täiskasvanud mees, kes mõtles ja käitus nagu laps. Samavõrd heledat verd, kui Ramoja oli tumedat. Poiss hakkas seletama ja Rime sekkus, et katkestada hirmulugu, mida ta teel siia mitu korda kuulnud oli. Ta rääkis Ramojale, mis oli juhtunud. Ramoja suhtus sellesse rahulikult. Ta ei hakanud poisiga kurjustama. Vetle oli alati võinud käia, kus tahtis, hoolimata ilmselgetest ohtudest.

„Keegi ei kukkunud alla. See on peamine,” sõnas Rime, kuigi Ramoja ei paistnud rahustamist vajavat.

„Varem või hiljem kukume kõik. Miski pole igavene,” vastas ta.

Ta võttis ämbri jälle kätte ja astus Rime poole, teine käsi tõstetud, nagu tahaks teda põsele patsutada. Aga ta ei teinud seda. Tema käsi langes jälle küljele. Ta oli olnud Rimele ema eest niikaua, kui Rime mäletas. Nüüd nägi ta Rimes midagi, mida ta puudutada ei tahtnud. Sedasama, mis oli pannud Hirka selga pöörama ja ära minema. Nad justkui teadsid. Nagu oleks kõik, mida ta viimase kolme aasta jooksul oli näinud ja teinud, tema nahale ladestunud. Silmadesse. Rime tundis kurbusetorget, mille ta kohe alla surus. Ramoja vahetas ämbri teise kätte ja sang kriiksatas. Lõhnas toore ulukiliha järele.

„Ma ei ole sind näinud alates …”

Rime tuli talle appi. „Alates Riitusest.”

Ramoja vaatas talle otsa. Tema silmad olid pruunid mandlid oliivikarva näos. Need olid vaheldumisi külmad ja soojad. Ääreni täis asju, mida ta öelda tahtis, kuid kuuldavale ei tulnud muud kui vaikne kinnitus.

„Alates Riitusest …”

Ramoja raputas end vanadest mälestustest lahti ning ajas Rime ja Vetle tuppa. Ta pani raudämbri põrandale ja sättis vee hõõguva tuleaseme kohale. Rime vaatas ringi. Tuba oli niisama kitsas, kui ta mäletas, tagumises nurgas oli väike sopp eraldatud kasutamata kalavõrgust eesriidega. Päikesevalgus langes seal sisse luugist, mis kaarnate jaoks alati lahti seisis. Redel viis teisele korrusele, kus Rime teadis olevat suure koguse paberit väikestesse lahtritesse laotuna, suuruse ja kaalu järgi sorteerituna. Siin all seisid lähimas nurgas riiulid, täis väikesi, erinevast materjalist – nahast, puidust ja luust – kapsleid. Mõned kapslid lebasid ka kitsal rohelisest klaasist töölaual. Üks kaaren tõstis neid parajasti nokaga üksteise järel õigetesse riiulitesse. Küüned klõbisesid vastu klaasi, kui ta aeglaselt edasi-tagasi sammus.

Lind pöördus Rime poole, kui too akna alla laua äärde istus. Ta oli Rime kohalolu tunnetanud enne, kui oli teda näinud. Ta võttis hoogu ja hüppas Rime ette lauale ning lähenes talle. Ta peatus Rime käe kõrval, mis lebas laual, ning keeras pea viltu. Kaaren oli suur, kuid kitsa näoga. Valgus veikles lilla ja sinisena tema sulestikul. Nokajuurt ümbritsesid väikesed mustad suled. Rime nägi nokal väikesi kriime, mis olid sinna pika elu jooksul tekkinud. Kaaren pilgutas silmi.

Rime oleks talle meeleldi andnud seda, mida too lootis saada, aga ta ei võinud siin hõlmata. Kaaren hakkas nokaga tema särgivarrukat tirima, nagu oleks ta taibanud, et mäng on kaotatud.

„Arnaka!”

Ramoja tõstis selle uhke olevuse kahe käega üles nagu tavalise kana ja viskas katuseluugi poole. Too lendas ilma protestimata üles, kuid lubas endale paar solvunud kraaksatust.

„Ta ei käitu tavaliselt inetult.”

Ramoja ulatas Rimele kareda kivikausi teega ja istus tema vastu.

„See polnud muidugi mingi üllatus.”

Rimel kulus hetk, et aru saada, et Ramoja rääkis endiselt Riitusest. Kinnitusest, mille Rime oli saanud selle kohta, et Vägi voolab temas tugevana. Nagu see oli voolanud ka tema emas. Nagu see endiselt voolas Ilumes. Nagu see voolas kõigis kaheteistkümnes nõukoguperes, kes olid põlvkondade kaupa Nägija sõnu seletanud.

Ramoja pilk lasi Rimest lahti. Ta meenutas Rimele sel viisil päris palju vanaema. Kuid need silmad olid Ilume omade täielik vastand. Need kuulasid. Need olid ema silmad.

Ramoja oli loobunud auväärsest Mannfalla kaarnatreenija ametikohast, et Rime vanaemaga Elveroasse nõukoguteenistusse kaasa tulla. Rime teadis, miks. Ramojat nähes oli raske sellele mitte mõelda, kuigi Rime poleks tohtinud seda lugu teada. Ent nende asjade kuhi, mida ta poleks tohtinud teada, oli Mannfalla kellatornist kõrgem juba enne, kui Rime kümme talve vana oli.

Rime jõi. Soojus levis suus.

„Sinu näojoontes on teda rohkem iga korraga, mil ma sind näen,” lausus Ramoja.

„Saadakse ju vanemaks,” vastas Rime, sest talle ei tulnud pähe midagi muud, mida öelda. Ta ei tundnud ema näojooni rohkem kui vaid kootud pildilt, mis rippus kodus Eisvaldris talveaias. Naine, peenikesed käed tõstetud krobelise kuuse käbide poole, see kuusk kasvas endiselt aias, mis kandis ema nime. Rime oli vaevalt kuuene, kui tema vanemad lumes elu kaotasid.

„Vanemaks? Sa oled kaheksateist,” naeris Ramoja ning tõstis ühe jala üle teise. Tema püksiservi kaunistavad kuldsed piisad kilisesid.

Ramoja nägu muutus järsku taas tõsiseks. Rime pani end valmis selleks, mida ta teadis järgnevat.

„Mis sul teoksil on, Rime?”

„Mida sa silmas pead?” Ta püüdis aega võita. Ta teadis hästi, mida Ramoja silmas pidas.

„Räägitakse, et sinust saab kaardiväelane. Ihukaitsja?”

Rime noogutas ja otsis midagi, millele pilku kinnitada. Tuleaseme ees pingil lebas kaks jänesekorjust. Arvatavasti kaarnatele; nood sõid tihti rahvast paremini. Kalavõrgu taga toasopis käis Vetle rahutult ringi, nagu otsiks midagi, olemata päris kindel, mida. Ramoja püüdis taas Rime pilgu.

„Kas sa oled temaga pärast siiatulekut rääkinud?”

„Ta on kuni õhtuni Ravnhovis.”

Ramoja ei öelnud midagi, nii et Rime jätkas. „Ma räägin temaga, kui ta tuleb.”

Ramoja vangutas pead.

„Rime An-Elderin, Ilume ainus lapselaps, Eisvaldris sündinud ja üles kasvanud, ning salgab ära oma koha Nõukogus?”

„Ma ei salga midagi ära.” Rime teadis, et see kõlas õõnsalt. Säärast otsust oli raske seletada millegi muu kui ärasalgamisena. Aga tõde oli hullem.

„Kas sa seda soovidki?” Ramoja hääles kõlas põhjendatud kahtlus. Ta kummardus ettepoole, käed enda ees laual. Käevõrud kilisesid.

„Ma tahan teenida neid teenrina,” kuulis Rime end ütlemas.

Ramoja nõjatus tagasi toolile. „Jah, pole kahtlustki, et ka ihukaitsjatel on palju tähtsaid ülesandeid.”

See oli tõsi, kuid Rime kuulis tema hääles tühja tröösti. Ta tundis omaenda vale maitset. See oli värske. Uus mask, mida tal kanda tuli. Ramoja silmis oli ta tugeva perekonna nõrk poeg. Vanaema silmis oli ta reetur. Seda, millise tee ta tegelikult valinud oli, teadis vaid Nõukogu, ja Rime ei saanud seda kellegagi jagada.

„Kas sa tead, et Mannfalla augurid juba protestivad?” küsis Ramoja.

„Nägija silmad protestivad alati. See läheb üle. Järgmisel kuul on asi unustatud.”

„Unustatud? Ainus katkestus An-Elderinide nõukogureas kõige esimestest toolidest alates? Rime An-Elderin – laps, kelle Nägija otsustas ellu jätta? Poiss, kellel olid oma nägijakojad juba enne sündi?”

Ramoja sõnad panid Rime suunurgad tuksatama. Ta võitles primitiivse impulsiga hambad paljastada. See oli tavalisest raskem. Ehk sellepärast, et see on varsti läbi. Ta ei pea enam kunagi omaenda müüdi järgi elama. Jäänud oli veel vaid Ilumega lõpparve tegemine.

Ramoja otsis ikka veel tema pilgust vastust. Rime lasi tal otsida. Ramoja ei leia seda iial.

„Kas sa oled Vande andnud, Rime?”

Rime noogutas ja nägi põgusat valusähvatust üle Ramoja näo libisemas. Ta oli siis uskunud, et Rime mõtleb ümber. Ka tema.

„Sa mõtled, et ma reedan oma ema mälestuse,” sõnas Rime.

„Ei, ei!”

Ramoja silmad läksid suureks ja vaoshoituse loor kadus silmapilguks. Märk, mida vähesed peale Rime oleksid osanud lugeda. Ta oli kasvanud üles keset varjamist ja õppinud nägema vahet. Ramoja rääkis tõtt.

„Sa valid oma südame järgi, Rime. Mitte surnute järgi. Keegi ei saa seda sinult võtta, isegi mitte ...”

„Ei. Isegi mitte tema.”

Rime naeratas. See oli esimene asi, millele kõik mõtlesid. Mida Ilume ütleb? Kuidas võtab An-Elderini perekonna matriarh vastu uudise, et tema lapselaps valib sõdalase tee, mitte enesestmõistetava tee ühele kaheteistkümnest toolist, mis juhtisid maailma ja olid seda alati teinud?

Ramoja raputas pead. Isegi tema ei suutnud kujutleda, mis Rimet ees ootab.

„Ma lootsin alati – uskusin ...”

Viimane sõna tuli kiiresti, et varjata paljastust, kuid oli juba hilja. Ramoja oli lootnud, et Rime järgneb Ilumele. Rime oli üllatunud. Ta ei oleks iial uskunud, et nende kõigi hulgast just Ramoja traditsioonide külge klammerdub. Tal oli palju põhjusi, et seda mitte teha. Selles valguses oli Ramoja lojaalsus Ilumele ja Nõukogule enam kui liigutav.

Ramoja tõusis ja kohe pärast seda kuulis Rime, kuidas üks kaaren toasopis luugist sisse lendas. Ramoja lükkas kalavõrgu kõrvale ja ajas Vetle välja. Kaaren istus ilma mingi käskluseta Ramoja käele. Ta tundis kombeid. Ramoja vabastas kapsli, mis oli kinnitatud kaarna jalgade vahele.

Rime nägi, et luust kapsel kandis Nõukogu märki, mis oli selle pinnale põletatud. Ta oli selle märgi all üles kasvanud. Nägija märk. Must kaaren, mida ka Rime pidi kord laubal kandma hakkama, nagu kõik arvasid. Ramoja võttis kirjarulli kapslist välja ja kontrollis pitserit. Kiri oli mõeldud vaid Ilume silmadele. Ramoja pani selle tagasi kapslisse ja kapsli taskusse.

„Eile tuli samuti kaaren. Riituse kohta. See korraldatakse sel aastal varakult?” Ramoja vaatas Rimet, nagu võiks tollel olla midagi selgituseks öelda.

„Jah,” ütles Rime lihtsalt. Tundus ebareaalne rääkida Nõukogu tegemistest nii, nagu ei puudutaks need teda. Ta ei olnud enam üks neist.

„Rahvas hakkab uskuma, et kuulujutud vastavad tõele,” sõnas Ramoja. Rime ei vastanud. „Aga Riitus annab suudele alati palju jahvatamist,” jätkas Ramoja. „Igal aastal enne Riitust leidub keegi, kes neid jälle näinud on.” Ta naeris korraks, kuid tema pilk oli rõõmutult Rimele kinnitatud, justkui otsiks ta Rimes reaktsiooni oma sõnadele. Tema – nagu ka kõik teised – eeldas, et Rime teab Nõukogu ettevõtmistest rohkem. Enamasti oli neil õigus.

„Nõukogu võib rahva fantaasia üle rõõmu tunda,” sõnas Rime. „Mis oleks Nõukogu mõte, kui poleks pimedaid?”

Ramoja naeratas viltuselt.

„Kas tänavu on ka Vetle aasta?” Rime vaatas poissi, kes oli pingi peal rahunenud, pea vastu seina toetatud. Tema silmad läksid lahti, kui ta oma nime kuulis, kuid sulgusid kohe uuesti.

Ramoja tõusis, võttis tühjad teekausid ning pööras selja.

„Jah,” vastas ta.

Ka Rime tõusis. Ta teadis, et Ramoja käis Mannfallas harva ja vastumeelselt. Nii vastumeelselt, et ta jäi Elveroasse hoolimata sellest, et Ilume nüüd pealinna tagasi pöördus. Kõik osutas sellele, et külaskäik on läbi, kuid Rime pani siiski käe Ramoja õlale. Oli ebatõenäoline, et ta teda veel kunagi näeb. Ehk vaid vilksamisi Riituse ajal rahvahulgas, kui tal avaneb võimalus seal olla, seega oli Rime tulnud hüvasti jätma. Ainult et Ramoja ei tohtinud seda teada.

Ramoja pöördus vabandava naeratusega taas tema poole.

„Ma pole suutnud harjuda mõttega, et me oleme siin ilma teietagi.”

Rime naeratas. „Mind pole kolm aastat siin olnud.”

Aga ta teadis, mida Ramoja mõtles. Ramoja oli osa An-Elderini perekonnast. Kui ema suri, oli Ramoja kaotanud oma parima sõbra. Rime teadis, et Ramoja polnud kunagi päriselt lahti lasknud. Ta ei osanud lohutuseks midagi öelda.

„Me polekski pidanud kunagi siin olema,” ütles ta. „See oli surnult sündinud plaan.” Ta üllatus omaenda avameelsusest. Ehk tuli see sellest, et nende teed läksid lahku. Ehk tuli see vabadus teadmisest, et ta ei pea kunagi vanaema rada käima. Rime ei teadnud. Ent ta jätkas.

„Nõukogu on Ilumet palju aastaid siin hoidnud, sest see on Ravnhovile lähim paik, kuhu nad pääsevad. See pole mingi saladus. Aga mitu nägijakoda on nad suutnud Ravnhovis avada?”

Ramoja naeratas ettevaatlikult. Nad mõlemad teadsid vastust. Mitte ühtegi. Ravnhov oli tugev. Vana pealikukants, ja pind Nõukogu silmas. Ravnhov oli ainus koht maailmas, mida Mannfalla kunagi enda usku ei pööra, hoolimata sellest et linnad asusid teineteisest vaid paari päevatee kaugusel. Aga nende vahele jäi Blindból. Ymslanda pime süda. Läbitungimatud mäed, mida kogu rahvas kartis ja millest ringiga mööda käis. Nii et kui teised piirkonnad olid üksteise järel Nõukogu ülemvõimu tunnistanud, oli Ravnhov suutnud iseseisvaks jääda. Nüüd olid nad võlast vabad ja muutusid iga päevaga tugevamaks.

„Me sõidame ära paar päeva enne teisi,” ütles Ramoja. „Nora hoolitseb kaarnate eest, kuni ma ära olen. Ta on vastutuseks valmis.”

Rime noogutas. Mõelda vaid, et sepa tütar on piisavalt vana, et kaarnamajas õpilane olla. Ta mäletas teda kui kabuhirmus last, kes keeldus ulakustes kaasa löömast. Ulakustes, nagu Vargtindi läänekülge mööda ülesronimine ...

Rime mäletas, kuidas ta oli tipus trooninud, kindel, et on ainus, kes suudab püstloodis kaljuseina mööda üles ronida. Kuni hetkeni, mil Hirka oli end hingeldades ja kriimustatud põlvedega üle serva venitanud. Ta oli veidi maad Rimest eemal maha istunud ja teinud näo, et selles pole midagi erilist. Püüdnud naeratust tagasi hoida, aga Rime oli näinud, et ta tahtis. Tüdruk oli olnud nagu nektar. Ainus laps Elveroas, kes iial tema ees ei paindunud ega tiitlit ei kasutanud. Ta oli nagu Vetle. Sellel ei olnud vähimatki tähtsust, kes Rime oli. Ta võis Rimele väljakutse esitada või paluda tal Sloknasse minna – purse, mis oleks talle elu maksnud, kui keegi oleks seda kuulnud. Rime tundis, kuidas värin rinda läbis. Ta oli rahvast palju vähema pärast suremas näinud.

Aga see ei mänginud nüüd mingit rolli. Rime polnud enam nupp Nõukogu mängus. Ta oli oma koha leidnud. Ta oli juba surnud.