Читать книгу Suletud kirst - Sophie Hannah - Страница 3

Michael Gathercole silmitses kinnist ust ja püüdis end veenda, et on õige aeg koputada, kui eakas kappkell alumise korruse eesruumis oma kokutaval kombel täistunnist teatas.

Gathercole’il oli käsk ilmuda kell neli ja neli nüüd oligi. Viimase kuue aasta jooksul oli ta selles punktis – Lillieoaki laial trepimademel – seisnud palju kordi. Ainult üks kord oli ta olnud murelikum kui praegu. Siis oli ta olnud üks kahest ootajast, mitte üksi, nagu sel korral. Ta mäletas seniajani iga viimast kui sõna selle teise mehega peetud vestlusest, kuigi oleks eelistanud neid mitte mäletada. Rakendades enesevalitsust, millele ta alati toetus, peletas ta selle teadvusest.

Teda oli hoiatatud, et see pärastlõunane kohtumine saab olema tema jaoks raske. Hoiatus oli olnud osa kutsest, mis oli majaperenaise jaoks tüüpiline. „See, mida ma kavatsen teile öelda, šokeerib teid…”

Selles Gathercole ei kahelnud. Aga hoiatusest polnud talle kasu, sest seal ei öeldud midagi selle kohta, milliseid ettevalmistusi ta peaks tegema.

Ta ebamugavustunne süvenes veelgi, kui ta uuris oma taskukella ja märkas, et kõhklemise, kella väljavõtmise ja vestitaskusse tagasi panemisega ongi ta juba hilinenud. Kell oli üks minut neli läbi. Ta koputas.

Ainult üks minut hilinemist. Ta märkab – kas oli üldse midagi, mida ta ei märkaks –, aga kui veab, siis ei hakka ta sellest juttu tegema.

„Tulge sisse, Michael!” Leedi Athelinda Playford kõlas lennukalt, nagu alati. Ta oli seitsekümmend aastat vana, kuid ta hääl oli tugev ja selge nagu lihvitud kelluke. Gathercole polnud kunagi näinud teda mõtlikus meeleolus. Leedi leidis alati põhjuse elevuseks – sageli killukestest, mis oleksid tavalise inimese murelikuks teinud. Leedi Playfordil oli anne ammutada rõõmu ka tähtsusetutest ja vastuolulistest asjadest.

Gathercole oli imetlenud ta lugusid õnnelikest lastest, kes lahendasid kohaliku politsei segadusse ajanud saladusi, sellest ajast peale, kui ta need üksildase kümneaastasena Londoni lastekodus avastas. Kuue aasta eest oli ta esimest korda kohanud nende lugude loojat ja leidnud, et autor on niisama relvituks tegev ja ettearvamatu kui tema lood. Ta polnud kunagi lootnud oma valitud erialal kaugele jõuda, kuid siin ta nüüd tänu Athelinda Playfordile oli: suhteliselt noor mees, kolmkümmend kuus aastat vana, ja partner edukas advokaadifirmas Gathercole & Rolfe. Mõte, et mingi edukas ettevõte võib kanda tema nime, hämmastas Gathercole’i ikka veel, kuigi tal oli olnud aastaid aega sellega harjumiseks.

Ta ustavus leedi Playfordile ületas küll ta kõik teised elu jooksul tekkinud suhted, kuid isiklik tutvus lemmikkirjanikuga oli sundinud teda endale tunnistama, et ta eelistas sündmuste käigu šokeerivaid ja jahmatavaid pöördeid väljamõeldud maailma ohutus kauguses, mitte reaalsuses. Oli ütlematagi selge, et leedi Playford ei jaganud tema eelistust.

Ta hakkas ust avama.

„Kas te kavatsete… Ah! Seal te olete! Ärge hõljuge seal. Istuge, istuge. Me ei jõua kuhugi, kui me peale ei hakka.”

Gathercole istus.

„Tere, Michael.” Leedi naeratas talle ja tal oli jälle see veider tunne nagu iga kord – just nagu oleks leedi pilk ta üles tõstnud, ümber pööranud ja jälle maha pannud. „Ja nüüd te peate ütlema: „Tere, Athie.” Laske käia, öelge juba! Kõigi nende aastate järel peaks see ometi lihtne olema. Mitte: „Tere päevast, teie kõrgus.” Mitte: „Tere, leedi Playford.” Lihtsalt ja sõbralikult: „Tere, Athie.” On see tõesti liiga raske? Ha!” Ta plaksutas käsi. „Te näete välja nagu tagaaetud rebasekutsikas! Te ei saa aru, miks teid kutsuti terveks nädalaks, eks ole? Või miks härra Rolfe on samuti kutsutud.”

Kas ettevalmistused, mida Gathercole oli teinud, olid ikka piisavad, korvamaks tema ja Orville Rolfe’i eemalviibimist? Oli ennekuulmatu, et nad mõlemad puudusid kontorist viis päeva järjest, aga leedi Playford oli firma kõige kuulsam klient, ühelegi tema soovile ei saanud keelduvalt vastata.

„Ma söandan arvata, Michael, et te mõtlete, kas tuleb veel külalisi. Me jõuame ka selleni, aga ma ootan ikka veel, et te mind tervitaksite.”

Tal ei olnud valikut. Tervitus, mida vana daam temalt iga kord nõudis, ei langenud tema huultelt kunagi loomulikult. Gathercole oli mees, kellele meeldis käituda nii, nagu reeglid ette nägid, ja isegi kui ei olnud reeglit, mis keelanuks tema taustaga mehel pöörduda vikontessi, viienda Clonakilty vikondi Playfordi lese kui „Athie” poole, siis uskus ta kirglikult, et selline reegel peaks olema.

Seega oli kahetsusväärne – nagu ta endale sageli kinnitas –, et leedi Playford, kelle heaks ta oli valmis kõike tegema, suhtus reeglitesse igal sammul põlgusega ja nimetas neid, kes reeglitele allusid, pilklikult „igavateks kuivikuteks”.

„Tere, Athie.”

„No näete!” Leedi sirutas käed välja nagu naine, kes kutsub meest teda embusse haarama, kuid Gathercole teadis, et niisugust kavatsust selle taga ei olnud. „Katsumus on läbi tehtud. Võite lõdvestuda. Aga mitte liialt! Meil on vaja tähtsate asjadega tegelda – kui oleme rääkinud praeguse hetke puntrast.”

Leedi Playfordil oli kombeks nimetada raamatut, mida ta parajasti kirjutas, „puntraks”. Praegune lebas lauanurgal ja ta heitis selle suunas nördinud pilgu. Gathercole’ile meenutas see küll pigem keeristormi paberist mudelit kui pooleli olevat romaani: kortsus, kägardatud servadega paberid, igaühe nurgad isepidi. Seal polnud midagi ristkülikukujulist.

Leedi Playford ajas end oma akna all seisvast tugitoolist püsti. Gathercole oli märganud, et ta ei vaadanud kunagi välja. Kui oli mõni inimolevus, keda uurida, siis ei raisanud leedi Playford aega loodusele. Tema kabinetist avanes suurepärane vaade: roosiaed ja selle taga täpselt ruudukujuline muruplats, mille keskel oli ingli kuju – leedi kadunud abikaasa Guy, vikont Playford oli tellinud selle nende kolmekümnenda pulma-aastapäeva tähistamiseks.

Siin käies vaatas Gathercole alati kuju ja muru ja roosipõõsaid, nagu ka kappkella eesruumis ja pronksist laualampi raamatukogutoas, millel oli teokarbikujuline tinaklaasist kuppel; ta pidas nende vaatamist oluliseks. Ta hindas stabiilsust, mida need pakkusid. Asjad – ning selle all pidas Gathercole silmas elutuid objekte, mitte mingit üldist olukorda – muutusid Lillieoakis väga harva. See, et leedi Playford uuris põhjalikult iga inimest, kes ta teele ette jäi, tähendas, et kõnevõimeta esemetele pööras ta vaid vähest tähelepanu.

Leedi kabinetis, seal, kus nad Gathercole’iga parajasti viibisid, olid kaks raamatut suures seina ääres seisvas raamaturiiulis valepidi: „Shrimp Seddon ja pärlikee” ning „Shrimp Seddon ja jõulusokk”. Need olid olnud valepidi juba Gathercole’i esimese külaskäigu ajal. Kui ta nüüd, kuus aastat hiljem, oleks näinud neid õiget pidi pööratuina, oleks see mõjunud segadusse ajavalt. Ühegi teise autori raamatuid neile riiulitele ei lubatud, ainult Athelinda Playfordi omi. Nende punased, sinised, rohelised, purpursed ja oranžid seljad tõid puittahveldisega ruumi teretulnud erksust – värvid olid mõeldud lapsi meelitama –, kuid kahvatusid leedi Playfordi hõbedaste juuste särava pilve kõrval.

Ta seadis end nüüd otse Gathercole’i ette. „Ma tahan teiega oma testamendist rääkida, Michael, ja teilt teenet paluda. Aga kõigepealt: kui palju võib teie arvates üks laps – tavaline laps – teada nina kirurgilise ümberkujundamise operatsioonist?”

„Et… nina?” Gathercole oleks soovinud kõigepealt kuulda testamendist ja siis teenest. Mõlemad kõlasid olulistena ja võisid olla omavahel seotud. Leedi Playfordi testament oli tehtud juba mõne aja eest. Sellega oli kõik korras. Kas ta võis tahta nüüd midagi muuta?

„Ärge ärrituge, Michael. See on täiesti lihtne küsimus. Pärast rasket autoavariid või väärarengu korrigeerimiseks. Operatsioon, mis tehakse nina kuju muutmiseks. Kas laps teaks sellisest asjast? Teaks ta, kuidas seda nimetatakse?”

„Ma kardan, et ma ei tea.”

„Kas teie teate, kuidas seda nimetatakse?”

„Ma nimetaksin seda operatsiooniks, ükskõik siis, kas seda tehakse ninale või mõnele muule kehaosale.”

„Ma arvan, et te võite seda nime teada, teadvustamata tegelikult, et te seda teate. Seda juhtub vahel.” Leedi Playford kortsutas kulmu. „Hmm. Las ma esitan teile veel ühe küsimuse: te satute firma kontorisse, kus töötab kümme meest ja kaks naist. Te satute pealt kuulma, kuidas mõned mehed räägivad ühest naisest. Nad nimetavad teda Ninasarvikuks.”

„See pole neist just eriti viisakas.”

„Nende kombed ei ole teie mure. Mõne hetke pärast tulevad kaks daami lõunalt tagasi. Üks neist on peene kondiga, kõhn ja leebe iseloomuga, kuid tal on kuidagi veider nägu. Keegi ei tea, mis sellel viga on, aga midagi oleks nagu valesti. Teine on naine nagu mägi – vähemalt kaks korda suurem kui mina.” Leedi Playford oli keskmist kasvu ja priske, längus õlad andsid talle pisut lehtrit meenutava kehakuju. „Enamgi veel, ta näol on raevukas ilme. Niisiis, kumb neist kirjeldatud naistest on teie arvates Ninasarvik?”

„See suur ja kuri,” vastas Gathercole viivitamata.

„Suurepärane! Te arvasite valesti. Minu loos selgub, et Ninasarvik on see sale, veidra näoga neiu – sest, eks ole, talle tehti õnnetuse järel ninaoperatsioon, selle nimi on, muuseas, rinoplastika!”

„Ah. Seda ma ei teadnud,” ütles Gathercole.

„Ma kardan, et lapsed ka ei tea, ja ma kirjutan just neile. Kui teie pole rinoplastikast kuulnud…” Leedi Playford ohkas. „Ma kohe ei tea nüüd. Kas pole pisut liiga teaduslik panna loo tuum käima meditsiinilise protseduuri ümber? Keegi ju tegelikult ei mõtle operatsioonidele, kui see just hädavajalik pole – kuni nad ise haiglasse ei satu. Lapsed ei mõtle sellistest asjadest, eks ole?”

„Aga see mõte meeldib mulle,” ütles Gathercole. „Te võite rõhutada, et saledal daamil on mitte lihtsalt veider nägu, vaid veider nina – et oma lugejaid õigesse suunda juhatada. Te võite kusagil loo alguses öelda, et tänu õnnestunud operatsioonile on tal uus nina, ja siis võib Shrimp sellest kuidagi teada saada, aga lugeja näeb ainult ta üllatumist, kui ta teada saab.”

Shrimp Seddon oli leedi Playfordi kümneaastane väljamõeldud kangelanna, lapsdetektiivide kamba juht.

„Nii et lugeja näeb ainult üllatumist, aga avastust ennast esialgu mitte. Jah! Ja võib-olla võib Shrimp öelda Podge’ile: „Sa ei arva iial ära, mis temaga juhtus,” siis aga segab neid keegi ja ma võin panna sinna vahele peatüki millestki hoopis muust – võib-olla arreteerib politsei oma rumaluses vale isiku, isegi veel valema kui tavaliselt, näiteks koguni Shrimpi isa või ema – nii saab igaüks jätta lugemise katki ja küsida arstilt järele või vaadata entsüklopeediast, kui soovib. Aga ma ei venita sellega ka liiga kaua, kuni Shrimp kõik paljastab. Jah. Michael, ma teadsin, et võin teie peale loota. Sellega on siis korras. Nüüd, minu testament…”

Ta läks tagasi oma akna all asuva tooli juurde ja seadis end istuma. „Ma tahan, et te teeksite mulle uue.”

Gathercole oli üllatunud. Leedi Playfordi praeguse testamendi kohaselt jagunes tema märkimisväärne pärand surma korral võrdsetes osades tema kahe elusoleva lapse, tütar Claudia ja poeg Harry, kuuenda Clonakilty vikondi Playfordi vahel. Oli olnud ka kolmas laps Nicholas, kes oli aga surnud juba noorena.

„Ma tahan jätta kõik oma sekretärile Joseph Scotcherile,” kuulutas kellukesena kõlav hääl.

Gathercole nihutas end toolil ettepoole. Polnud mõtet soovimatuid sõnu eemale tõrjuda. Ta oli neid kuulnud ega saanud teeselda vastupidist.

Mis vandalistlikku tegu leedi Playford nüüd nõudis? See ei saanud olla tõsiselt mõeldud. See oli mingi trikk – pidi olema. Jah, Gathercole nägi nüüd leedi mõttekäiku: kõigepealt kerglasemad asjad jalust ära, need ninasarvikud ja ninaoperatsioonid, ja siis tuua välja suurem vemp, nagu oleks tegemist tõsise ettepanekuga.

„Ma olen terve mõistuse juures, Michael, ja mõtlen seda täiesti tõsiselt. Ma tahaksin, et te täidaksite mu soovi. Enne õhtusööki, palun. Miks te ei võiks sellega kohe alustada?”

„Leedi Playford…”

„Athie,” parandas leedi.

„Kui see on veel midagi teie ninasarvikuloost, mida te tahate minu peal proovida…”

„Ma kinnitan, et ei, Michael. Ma pole teile kunagi valetanud. Ma ei valeta ka praegu. Ma tahan, et sa valmistaksid ette mu uue testamendi. Joseph Scotcher pärib kõik.”

„Aga teie lapsed?”

„Claudia on abiellumas Randall Kimptoniga, kelle varandus on suurem kui minu oma. Temal saab kõik suurepäraselt korras olema. Ning Harryl on hea pea õlgadel ning usaldusväärne, kuigi raugevõitu naine. Seda, mis mul anda, vajab vaene Joseph rohkem kui Claudia või Harry.”

„Ma pean paluma, et te väga hoolikalt kaaluksite, enne kui…”

„Michael, palun ärge tehke end rumalamaks, kui te olete,” lõikas leedi Playford vahele. „Kas te kujutate ette, et see mõte tuli mulle esimest korda pähe siis, kui te mõne minuti eest uksele koputasite? Või on tõenäolisem, et ma olen selle üle juurelnud nädalaid või kuid? Ma kinnitan, et hoolikas kaalumine, mida te mulle soovitate, on juba aset leidnud. Nüüd siis: kas teie olete mu uue testamendi tunnistajaks või pean ma kutsuma härra Rolfe’i?”

Nii et seepärast oli Orville Rolfe samuti Lillieoaki kutsutud – juhuks, kui tema, Gathercole, keeldub leedi soovi täitmast.

„Siis on veel üks muutus, mille ma tahaksin samal ajal oma testamendis teha – see teene, mida ma mainisin, kui te mäletate. Sellele võite soovi korral eitavalt vastata, aga ma loodan, et te ei tee seda. Praeguse seisuga on Claudia ja Harry volitatud hoolitsema mu kirjandusliku pärandi eest. Asjade selline korraldus ei sobi mulle enam. Mulle teeks au, kui teie, Michael, nõustuksite seda rolli enda peale võtma.”

„Et… hoolitseksin teie kirjandusliku pärandi eest?” Tal oli raske seda uskuda. Peaaegu minuti oli ta liiga rabatud, et midagi öelda. Oh, aga see polnud õige. Mida leedi Playfordi lapsed selle kohta ütlevad? Ta ei saa nõustuda.

„Kas Harry ja Claudia on teie kavatsustest teadlikud?” küsis ta lõpuks.

„Ei. Nad kuulevad õhtusöögi ajal. Joseph samuti. Ainukesed, kes sellest praegu teavad, oleme meie kaks.”

„Kas perekonnas on tekkinud mingi konflikt, millest ma pole kuulnud?”

„Üldsegi mitte!” Leedi Playford naeratas. „Harry, Claudia ja mina oleme parimad sõbrad – vähemalt kuni tänase õhtusöögini.”

„Ma… aga… te olete Joseph Scotcherit tundnud ainult kuus aastat. Te kohtusite temaga samal päeval kui minuga.”

„Pole mingit vajadust rääkida mulle asjadest, mida ma juba tean, Michael.”

„Samas, kui teie lapsed… Pealegi, ma olen aru saanud, et Joseph Scotcher…”

„Rääkige ometi, kulla mees.”

„Kas Scotcher pole mitte tõsiselt haige?” Vaikimisi mõtles Gathercole sinna juurde: Kas te enam ei usu, et ta sureb enne teid?

Athelinda Playford polnud noor, kuid täis elujõudu. Oli raske uskuda, et keegi, kes tunneb elust nii suurt rõõmu kui tema, võib sellest ilma jääda.

„Joseph on tõepoolest väga haige,” ütles ta. „Ta jääb iga päevaga nõrgemaks. Seepärast ka tavatu otsus minu poolt. Ma pole seda varem välja öelnud, kuid ma usun, te olete märganud, et ma imetlen Josephit? Ma armastan teda nagu poega – nagu oleks ta mu enda liha ja veri.”

Gathercole tundis järsku rinnus pitsitust. Jah, ta oli seda märganud. Aga millegi teadmine ja selle kohta kinnituse kuulmine olid väga erinevad asjad. See viis mõtted asjadele, millest ta püüdis üle olla, eemale peletada.

„Josephi sõnul on tema arst talle öelnud, et tal on jäänud elada vaid loetud nädalad.”

„Aga… siis ma kardan, et olen üsna segaduses,” ütles Gathercole. „Te tahate teha uue testamendi mehe kasuks, kellest te teate, et ta ei saa oma pärandit kasutada.”

„Siin maailmas ei ole miski päris kindel, Michael.”

„Ja kui Scotcher peaks lähinädalatel oma haigusele alla jääma, nagu te eeldate – mis siis saab?”

„Noh, asjade sellise käigu puhul me naaseme esialgse plaani juurde – Harry ja Claudia saavad kumbki poole.”

„Ma pean teilt midagi küsima,” ütles Gathercole, kelles oli hakanud kogunema valus murelikkus. „Andestage mulle mu jultumus. Kas teil on põhjust uskuda, et ka teie surete lähiajal?”

„Mina?” Leedi Playford naeris. „Ma olen tugev nagu härg. Ma kavatsen veel aastaid jätkata.”

„Sel juhul ei päri Scotcher teie lahkumisel midagi, sest on ise juba ammu surnud, ja uus testament, mille te palusite mul koostada, ei muuda midagi, ainult tekitab ebakõla teie ja teie laste vahel.”

„Vastupidi, mu uus testament võib esile kutsuda midagi imelist.” Ta ütles seda rahulolevalt.

Gathercole ohkas. „Ma kardan, et olen endiselt segaduses.”

„Muidugi olete,” ütles Athelinda Playford. „Ma teadsin ette, et olete.”