Читать книгу Suletud kirst - Sophie Hannah - Страница 5

„Ma pean teile rääkima, kes siin veel on,” ütles Poirot. „Meie pole ainsad külalised, mon ami. Leedi Playford kaasa arvatud, on meid Lillieoakis üksteist. Kui lugeda ka teenreid, siis kolme võrra rohkem: ülemteener Hatton, teenijatüdruk Phyllis ja kokk Brigid. Küsimus on selles, kas me peaksime teenreid lugema?”

„Lugema neid millena? Või milleks? Millest te räägite, Poirot? Kas te olete siin Corki maakonna rahvastikku uurimas – mitu elanikku maja kohta ja muu selline värk?”

„Ma olen teie huumorimeelest puudust tundnud, Catchpool, kuid me peame tõsiseks jääma. Nagu ma ütlesin, pole meil palju aega. Varsti – lähema poole tunni jooksul – tuleb keegi meid segama, tehes ettevalmistusi jookide serveerimiseks. Kuulake nüüd. Lisaks meile ja teenijatele on Lillieoakis meie võõrustaja leedi Playford ning kaks advokaati, Gathercole ja Rolfe. Siis veel leedi Playfordi sekretär Joseph Scotcher, põetaja Sophie Bourlet…”

„Põetaja?” Laskusin tooli käsitoele. „Kas leedi Playfordi tervis on siis kehv?”

„Ei. Lubage mul lõpetada. Veel on siin leedi Playfordi kaks last, tema poja abikaasa ja tema tütre härrasmehest sõber. Õigupoolest ma usun, et härra Randall Kimpton ja preili Claudia Playford on kihlatud ning kavatsevad abielluda. Preili elab Lillieoakis. Härra käib siin Inglismaalt külas. Ameerikas sündinud, kuid Oxfordi mees – nii leedi Playford tema kohta minu meelest ütles.”

„Te kuulsite kõike seda tema käest?”

„Kui te temaga kohtute, siis te näete, et ta on võimeline lühikese ajaga palju edasi andma, seejuures värvikalt ja kiiresti.”

„Või nii. See kõlab muret tekitavalt. Siiski on lohutav teada, et keegi on siin majas kõnevõimeline – tähendab, kui ülemteenrile mõelda. Kas te jõudsite inimeste loeteluga lõpuni?”

„Jah, kuid kahel viimasel puudub veel nimi. Preili Claudia vend, leedi Playfordi poeg on Harry, Clonakilty kuues vikont Playford. Ka temaga olen ma juba kohtunud. Ta elab siin koos oma naise Dorothyga, keda kõik kutsuvad Dorroks.”

„Hästi. Ja miks on nii oluline koostada nimekiri kõigist neist inimestest enne seda, kui me kõik väikeseks joogiks koguneme? Muuseas, mulle meeldiks oma tuba üles leida ja näost lapiga üle käia, enne kui õhtune seltskondlik tegevus peale hakkab, nii et…”

„Teie nägu on piisavalt puhas,” kinnitas Poirot. „Pöörake ringi ja vaadake, mis on kinnitatud sinna ukse kohale.”

Tegin seda ja nägin vihaseid silmi, suurt musta nina ja avatud, teravaid hambaid täis suud. „Taevas hoidku, mis kurat see veel on?”

„Leopardikutsika pea topis – Harry, vikont Playfordi kätetöö. Ta harrastab topiste tegemist.” Poirot kortsutas kulmu ja lisas: „Ta on entusiast, kes püüab võõraid uskuma panna, et ükski teine harrastus ei paku nii palju rahuldust.”

„Nii et hirve pea esikus on ilmselt ka tema töö,” ütlesin.

„Ma ütlesin, et mul puuduvad loomade topiste tegemiseks vajalikud seadmed ja teadmised. Tema ütles, et vaja on ainult traati, taskunuga, nõela ja niiti, kanepit ja arseeni. Ma pidasin mõistlikuks mitte öelda, et minu meelest on kogu see mõte eemaletõukav.”

Ma naeratasin. „Harrastus, mis nõuab arseeni kasutamist, ei saa tõepoolest eriti sobida detektiivile, kes on lahendanud just selle mürgiga seotud mõrvalugusid.”

„Sellest ma tahtsingi teiega rääkida, mon ami. Surm. Vikont Playfordi harrastus on läbinisti surnutega seotud. Loomadega, mitte inimestega – kuid siiski surnutega.”

„Kindel see. Ma ei näe siiski, kuidas see asjasse puutub.”

„Te mäletate nime Joseph Scotcher – ma mainisin seda hetk tagasi.”

„Leedi Playfordi sekretär, jah?”

„Ta on suremas. Neeruhaigusse, nefriiti. Seepärast elab siin põetaja Sophie Bourlet – et hoolitseda haige eest.”

„Mõistan. Nii et sekretär ja põetaja elavad mõlemad Lillieoakis?”

Poirot noogutas. „Nüüd on meil siin kolm inimest, kes on ühel või teisel moel surmaga lähedalt seotud. Ja siis olete siin teie, Catchpool. Ja mina. Me mõlemad oleme oma töö käigus palju kordi vägivaldse surmaga kokku puutunud. Härra Randall Kimpton, kes kavatseb Claudia Playfordiga abielluda – mis te arvate, mis ametit tema peab?”

„Kas see on surmaga seotud? On ta surnumatja? Hauakivide graveerija?”

„Ta on Oxfordshire’i politseiringkonna patoloog. Ka tema töö on surmaga lähedalt seotud. Eh bien, kas te tahate minult härrade Gathercole’i ja Rolfe’i kohta küsida?”

„Pole vaja. Advokaadid tegelevad päevast päeva surnud inimeste asjadega.”

„See on eriti tõsi advokaadibüroo Gathercole & Rolfe’i puhul, mis on tuntud oma erilisuse poolest: nad tegelevad jõukate inimeste valdustega ja testamentide täitmisega. Catchpool, nüüd te ju ometi mõistate?”

„Ning kuidas on Claudia Playfordi ja vikondi abikaasa Dorroga? Kuidas nemad on surmaga seotud? Üks töötab tapamajas ja teine on palsameerija?”

„Te teete selle üle nalja,” ütles Poirot tõsiselt. „Te ei pea seda huvitavaks, et Lillieoaki on samal ajal kogunenud nii palju inimesi, kes kas isiklikult või töö kaudu on tihedalt surmaga seotud? Mina tahaksin küll teada, mida leedi Playford kavatseb. Ma ei suuda uskuda, et tegemist on juhusega.”

„Noh, võib-olla plaanitseb ta õhtusöögi järel mingit mängu. Ma kujutan ette, et müsteeriumite autorina tahab ta meid kõiki pinge all hoida. Te ei vastanud mu küsimusele Dorro ja Claudia kohta.”

„Ma ei oska välja mõelda midagi meie teemaga seotut, mis nendega kokku sobiks,” tunnistas Poirot hetke pärast.

„Siis ma nimetaksin seda kokkusattumuseks! Kui ma jõuaksin enne õhtusööki nägu ja käsi pesta…”

„Miks te mind väldite, mon ami?”

Peatusin mõne tolli kaugusel uksest. Minust oli olnud rumal arvata, et kui ta seda kohe alguses jutuks ei võta, ei tee ta seda üldse.

„Ma arvasin, et me oleme teiega les bons amis.”

„Olemegi. Ma olen olnud ülimalt hõivatud, Poirot.”

„Ah, hõivatud! Te tahaksite, et ma usuksin, nagu oleks asi ainult selles.”

Vaatasin vilksamisi ukse poole. „Ma lähen otsin üles selle vaikiva ülemteenri ja ähvardan teda kõikvõimaliku vägivallaga, kui ta mind viivitamatult mu tuppa ei juhata,” pomisesin.

„Oh teid inglasi! Ükskõik kui tugevad on tunded või kui äge on viha, veel tugevam on iha see lämmatada, teeselda, et seda pole kunagi olnudki.”

Sel hetkel avanes uks ning sisse astus – minu hinnangul – kolmekümne ja kolmekümne viie vahel naine, kes kandis rohelist litritega kaunistatud kleiti ja õlgadel valget salli. Õigupoolest ta mitte niivõrd ei astunud kui hiilis sisse, mina mõtlesin kohe luusivale kassile. Teda saatis põlglik hoiak, nagu poleks tavalisem sisenemine tema vääriline. Ta näis kasutavat iga kehaliigutust selleks, et rõhutada oma üleolekut kõigist neist, kes sattusid läheduses viibima – antud juhul siis Poirot’st ja minust.

Ta oli peaaegu ebaloomulikult kaunis: hoolikalt soengusse seatud sügavpruunid juuksed, täiuslikult ovaalne nägu, vallatud pruunid kassisilmad, tihedad ripsmed, kenad kulmud, nugateravad põsenukid. Ta oli muljet avaldav vaatepilt ja ilmselt ka oma võludest teadlik. Samuti oli temas mingi pahelisus, mis andis endast teada juba enne, kui ta jõudis ainsagi sõna lausuda.

„Oh,” ütles ta, käsi puusas. „Või nii. Külalised on, aga joogid puuduvad. Oleks ometi vastupidi! Ju ma siis saabusin liiga vara.”

Poirot tõusis püsti ja tutvustas ennast, seejärel ka mind. Surusin naise jahedat, elegantset kätt.

Ta ei vastanud, et: „Mul on rõõm teiega kohtuda,” või midagi taolist. „Ma olen Claudia Playford. Kuulsa kirjaniku tütar, vikont Playfordi õde. Vanem õde, juhtumisi. Tiitel läks mu nooremale vennale ja mitte mulle lihtsalt seepärast, et ta on mees. Mis mõte sel on? Minust oleks saanud parem vikont kui temast. Ausalt, ka võiga määritud teekook oleks parem vikont kui tema. Noh? Kas see on teie arvates õiglane?”

„Ma pole sellele kunagi mõelnud,” tunnistasin ausalt.

Ta pöördus Poirot’ poole. „Aga teie?”

„Kui te saaksite praegu selle tiitli, kas te siis ütleksite: „Nüüd mul on, mida ma tahan, ning ma olen täiesti õnnelik ja rahul!”?”

Claudia kergitas üleolevalt lõuga. „Ma ei ütleks midagi sellist, sest ei tahaks kõlada nagu rumal laps muinasjutust. Pealegi, kes väidab, et ma olen õnnetu? Ma olen väga õnnelik ja ma ei rääkinud mitte rahulolust, vaid õiglusest. Kas teil ei pidanud olema särav mõistus, monsieur Poirot? Võib-olla te unustasite selle Londonisse.”

„Ei, see reisis koos minuga, mademoiselle. Ja kui te olete üks neist vähestest inimestest siin maailmas, kes võib siiralt öelda: „Ma olen väga õnnelik”, siis ma kinnitan teile – elu on olnud teie vastu õiglasem kui suurema osa vastu inimestest.”

Claudia kortsutas kulmu. „Ma rääkisin endast ja oma vennast, mitte kellestki muust. Kui te hooliksite ausast mängust, siis te piirduksite hinnanguga meie kahe olukorrale. Selle asemel te toote oma väite toetuseks salakavalalt mängu tuhanded nimetud – sest teate, et saate võita ainult tõde väänates!”

Uks avanes jälle ja sisenes tumedapäine, õhtusöögiks rõivastunud mees. Claudia lõi käed kokku ja ohkas vaimustunult, nagu oleks kartnud, et mees võib jääda tulemata, kuid siin too nüüd on, päästmas teda hirmsa saatuse käest. „Kallim!”

Kontrast tema nüüdse käitumise ning minu ja Poirot’ suhtes välja näidatud ebaviisakuse vahel poleks saanud olla suurem.

Uustulnuk oli nägus ja selgete näojoontega, aldis nakatavalt naeratama, peaaegu süsimustad, lahku kammitud juuksed langesid ühelt poolt laubale. „Seal sa oledki, mu armsaim!” ütles ta, kui Claudia ta embusse jooksis. „Ma olen sind igalt poolt otsinud.” Tal olid kõige täiuslikumad hambad, mida ma elus näinud olen. Oli raske uskuda, et need olid ta suhu loomulikul teel kasvanud. „Ja siin, nagu ma näen, on mõned meie külalistest – kui oivaline! Tere tulemast teile.”

„Sul pole õigust siin kedagi teretulnuks nimetada, kallis,” ütles Claudia teeseldud rangusega. „Pea meeles, sa oled siin samuti külaline.”

„Ütleme siis, et ma tegin seda sinu eest.”

„Võimatu. Ma oleksin öelnud midagi hoopis muud.”

„Te ütlesitegi seda ülima väljendusrikkusega, mademoiselle,” tuletas Poirot talle meelde.

„Sa olid nende vastu taevalikult vastik, mu armsaim? Härrased, ärge tehke temast välja.” Ta sirutas käe. „Kimpton. Doktor Randall Kimpton. Mul on rõõm teiega kohtuda.” Tal oli rääkides nii omapärane komme, et ma märkasin seda otsekohe, ja ma olen kindel, et Poirot samuti. Näis, et kui Kimptoni huuled liikusid, siis ta pilk lõi särama ja sumbus siis taas. Need säravad sähvatused kordusid mõne sekundi tagant ja tundusid innukalt rõhku lisavat. Nii jäi mulje, et iga kolmas või neljas sõna, mille ta välja ütles, valmistas talle naudingut.

Olin päris kindel, et Poirot oli nimetanud Claudia kavaleri ameeriklaseks. Mingist aktsendist polnud küll jälgegi, vähemalt mina ei suutnud seda tuvastada. Kui ma seda mõtlesin, ütles Poirot: „Suur rõõm teiega tutvuda, doktor Kimpton. Aga… leedi Playford mainis mulle, et te olete Ameerikast, Bostonist?”

„Olen tõepoolest. Ma oletan, te mõtlete, et ma ei räägi nagu ameeriklane. Noh, ma loodaksin ka, et see on nii! Kohe, kui ma Oxfordi ülikooli jõudsin, kasutasin võimalust, et vabaneda kõigist neist maitsetutest kommetest. Oxfordis ei sobi end väljendada teisiti kui inglise kombel, eks ole.”

„Randallil on lausa anne end kommetest vabastada, kas pole, kallis?” ütles Claudia üsna teravalt.

„Mis? Oh!” Kimpton näis õnnetuna. Ta käitumine muutus täielikult. Ent sama võis öelda Claudia kohta. Ta silmitses meest nagu õpetaja sõnakuulmatut õpilast, ilmselt oodates, et too midagi ütleks. Lõpuks laususki too vaikselt: „Mu kõige armsam, ära murra mu südant, meenutades mulle mu kõige laiduväärsemat viga. Härrased, vaid üks kord olin ma nii mõtlematu – olles enne näinud nii palju vaeva, veendes seda erakordset naist minu abikaasaks saama –, olin nii mõtlematu, et kahtlesin omaenese soovides ja…”

„Kedagi ei huvita sinu kahetsused ja enesesüüdistused, Randall,” lõikas Claudia vahele. „Peale minu – mina ei väsi kunagi neid kuulmast. Ja ma hoiatan, sa pead endale minu ees veel palju etteheiteid tegema, enne kui ma nõustun pulmapäeva paika panema.”

„Mu kõige armsam, ma ei tee midagi muud, kui kahetsen, süüdistan ja halvustan ennast kuni oma surmatunnini!” ütles Kimpton innukalt, silmad säramas. Nood kaks võisid olla täiesti unustanud, et ka meie Poirot’ga seal viibime.

„Hästi. Siis pole mul praegu otsest põhjust end sinust lahti öelda.” Claudia naeratas äkitselt, nagu oleks senine olnud vaid mäng.

Kimpton näis jälle enesekindlusest pakatavat. Ta võttis Claudia käe ja suudles seda. „Pulmapäev saab paika pandud, mu armsaim – ja õige varsti!”

„Kas ikka saab?” Claudia naeris lustakalt. „Seda me veel vaatame. Igal juhul ma imetlen su sihikindlust. Maailmas pole teist meest, kes oleks suutnud mu teist korda ära rääkida. Või tõenäoliselt isegi esimest.”

„Ükski teine mees poleks nii haaratud või pühendunud kui mina, mu taevalik armsaim.”

„Seda ma usun,” ütles Claudia. „Ma ei uskunud, et mind oleks võimalik veenda seda sõrmust uuesti kandma, kuid siin ma nüüd sellega olen.” Ta kulutas hetke sellele, et uurida suure briljandiga sõrmust vasaku käe keskmises sõrmes.

Mulle tundus, et ma kuulsin teda seejuures ohkamas, kuid ukse kolmas avanemine varjutas selle heli. Uksel seisis noor teenijatüdruk. Ta juuksed olid patsi seotud ja rääkides puudutas ta seda närviliselt. „Ma pean toa jookide jaoks ette valmistama,” pomises ta.

Claudia Playford kummardus minu ja Poirot’ poole ja sosistas valjusti: „Kindlasti nuusutage, enne kui te midagi joote. Phyllis on nii hooletu kui veel olla saab. Ma ei tea, miks me teda ikka veel siin peame. Ta ei teeks portveinil ja vanniveel vahet.”