Читать книгу Odinilaps - Siri Pettersen - Страница 8

Hirka istus kase otsas, põsk vastu koort toetatud. Keha tundus raske nagu halukott. Päike läks looja. Värvid tuhmusid. Elveroa mätaskatused sulasid maastikuga ühte. Hirka oli elanud paljudes kohtades, kuid siin oli ta olnud kõige kauem.

Küla asus orupõhjas, mis avanes mere poole. Vanad jumalad olid pöidla vastu maad vajutanud, et esimesi rändureid purustada, ent nood olid põhjarahvas, kes ei lasknud end murda. Nad olid end jälje sisse elama seadnud. Merele alasti, kuid kaitseks sinised kaljud ja lopsakas mets, mis ulatusid nii kaugele, kui Hirka silm seletas, itta Gardfjella poole. Eemal paistis Alldjup nagu rebend kaljuseinas. Lõhest paiskus väsimatul kõminal välja Stridrenna, voolas alla orupõhja ja pöördus mere poole. Talud ronisid põllulappidest ümbritsetuna mööda mäekülge üles kaljude poole. Kõige tihedamalt oli neid nõo teisel küljel. Seal paistis kogu päeva päike.

Suursuguselt kallaku peal laiutas Glimmeråsen, Sylja talu. Hoonete parv, mis oli suurem kui ükski teine läheduses asuv talu. Glimmeråseni pere oli kulutanud uskumatu hulga münte, et Syljat Riituseks ette valmistada. Ainult sellest tüdruk rääkiski. Kleidid, ehted, sabakuld ja parfüüm. Uus sinise läikiva lakiga vanker, uksed külgedel. Mitte midagi ei olnud juhuse hooleks jäetud, kui Glimmeråseni ainus tütar oli täiskasvanuks saamas ja võtmas vastu Nägija kaitset pimedate vastu.

Hirka tundis, kuidas rinnus pigistab. Kui hullupööra tore oleks, kui ta suudaks rõõmu tunda. Mõelda vaid, kui see oleks olnud tema? Mõelda vaid, kui ta oleks nagu Sylja, nagu kõik teised, ja võiks tunda liblikaid kõhus. Unistada Mannfalla külastamisest ja Eisvaldri – Nägija kodu – nägemisest, see olevat linn linnas, või legendaarsest Riitusesaalist, muusikutest ja tantsijatest ja Nõukogust ja ...

Rimest.

Mis mõtet oli ülepea siia tagasi tulla? Ilume An-Elderin oli madra, Nõukogu ema, üks kaheteistkümnest. Ta oli täiesti võimeline omal käel reisima, ta tegi seda ju kogu aeg! Igast küljest ihukaitsjatega ümbritsetud, justkui keegi julgeks rünnata. Ja isegi kui kamp maanteeröövleid oleks selle vea teinud, oleks Hirka teinud panuse Ilumele.

Rime poleks pidanud tulema. Ta poleks pidanud ringi patseerima, Nägija märk rinnal, nagu ei teaks Hirka niigi, et Rime kuulub teise maailma kui tema. Nagu ta ei teaks, mis Rime nimi on.

Ta nägi Rimet oma vaimusilmas. Riides nagu sõdalane. Kindlasti viimane ulakus, enne kui ta rüü lõplikult selga tõmbab. Kõik, kes Riituse ajal välja valiti ja keda Eisvaldris koolitati, kandsid õpetatu rüüd, kuni nad olid oma koha valinud, või nagu oli kombeks öelda, kuni koht oli nemad valinud. Kuni nad olid Vande andnud. Nõukogu koolidest tulid maailma parimad õpetlased kõigis kunstides, sõdalastest ajalookirjutajateni. Aga paljude unistuseks oli saada auguriks. Saada Nägija silmadeks. Õpetatuks Tema sõnas. Kõik, kes Nõukogus istusid, olid olnud augurid, ja Rime oli Ilume An-Elderini ainus lapselaps. Saatusest nõukogukohale määratud. Kohale, mille nimel nii mõnigi oleks valmis tapma.

Hirka polnud kunagi aru saanud, miks, ega hakkagi kunagi saama. Polnud ühtki laulu Mannfalla ega Eisvaldri kohta, mis oleksid meelitanud sinna sõitma. Sylja võis enesele hoida oma unistuse, et ta kooli jaoks välja valitakse. Nõukogurahvaga läbi käia? Kristallanumast veini juua? Hirka turtsatas. Ta oleks selle kõik rõõmuga ohvriks toonud, et vaid sellest armetust Riitusest pääseda.

Ma ei karda!

Mis on kõige hullem, mis võiks juhtuda? Võib-olla mitte midagi. Võibolla ei jõuagi ta kunagi Riitusele. Isegi mitte Mannfallasse. Võib-olla peatatakse ta linnaväravas ja pannakse vaatamiseks välja nagu katkutõbine. Või siis näeb kogu linn, et ta ei oska hõlmata, ja ta loobitakse kividega surnuks. Kus on rahvas, seal on oht, ütles isa ikka. Võib-olla lohistavad nad teda hobuse järel läbi linna, kuni keegi teda enam ära ei tunne. Panevad ta vangi. Piinavad või uurivad nagu ebardit. Või põletavad!

Hirka kuulis allpool kriuksatust ja võpatas. Läbi lehestiku silmas ta vilksamisi isa. Hirka oli luupainajast nii haaratud, et polnud tema tulekut kuulnud. Toolirataste kriuksumine oli segunenud tema kujutluses mõõkade kilinaga keset rahvamerd. Hirka tegi, nagu ei näeks teda. Kui isa tema pilgu tabab, on ta võitnud, ja nad sõidavad jälle ära. Nipp oli selles, et mitte näha. Oodata ta oskas. Siin üleval polnud ta muud kui leht tuules.

Tugev kirvehoop purustas vaikuse.

Puutüvi värises tema keha vastas ja Hirka oleks peaaegu kukkunud. Ta klammerdus puu külge ja vahtis alla, uskumata oma silmi. Isa tõstis kirve, et uus hoop anda. Kas ta oli arust ära?

Isa virutas uuesti ja puu värises taas. Isa ülakehas oli meeletu jõud. Ta võis Hirka ja Sylja korraga üles tõsta, nagu oleksid nood pilpad. Isegi kolm kõndivat mees poleks tema vastu saanud. Juba nelja löögi järel kuulis Hirka, et tüvi annab järele. Just nagu Alldjupis. Puudel oli kehv päev.

Hirka kargas oksa peale püsti ja võttis hoogu, et hüpata. Ta kõikus hetke koos puuga, enne kui see allapoole tuhises. Ta viskus kõigest jõust kõrvale ja veeres üle rohu. Puu koos enam kui kümne tuhande lehega prantsatas tema taga vastu maad. Hirka tõusis kiiresti jälle püsti ja sülitas rohukõrre välja. Isa vaatas talle otsa. Ta ei paistnud rõõmus. Kuid ka mitte raevunud. Pigem näis ta pead murdvat, kas ta hakkab kunagi Hirkast aru saama. Hirka pani käed risti ja vaatas mujale.

„Ma kavatsesin nagunii kohe tuppa tulla.”

„Tule,” vastas isa. Ta pani kirve sülle ja hakkas hüti poole veerema. „Ma pean sulle midagi rääkima.”

Isa nägi vaeva, et ratastool hütti saada. Hirka ei aidanud teda. Selle oli ta ära õppinud. Rattad jäid kinni kummis lävepaku taha, mis tavaliselt raskusi ei tekitanud, kuid seekord olid isa liigutused liiga järsud. Ta rapsis liiga palju. Oli liiga pinges. Ta pääses sisse. Hirka järgnes talle. Hütt tundus väiksem kui tavaliselt. Võõram. Õhk oli hõõguva tulekolde suitsust paks ja raske. Sellega harjumine võttis aega, kui olid terve päeva väljas olnud.

Hirka istus ja hakkas harjumusest laualt kuivatatud lehti ja purustatud ürtide jääke kokku pühkima. Õhus oli opa magusat lõhna, kuid Hirka ei öelnud midagi. Vähemalt nähtavad jäljed oli isa kaotanud. Taimega oli keelatud ümber käia, kui ei kuulunud Nõukogu tervendajate tsunfti. Isa oli seda althõlma alati müünud ja Hirka oli alati passiivselt oma vastuseisust märku andnud. Aga opa polnud kaugeltki ainus riskantne taim, millega nad tegelesid. See oli ka üks põhjus, miks nad olid nii palju aega teedel veetnud. Rändav harjusk ja tema tütar.

Ja nüüd tahab ta jälle rändama minna.

Äkki oli ta ümber mõelnud? Ta oli ju kase maha raiunud! Puud ei raiuta maha ilma, et midagi muutuks.

Isa veeretas tooli laua äärde ja lükkas Hirka poole kausi kalasupiga. See oli leige, aga otsekui Nägija kingitus. Hirka sõi ahnelt ühe käega, samal ajal kui isa riideräbalaga tema vigastatud kätt kuivatas. Hirka ei kavatsenud talle öelda, et oli Rimet kohanud. Isa oli talle päripõhja selgeks teinud, et ta ei tohi mehi usaldada, niisiis oli ta õppinud suu pidama. Aga Vetlega polnud tal mingeid probleeme. Hirka võib talle Vetlest rääkida, kui isa küsib, millega Hirka hakkama on saanud. Aga ta ei küsinud.

„Ma leidsin su,” urises isa, ilma et oleks Hirkale otsa vaadanud.

„Ma ei proovinud end peita, kui sa seda arvad,” vastas Hirka.

„Ma ei räägi sellest.”

Isa määris Hirka käele salvi. See pani käe kipitama. Isa keeras talle selja ja veeres kolde juurde. Seal jäi ta tule ette istuma nagu päikesevarjutus.

„Ma ei saanud sind, ma leidsin su. Sellest ei ole raske aru saada, tüdruk.”

Hirka tundis, kuidas isa sõnad kehas torgivad nagu sipelgad. Need ennustasid halba, isegi kui ta neist aru ei saanud. Või ei tahtnud aru saada. Isa hääl kõlas nagu kauge äikesemürin. Torm sõnade kujul, kuid Hirkal ei olnud ühtki paika, kuhu varju minna.

„Ma polnud veel Ulvheimist lahkunud. Mul läks seal hästi. Ostsin ja müüsin, risk oli väike. Nõukogu võim on põhja pool alati väiksem olnud. Neil polnud isegi tervendajate tsunfti. Targad naised tõmbasid välja nii haigusi, hambaid kui lapsi, ilma et oleksid Nõukogu peale isegi mõelnud.”

Hirka kuulis tema hääles igatsust. Nagu oleks isa rääkinud unistuste maast.

„Aga Ulvheimis oli üks mees. Hõlmaja, öeldi tema kohta, aga Olve poleks suutnud isegi õhust kärbest hõlmata. Need võimed, mis tal kunagi küllap olid, oli ta ära joonud selleks ajaks, kui mina teda kohtasin. Ta kasutas opat. Ma teadsin, et ta on Nõukogu poolkurtideks kõrvadeks Ulvheimis, ja tema teadis, millega ma tegelen. Nii saime ilma kärata hakkama. See oli Ylir-mana alguses, pimeaeg oli just alanud. Päevad olid lühikesed. Oli lõikavalt külm. Nii külm, nagu ainult Ulvheimis võib olla.”

Isa kallutas end tulele natuke lähemale.

„Ta oli üsna purjus, kui ta tuli. Oli hilja ja ma palusin tal koju minna. Ma valetasin, ütlesin, et mul pole midagi anda, ta tarvitas niigi liiga palju.

Aga tal oli ainult küüti vaja. Ta püsis vaevu jalul ja vehkis pudeliga, aga tal oli tõsi taga. Ta pidi minema Sigdskau kiviringi juurde. Nõukogu käsk. Kogu tee sadas lund ja ta kurtis kõigi mõttetute ülesannete üle, mis Nõukogu talle andis.”

Isa rääkis pudrutades, nagu ilmselt Olve oli kunagi teinud.

„Ta polnud ainus, pidin ma teatavaks võtma. Iga viimane kui kiviring igas viimases kui riigis kogu Ymslandas kontrolliti sel ööl üle, vähemalt juhul, kui kõik kaarnad tormis sihtkohta jõudsid. Ja miks?”

Hirka ei teadnud, kas ta tahab seda teada, nii et ta jätkas kalasupis sonkimist, ilma et oleks midagi öelnud.

„Sest üks kivilausuja oli tundnud Väge voolamas. Kujutanud ette, et vanad kiviuksed on jälle avatud. Et miski oli neist läbi tulnud.”

Hirka tundis, kuidas karvad käsivartel püsti tõusid. Räägiti, et pimedad olid tulnud läbi kivide. Et nad võivad uuesti tulla. Sellepärast Riitust peetigi. Et rahvast kaitsta. Aga nii lihtsalt räägiti. Keegi polnud pimedaid kunagi näinud. Sadu aastaid. Neid ei olnud enam. Kui üldse kunagi oli olnud.

„Olve ütles, et ta pole mingi ebausklik vanamutt. Ta ei kartnud pimedust. Ma küsisin, miks ta siis vankrit ei võtnud ja üksi ei sõitnud, aga selle peale ei olnud tal kahvanäol midagi kosta. Kui olime kiviringide juurde jõudnud, taarus ta pilkases öös kivide vahele, purupurjus, aga mõõka vedas ta järel. Rohkem kummitus kui mees, jahtimas koletisi, keda tal oli käsk tappa. Ta pidas ülbelt varjudega lahingut, kuni ühe kivi otsa kokku kukkus ja norskama hakkas.”

Nüüd see tuleb, mõtles Hirka. Ta tundis selle lõhna, mida ta kuulda ei tahtnud. Nagu loom. Õhk hütis muutus tihedamaks ja maailm jäi peaaegu talumatult kitsaks. Isa sõnad tulid aeglasemalt. Nagu oleks ka tema kõhelnud.

„Ma ei tea, mis pani mind seal tiiru tegema. Võib-olla kõhutunne? Keegi oli saatnud rahva koerailmaga välja otsima Nägija teab mida, ja Olve ei suutnud oma tööd teha. Nii et ma sumpasin läbi lume, ümber kivide. Lihtsalt et vaadata. Et kindel olla. Siis ma su leidsingi. Sa olid vaid mõne päeva vanune. Keegi oli mässinud su teki sisse, mis sulas lumega ühte. Sind oli peaaegu võimatu näha. Minu rusika suurune kahvatu nägu pakasemeres. Lumi langes su peale, aga sa ei nutnud. Sa vaid vaatasid üles, imestus suurtes rohelistes silmades.”

Hirka neelas alla pehme kalatüki, mis ähvardas üles tagasi tulla. Ta tahtis tõusta, aga keha oli nagu halvatud. Ta polnud kindel, mida ta tegelikult kuulis. Isa polnud ... isa. Aga isa muudkui jätkas jutustamist. Ehk oli ta unustanud, et Hirka seal on.

„Maailmas ei ole meest, kes oleks jätnud sülelapse Olve-suguse joobnud narri hooleks. Nii et ma lohistasin ta vankrile ja võtsin su sülle. Te mõlemad magasite kogu tagasitee. Ma viisin Olve koju ja tema armuke võttis ta oma hoolde. Sina jäid minuga. Ma lebasin terve öö ärkvel, sina ühes käes ja mõõk teises. Ma nägin igas nurgas Kolkaggat. Kuulsin neid, kui hunt väljas ulus. Ja kui oksad vastu seina kraapisid. Ulvheimis on nii külm, et Kolkagga pööraks poolel teel ümber, ütles õlletoa Jon ikka. Aga mina ei tea. Nägija mustadest varjudest ei või kunagi teada.”

Isa pööras end järsku Hirka poole.

„Sa tead, et mul on rahvajuttudesse vähe usku, tüdruk. Aga mis see aitab, kui maailm on selline, nagu on? Mul polnud valikut. Juhul kui Nõukogul veel joomareid palgal oli, võis lugu kiviringidest ja koletistest levima hakata. Rahvas olnuks valvel. Ma ei saanud sabata tüdrukut üles kasvatada!”

Hirka puudutas armi alaseljal, nagu oleks ta põletada saanud. Nüüd oli isa valel teel. Hirkal oli saba olnud! Imikuna polnud ta sabatu.

„Hundid ...” Hirka neelatas. Ei saanud sõnu üle huulte. „Hundid võtsid mu saba. Sa ütlesid ...”

„Slokna päralt, mida ma siis oleksin pidanud tegema?”

„Aga arm ...” Hirka tundis, kuidas klomp kurgus nii suureks kasvas, et hakkas haiget tegema.

„Mina tegin selle armi, tüdruk!” röögatas isa, nagu oleks see Hirka süü olnud. „Ma lõikasin su selja sisse hambajäljed. See polnud mingi lihtne töö. Need pidid tõelised välja nägema. Ja sa karjusid. Ma pidin sul kätt suu ees hoidma. Sa oleksid võinud pool linna üles ajada!” Isa oli kolde valguses tumepunane.

„Vabandust ...” oli ainus, mis Hirka üle huulte sai.

Ta nägi isa nägu väändumas, nagu oleks Hirka teda löönud.

„Kas nüüd saad aru, tüdruk? Saad sa aru, miks me peame ära minema?”

Hirka ei tahtnud näha. Ta lõi silmad maha ja avastas kollaseks tõmbunud hundikihva, mis tema rinnal lebas. Ta oli seda kogu elu kaela ümber kandnud. Kui mälestust. Mälestust millestki, mida polnud kunagi juhtunud. Võltspilt jahivaprusest, ostetud paari vasetüki eest turuputkast? Isa sai küllap aru, mida Hirka küsida tahtis, sest ta müristas edasi.

„Sa tulid maailma Ulvheimi lähedal kiviringis, ilma sabata, ja sa ei oska hõlmata. Ma ei tea, kust sa tuled või kes sa oled, aga me läheme sellest hoolimata. Kui sa oled üks sabatutest ... Odinilaps ...”

Sõna lõi Hirka südame pihta nagu piits.

„Kui sa oled menskr^[1.], siis saab Nõukogu sellest Riituse käigus teada. Sa oled minu tütar. Mitte keegi ei tohi Olve tööd lõpule viia. Ma ei riski sinuga.”

Hoolimata sellest, et isa hääl olid nüüd pehmem, kuulis Hirka, et vaidlus on mõttetu. Kogu olukord oli ebatõeline. Hirka hakkas naerma, aga see ei kõlanud ehtsalt.

„Kas sa oled odinilast näinud, isa? Oled sa üldse kuulnud kellestki, kes oleks mõnda näinud? Me oleme kogu Foggardi risti ja põiki läbi rännanud ja pole mitte kordagi ...”

„Kohanud sabatuid, kes ei oska hõlmata? Kes on maapimedad?”

Hirka vaatas teda. Kas isa oli nüüd tema vaenlane? Miks ta tahtis talle niimoodi haiget teha? Hirka pilk uitas ringi ja ta proovis meenutada.

„Sellel suurel mehel Frossabus oli ainult sabakönt!”

„Tema vanamoor lõikas selle maha. Mees oli mingi tüdrukuga olnud.”

„Need kolm tüdrukut Arfabus turu peal, kellel oli ...”

„Nad olid silerid Urmunaist. Nad ei abiellu, vaid pühendavad oma elu tantsule. Neil on tavaks oma saba üles seljale siduda.”

„Olve! Sa ütlesid, et Olve ei osanud hõlmata!” Hirka oli nüüd meeleheitel.

„Muidugi oskas ta hõlmata. Ta ei olnud lihtsalt enam võimeline seda millekski kasutama. Pealegi valiti ta noorena Riituse ajal välja ja ta sai palju aastaid Eisvaldris õpetust. Hirka ...”

„Ma ei ole odinilaps! Mul oli ema!”

Isa sulges silmad. Hirka aimas, kuhu see välja viib, aga ta ei tahtnud peatuda.

„Mul oli ema. Maiande.”

„Mäletad sa teda?” Isa hääl oli teistsugune. Peaaegu põlastav. Aga tema oletus oli õige. Hirka ei mäletanud teda. Ainult seda vähest, mida isa oli talle jutustanud.

„Maiande oli üks Ulvheimi tüdruk, keda ma ... natuke aega tundsin. Ta valmistas seepi ja müüs seda kõrtsides nõrkadele meestele. Nood kulutasid seebile rohkem kui õllele. Puhtamaid joodikuid annab otsida.”

Hirka tundis, kuidas isa sõnad teda kividena rõhuvad. Üks raskem kui teine. Need vajutavad ta surnuks. Ta suutis püsti tõusta. Hetkeks oli tal tunne, nagu oleks ta siin külaline. Nagu oleks isa võõras. Võõras, kes valetab.

Võimatu oli hingata. Hirka pidi sõnu endast välja pressima.

„Rahvast sünnib ilma käte ja jalgadeta! Tugevaid ja nõrku hõlmajaid! Pole kindel, et ...”

„Ei,” katkestas isa. „See ei ole kindel. Mitte miski pole kindel, aga ma ei võta riski kohtuda Nõukoguga ja olla see, kes tõi mädaniku Ymslandasse.”

Mädanik ... Odinilaps. Menskr. Need, kes panid rahva mädanema.

„Vanamutijutt!” hüüdis Hirka. Tühja jutu kohta ainus sõna, mida isa Hirka teada mõistis.

Õhk. Ta pidi õhku saama. Hirka lõi ukse lahti ja tõmbas õhku kopsudesse. Tal oli tunne, nagu ei oleks ta tükk aega hinganud. Ta kuulis selja taga isa häält, aga ei pannud tähele, mida too ütles. Ta lihtsalt läks. Asjad polnud nii nagu enne. Isa oli tooli aheldatud ja tal polnud mingit võimalust Hirkat peatada. Isegi mitte talle järgneda. Hirka kõndis üha kiiremini. Ta hüppas üle langetatud kase ja pistis jooksu.

Tal polnud aimugi, kuhu ta läheb või mille eest ta jookseb, aga ta pidi jooksma. Õhtu oli pime. Ta võis joosta, kuhu tahtis. Väljas polnud enam kedagi. Keegi ei saanud teda näha. Ta oli nähtamatu. Kummitus. Koletis.

Odinilaps.

Teda ei olnud, nii et ta jooksis. Aga miski tema sees elas endiselt, miski, mis tundis, et oksad ja lehed peksavad vastu nägu ja et ta läheneb Alldjupile. Et midagi läheb kohe valesti. Järsku jäi jalg millegi taha kinni ja ta prantsatas pikali. Ta jäi õhku ahmides lebama. Õhk oleks nagu surnud olnud. See ei andnud seda, mida ta hingamiseks vajas. Ta teadis, et peaks ennast püsti ajama.

Maapind tema ees oli samblaga kaetud. Sel oli mädahais. Ta oli osa maast. Vastne. Putukas, kes võis mõnda väikesesse samblaauku roomata ja kaduda. Alatiseks. Ta libistas pilgu üle metsaaluse, kuni see kadus üle musta serva, mis tähistas Alldjupi. Kuristik, mis oli vaid paar tundi tagasi peaaegu tema elu nõudnud.

Äkki oligi see kogu aeg nii mõeldud? Äkki see oli Nägija karistus surma petmise eest?

Kas sabatud surevad? Kas mina suren?

Hirka pigistas silmad kinni. Ta proovis tõrjuda eemale kõik, mida oli kuulnud, kuid see ei kadunud. Ma ei saanud sind, ma leidsin su.

Ta hammustas endale käsivarde ja summutas karjatuse. Mitte valu pärast, vaid seepärast, et teadis, et ta käitub nagu metsloom. Ta avas silmad. Käsivarrel punetasid hambajäljed. Oli ta midagi muud oodanud? Kas ta oli uskunud, et nahk on järsku kiviks muutunud?

Mida ta sabatutest teadis?

Et neid pole olemas ...

Odinilaps oli müüt, nagu ka pimedad. Vana muinaslugu. Ta ei uskunud muinasjutte. Isa oli tossike!

Aga miks meil siis Riitus on?

Riitus peaks kõiki pimedate eest kaitsma. Ja isegi kui see oli iidvana traditsioon, siis tähendab see, et nad olid ju kunagi olemas? Kas ta polnud siis ise vastsündinute silmadele münte asetanud? Andnud neile verd, et emad end kaitstult tunneksid? Nii lihtsalt tehti. Nii oli alati tehtud. Ja mitte ju ilma põhjuseta? Ja kui pimedad olemas olid, siis olid ehk ka odinilapsed?

Odinilaps. Menskr. Embling. Mädanik ... Viimane sõna oli kõige hullem. See, mis tegi kõige rohkem haiget. Ta oli seda varemgi kuulnud, õlletoa ees. Kolgrimi isa oli süüdistanud Raua-Jarket oma tütrega mehkeldamises. Raua-Jarke oli vastanud, et võtaks ennem mädaniku. See läks talle kaks hammast maksma.

Hirka tõmbas põlved enda alla konksu ja nuttis. Siin ta siis oli. Sõimusõna. Jubedus. Nad kõik pidid ju nägema? Eriti kui Riitus kätte jõuab. Tükid asetusid tema väsinud peas oma kohale. Selle pärast ei suutnudki ta kunagi hõlmata. Selle pärast olid nad kogu tema eluaja ringi rännanud. Sel põhjusel oli isa alati rahvast eemale hoidnud. Asi polnud lihtsalt ebaseaduslikes ürtides. See oli hirm. Hirm selle ees, mis juhtub, kui keegi teada saab, mis Hirka on. Rahvas on oht.

Hirka judises. Ta tundis külma seal, kus pisarad olid üle näo voolanud.

Mis siis, kui Nägija Riituse ajal avastab, et ta pole ymisoost? Nõukogu karistab teda! Põletab ta ära! Mis isaga juhtub? Isaga, kes oli mädaniku eest hoolt kandnud. Kas nad tapavad ta?

Ei!

Isaga ei juhtu midagi. Ka tema endaga ei juhtu midagi. Ta pole putukas! Ta on ymisoost! Tugev tüdruk, kes saab hakkama kõigega, millega vaja. Nii oli see alati olnud.

Hirka märkas sambla sees tuttavat siluetti. Tema korv. Ta oli selle käest pannud, et Vetlet päästa. Selline ta on. Julge. Tugev. Ta ei karda. Ta pole mingi nõrk kana!

Ta teeb Riituse läbi nagu kõik teised. Ja kui see möödas on, saavad nad rahu. Siis võivad nad Elveroas elada ega pea enam kunagi kedagi kartma. Riitus annab talle selle, mida ta vajab. Kodu. Oma koha maailmas.

See oli lahendus. Nii peab see minema.

Hirka tundis ootamatut rahu. Ta oli väsinud. Ta kuulis tiivalöökide häält. Tema ette maandus kaaren. Keeras pea viltu ja vahtis Hirkat natuke aega. Siis läks ta Hirka korvi juurde ja hakkas oma tugeva nokaga leiba nokkima.

Kaaren. See oli peaaegu nagu Nägija ise. Kõik teadsid, et see on õnnetoov märk, mõtles Hirka, enne kui talle meenus, et ta ei usu märkidesse. Tema ja isa olid jaganud kaarnamärgiga amulette paljudele, kellele olid haiguse vastu abi andnud. Mõni neist suri, mõni mitte.

Ta sulges silmad. Ükskõiksus suigutas ta künkal magama.

Ta nägi unes, et isa tuli. Ta kõndis oma jalgadel nagu varem. Isa tugevad käed tõstsid Hirka pimeduses üles ja kandsid koju.

1 Menskr – vrd vanapõhja mennskr ’inimlik’ ja tänapäeva norra menneske ’inimene’. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]