Читать книгу Suletud kirst - Sophie Hannah - Страница 4

Varjata ja paljastada – need sõnad lähevad peaaegu riimi. Kõlavad küll vastandlikena, kuid ometi, nagu kõik head jutuvestjad teavad, saab paljutki paljastada tillukese katsega midagi ära peita ja uus paljastus peidab sageli niisama palju, kui avalikuks toob.

See oli nüüd mu kohmakas katse tutvustada end selle loo jutustajana. Kõik, mida te seni olete kuulnud – Michael Gathercole’i kohtumise kohta leedi Athelinda Playfordiga –, on teile teatavaks tehtud minu poolt, ent ma alustasin selle loo jutustamist, teavitamata kedagi oma kohalolekust.

Mu nimi on Edward Catchpool ja ma olen Londoni Scotland Yardi detektiiv. Need erakordsed sündmused, millest rääkimist ma pole õieti jõudnud veel alustadagi, leidsid aset mitte Londonis, vaid Iiri Vabariigis, Corki maakonnas Clonakiltys. Oli 14. oktoober 1929, kui Michael Gathercole ja leedi Playford Lillieoakis viimase kabinetis kokku said ja samal päeval, ainult tund aega pärast nende kohtumist saabusin ma pika teekonna järel Inglismaalt Lillieoaki.

Kuus nädalat varem olin ma saanud leedi Athelinda Playfordilt segadusse ajava kirja, milles ta kutsus mind veetma nädalat külalisena tema maavalduses. Mulle pakuti meeldivat võimalust jahil ja kalal käia ning märki lasta – ühegagi neist harrastustest polnud ma varem tegelenud ning mul polnud ka erilist soovi neid proovida, kuid mu eeldataval võõrustajal polnud vaja seda teada –, kuid kutsel puudus igasugune seletus, miks mu kohalviibimist oli soovitud.

Panin kirja oma üürimaja söögitoas lauale ja kaalusin, mida teha. Mõtlesin Athelinda Playfordile – detektiivilugude autorile, tõenäoliselt kõige kuulsamale lastekirjanikule, kellest ma kuulnud olin – ja siis mõtlesin endale: poissmees, politseinik, polnud naist ja seega ka lapsi, kellele ma võiksin raamatuid ette lugeda…

Ei, leedi Playfordi maailm ja minu oma ei saanud kusagil kattuda, otsustasin ma – ent ometi oli ta saatnud mulle selle kirja, mis tähendas, et ma pidin selle suhtes midagi ette võtma.

Kas ma tahtsin minna? Ei, mitte eriti – mis tähendas, et ma tõenäoliselt lähen. Ma olen märganud, et inimolenditele meeldib korrapärane käitumine, ja mina pole erand. Kuna nii suur osa sellest, mida ma päeva jooksul teen, kuulub asjade hulka, mida ma vabatahtlikult mingil juhul ei teeks, siis kaldun ma enesestmõistetavaks pidama, et kui kerkib esile midagi, mida ma eelistaksin mitte teha, siis see tähendab, et ma kindlasti teen seda.

Mõne päeva pärast ma kirjutasin leedi Playfordile, et ta kutsega innukalt nõustuda. Kahtlustasin, et ta soovib uurida mu töö kohta ja kasutada teada saadut oma tulevases raamatus või raamatutes. Võib-olla oli ta otsustanud lõpuks mingilgi määral kindlaks teha, kuidas politsei tegelikult toimib. Lapsena olin ma paari tema juttu lugenud ning jahmatusega avastanud, et staažikate politseinike seas leidub tohmaneid, kes ei suuda lihtsamatki mõistatust lahendada kamba ennasttäis, lärmakate kümneaastaste abita. Õigupoolest pani just see hämmastus aluse mu huvile politsei töö vastu – ja see huvi määras otseselt mu elukutsevaliku. Veidral kombel polnud mul enne pähegi tulnud, et pean selle eest tänulik olema just Athelinda Playfordile.

Teel Lillieoaki lugesin ma mälu värskendamiseks läbi veel ühe tema romaani ja leidsin, et mu noorepõlve hinnang oli olnud õige: lõpuks jäid seersant Poolearuline ja inspektor Imbetsill varaküpse Shrimp Seddoni kõrval lolliks, vahtides arusaamatuses ilmselgete vihjete rida, mille mõistmisega polnud raskusi isegi Shrimpi paksul pikakarvalisel koeral Anital.

Päike hakkas loojuma, kui ma sel pärastlõunal kella viie paiku kohale jõudsin, kuid oli veel piisavalt valge üsnagi tähelepanuväärse ümbruse vaatlemiseks. Leedi Playfordi suur palladiaanlik häärber asus Clonakiltys Argideeni jõe kaldal, ning kui ma selle ees seisin, jäi mu selja taha hoolitsetud iluaed, vasakule põllud, paremal paistis aga algavat mets; ma tundsin enda ümber lõputut ruumi, looduse katkematuid siniseid ja rohelisi jooni. Olin juba enne Londonist teeleasumist teadnud, et Lillieoaki maavalduse pindala on kaheksasada aakrit, kuid alles nüüd sain ma aru, mida see tähendab: kui sa seda ei soovinud, siis ei puutunud su maailm kellegi teise omaga kokku; mitte miski ja mitte keegi ei trüginud sind ega viibinud alatasa su lähedal, nagu see oli linnas. Polnud siis tegelikult ime, et leedi Playford ei teadnud midagi sellest, kuidas politseinikud asju ajasid.

Hingates sisse puhtamat õhku kui kunagi varem oma elus, leidsin end lootmast, et mul on küllakutse põhjuste suhtes õigus. Mõtlesin, et võimaluse korral soovitaksin ma meelsasti, et pisut realismi tuleks leedi Playfordi raamatutele oluliselt kasuks. Ehk võiksid Shrimp Seddon ja tema kamp järgmises raamatus kaastööd teha asjatundlikumate politseinikega…

Lillieoaki peauks avanes. Ülemteener silmitses mind. Ta oli keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega, tal olid hõrenevad hallid juuksed ning palju kortse ja vagusid silmade ümber, ent mitte mujal. Nii jäi mulje, nagu oleksid vanema mehe silmad pistetud märksa noorema mehe näkku.

Ülemteenri ilme oli veelgi veidram. Jäi mulje, nagu peaks ta edastama eluliselt tähtsat teavet, et kaitsta mind mingi õnnetuse eest, kuid ei saa seda teha, sest asi on äärmiselt delikaatne.

Ootasin, et ta tutvustaks ennast või kutsuks mind majja astuma. Ta ei teinud kumbagi. Lõpuks ma ütlesin: „Mu nimi on Edward Catchpool. Ma saabusin just Inglismaalt. Ma usun, et leedi Playford ootab mind.”

Mu kohvrid olid mu jalgade juures maas. Ta vaatas neid, siis vaatas üle õla; ta kordas seda veel kaks korda. Ühtegi sõna ta seejuures kuuldavale ei toonud.

Viimaks ta ütles: „Ma lasen teie asjad teie tuppa viia, sir.”

„Tänan.” Kortsutasin kulmu. See oli tõesti väga iseäralik – ma kardan, et märksa enam, kui ma kirjeldada suudan. Kuigi ülemteenri lause oli täiesti tavaline, suutis ta jätta mulje, et märksa enam jäi ütlemata – umbes nagu: „Ma kardan, et olukorda arvestades on see kõik, mida ma teile öelda saan.”

„Kas on veel midagi?” küsisin.

Ta nägu tõmbus pingule. „Üks leedi Playfordi… külalistest ootab teid võõrastetoas, sir.”

„Veel üks?” Olin arvanud, et olen ainus külaline.

Minu küsimus näis temas vastikust tekitavat. Ma ei näinud sellel mingit põhjust ja kaalusin, kas mitte lubada oma kärsitusel välja paista, kui kuulsin majast ukse avanemist ja häält, mille ma ära tundsin. „Catchpool! Mon cher ami!”

„Poirot?” hõikasin. „Kas see on Hercule Poirot?” küsisin ülemteenrilt. Lükkasin ukse lahti ja astusin majja, olles juba väsinud külma käes ootamast, kuni mind sisse kutsutakse. Nägin kaunist kahhelkivist põrandat, milletaolisi võib kohata paleedes, suurejoonelist puutreppi, liiga paljusid uksi ja koridore, et neid esimesel pilgul meelde jätta, kappkella ja ühel seinal hirve pead. Vaene loom näis naeratavat ja ma naeratasin vastu. Kuigi surnud ja kehast eraldatud, oli hirve pea külalislahkem kui ülemteener.

„Catchpool!” Jälle sama hääl.

„Kuulge, kas Hercule Poirot on siin?” küsisin tungivamalt.

Sel korral vastas ülemteener tõrksa noogutusega ja hetk hiljem ilmus belglane enda kohta kiire sammuga nähtavale. Pidin tahtmatult muhelema, nähes munakujulist pead ja läikivaid kingi, mis olid nii tuttavad, nagu muidugi ka tema eripärased vuntsid.

„Catchpool! Mul on hea meel näha, et teiegi olete siin!”

„Ma tahtsin teile just sama öelda. Muide, kas see olite teie, kes tahtis mind võõrastetoas näha?”

„Jah, jah. See olin mina.”

„Nii ma arvasin. Hästi, siis te saate mulle teed juhatada. Mis siin üldse toimub? Kas midagi on juhtunud?”

„Juhtunud? Ei. Mis peaks olema juhtunud?”

„Noh…” Pöörasin ringi. Me olime Poirot’ga kahekesi ja mu kohvrid olid kadunud. „Ülemteenri ettevaatlik käitumine pani mu kahtlema, kas…”

„Ah jah, Hatton. Ärge pöörake talle tähelepanu, Catchpool. Tema käitumisel, nagu te seda nimetate, pole mingit põhjust. Tal on lihtsalt selline iseloom.”

„Kas te olete kindel? Iseloomu kohta on see kuidagi imelik.”

„Oui. Leedi Playford rääkis mulle temast – õige varsti pärast seda, kui ma pärastlõunal saabusin. Ma küsisin temalt samu asju mida teie minult, mõeldes, et midagi on juhtunud, kuid ülemteener leiab, et tal pole sobiv sellest rääkida. Leedi Playford ütles, et Hatton on selliseks muutunud oma pika teenistuse tõttu. Ta on näinud nii paljusid asju, mida tal poleks sünnis mainida, ja nüüd, ütles leedi Playford mulle, eelistab ta öelda nii vähe kui võimalik. Leedi jaoks on see samuti häiriv. „Ta ei jaga isegi kõige elementaarsemat teavet – mis kell serveeritakse õhtusööki? millal meile sütt tuuakse? –, käitumata seejuures nii, nagu püüaksin ma temalt välja pigistada hoolikalt hoitud ja plahvatusohtlikku perekonnasaladust,” kurtis ta mulle. „Ta on kaotanud selle hindamisoskuse, mis tal kunagi oli, ning pole nüüd võimeline valima pöörase taktituse ja täieliku vaikimise vahel.””

„Miks pole leedi siis uut ülemteenrit palganud?”

„See on samuti küsimus, mille ma esitasin. Me mõtleme ühteviisi, teie ja mina.”

„Ja kas ta andis teile ka vastuse?”

„Teda paelub Hattoni isikuomaduste muutumise jälgimine ja ta tahab näha, milliseks kujunevad tema harjumused tulevikus.”

Tegin nördinud näo, mõeldes, millal ilmub välja keegi, kes pakuks tassi teed. Sel hetkel maja värises, siis tardus, siis värises uuesti. Tahtsin just öelda: „Misasja maa peal…?”, kui märkasin trepi ülemises otsas kõige suuremat meest, keda ma elus näinud olen. Ta oli teel alla. Tal olid liivakarva juuksed ning rippuvate põskedega ja lõualotiga nägu; ta pea oli nagu planeedisuuruse keha otsa sätitud kivike.

Kui ta liikus, kostis ta jalge alt vali krigin ja ma kartsin, et ta võib laudadest läbi vajuda. „Kas te kuulete seda vastikut häält?” uuris ta ennast tutvustamata meie käest. „Astmed ei peaks oigama, kui nende peal seistakse. Kas astmed mitte selleks ei olegi, et nende peal seistaks?”

„On küll,” nõustus Poirot.

„Noh?” ütles mees tarbetult. Ta oli oma vastuse saanud. „Ma räägin teile, enam ei tehta selliseid treppe nagu vanasti. Kõik oskused on kadunud.”

Poirot naeratas viisakalt, haaras siis mu käsivarrest ja suunas mu vasakule, ise sosistades: „See on tema söögiisu süü, et astmed oigavad. Aga ta on advokaat, nii et selle trepi asemel hangiksin ma endale juriidilise nõustaja.” Alles siis, kui ta muigas, sain ma aru, et see oli mõeldud naljana.

Järgnesin talle ruumi, mida ma pidasin võõrastetoaks, see oli avar, aga suur kivikamin oli uksele liiga lähedal. Tuli koldes ei põlenud ja toas oli külmem kui eesruumis. Ruum oli märksa pikem kui lai, hulk tugitoole oli ebakorrapärases reas toa ühes otsas ja niisama korratu kobar toole teises otsas. Mööbli selline paigutus rõhutas ruumi ristkülikulist kuju ning tekitas selles polariseerunud mulje. Kaugemas otsas olid klaasuksed. Kardinaid polnud veel ööseks ette tõmmatud, kuigi väljas oli juba pime – märkasin, et sel kellaajal oli Clonakiltys pimedam kui Londonis.

Poirot sulges võõrastetoa ukse. Lõpuks sain oma vana sõbra korralikult üle vaadata. Too näis olevat ümaram kui meie eelmisel kohtumisel ning vuntsid paistsid niiviisi üle toa suuremate ja silmapaistvamatena. Kui ta lähemale tuli, siis ma otsustasin, et ta nägi välja täpselt samasugune nagu varem, pigem olin mina ta oma kujutluses hõlpsamini kohaldatavatesse mõõtmetesse taandanud.

„Milline rõõm teid näha, mon ami! Ma ei suutnud seda uskuda, kui ma kohale jõudes leedi Playfordilt kuulsin, et ka teie olete nädalaks siia kutsutud külaliste seas.”

Tema rõõm oli ilmselge ja minus tuksatas süütunne, sest mu enda tunded ei olnud nii siirad. Tema hea tuju küll innustas mind ning näitas, et ta ei paistnud olevat minus pettunud. Poirot’ läheduses on kerge tunda end pettumust valmistava isikuna.

„Te ei teadnud enne tänast siiajõudmist, et ma olen tulemas?” küsisin.

„Non. Ma pean teilt kohe küsima, Catchpool. Miks te siin olete?”

„Ma usun, et samal põhjusel nagu teiegi. Athelinda Playford kirjutas ja palus mul tulla. Ei juhtu just iga päev, et kedagi kutsutaks kuulsa kirjaniku poole nädalaks aega veetma. Lapsena ma lugesin mõnda tema raamatut ja…”

„Ei, ei. Te mõistsite mind valesti. Ma otsustasin tulla samal põhjusel – kuigi ma ei ole tema raamatuid lugenud. Palun ärge seda talle öelge. Ma tahtsin küsida, miks võis leedi Playford meid siia tahta, teid ja mind? Ma kujutasin ette, et võib-olla kutsus ta Hercule Poirot’, kuna, nagu ta isegi, on Poirot oma valdkonnas kõige kuulsam ja teenekam. Nüüd ma tean, et see pole nii, sest teie olete samuti siin. Ma mõtlen… ilmselt on leedi Playford lugenud sellest, mis juhtus Londonis Bloxhami hotellis.”

Mul ei olnud mingit tahtmist kõnealusest loost rääkida ja ma ütlesin: „Enne kui ma sain teada, et te siin olete, mõtlesin ma, et ta kutsus mind politseiasjadest rääkimiseks – et ta saaks mõned üksikasjad oma raamatutes õigesti paika. Need oleksid kahtlemata paremad, kui neis oleks rohkem realistlikke…”

„Oui, oui, bien sûr. Öelge mulle, Catchpool, kas teil on see kutse alles?”

„Hmm?”

„Mille leedi Playford teile saatis.”

„Oh, jah. See on mul taskus.” Sikutasin selle välja ning ulatasin talle.

Ta lasi pilgul sellest üle libiseda ja andis siis mulle tagasi, öeldes: „See on täpselt samasugune kui mulle saadetu. See ei näita meile midagi. Võib-olla on teil õigus. Ma mõtlen, et võib-olla ta soovib konsultatsiooni seoses meie erialaste oskustega.”

„Aga… te ütlesite, et kohtusite temaga. Kas te ei küsinud temalt?”

„Mon ami, milline külaline oleks nii matslik, et hakkaks kohe saabudes oma võõrustajalt uurima: „Mida sa minust tahtsid?”. See oleks ebaviisakas.”

„Ise ta midagi ei öelnud? Ei andnud mingit vihjet?”

„Selleks polnud aega. Ma saabusin ainult mõned minutid enne seda, kui ta pidi minema kabinetti, et valmistuda kohtumiseks oma advokaadiga.”

„Sellega, kes oli trepil? See, hmm, üsna suur härrasmees?”

„Härra Orville Rolfe? Ei, ei. Ta on samuti advokaat, kuid see, kellega leedi Playford pidi kell neli kohtuma, oli teine mees. Ma nägin teda ka. Ta nimi on Michael Gathercole. Üks pikematest meestest, keda ma kunagi olen kohanud. Ta näis end väga ebamugavalt tundvat.”

„Mida te silmas peate?”

„Ainult seda, et temast jäi mulje, nagu sooviks ta oma nahast välja pääseda.”

„Oh. Ma mõistan.” Tegelikult ma ei mõistnud, kuid ma kartsin, et kui ma palun täiendavat seletust, on tulemus hoopis vastupidise mõjuga.

Poirot vangutas pead. „Tulge, võtke mantel maha ja istuge,” ütles ta. „See on mõistatus. Eriti kui arvestada, kes veel siin on.”

„Ma mõtlen, kas oleks võimalik paluda kellelgi teed tuua,” ütlesin ringi vaadates. „Ma oleksin arvanud, et selle aja peale on ülemteener juba toatüdruku saatnud, kui leedi Playford ise on hõivatud.”

„Ma nõudsin, et meid ei segataks. Ma sain saabudes mõned suupisted ja mulle öeldi, et varsti serveeritakse selles ruumis jooke. Meil pole palju aega, Catchpool.”

„Palju? Milleks?”

„Kui te istuksite, siis te saaksite teada, milleks.” Poirot naeratas põgusalt. Kunagi varem polnud ta jutt kõlanud mõistlikumana.

Mõningase ärevusega ma istusin.