Читать книгу Suletud kirst - Sophie Hannah - Страница 6

Aja jooksul olen ma nii ametialaselt kui ka seltskondlikult palju kordi märganud, et kui kohtuda esimest korda terve inimrühmaga, siis saab kuidagi – just nagu mingi seletamatu vaistu läbi – aru, kellega neist on nauditav vestelda ja kellest tasuks parem eemale hoida.

Nii et kui ma õhtusöögiks rõivastatuna võõrastetuppa naasin ja leidsin sealt eest uusi inimesi, teadsin vaistlikult, et peaksin püüdma seista advokaadi kõrvale, keda Poirot oli mulle kirjeldanud kui Michael Gathercole’i. Ta oli pikem kui tavaline pikka kasvu mees ja nagu oma kasvu vähendamiseks hoidis ta end kergelt küüru.

Poirot’l oli olnud õigus, Gathercole nägi tõepoolest välja nii, nagu tunneks ta end oma kehas ebamugavalt. Ta käed rippusid rahutult külgedel ja iga kord, kui ta end natukenegi liigutas, paistis see nii, nagu üritaks ta üsna kohmakalt ja kärsitult midagi maha raputada – midagi kahetsusväärset, mis oli end talle külge haakinud, kuid mida keegi teine ei näinud.

Ta ei olnud nägus selle sõna tavalises mõttes. Pigem viis ta nägu mu mõtted ustavale koerale, keda peremees on liiga tihti löönud, ja kes teab, et kindlasti juhtub seda edaspidigi. Ometi näis ta kõigist mu uutest tuttavatest selgesti kõige arukamana.

Ülejäänud võõrastetuppa lisanduvad inimesed vastasid samuti enam-vähem Poirot’ kirjeldusele. Leedi Playford rääkis sisenedes mingit keerulist anekdooti, seejuures kellegi poole pöördumata. Ta jättis just nii esindusliku mulje, kui ma olin oodanud, tal oli vali meloodiline hääl ning ta juuksed olid seatud spiraalsesse Pisa torni. Tema järel tuli planeedisuurune advokaat Orville Rolfe; siis vikont Harry Playford, heledate juustega noormees lameda kandilise näo ja sõbraliku, ehkki kuidagi kauge naeratusega – just nagu oleks miski talle kord rõõmu teinud ja nüüd ta püüdis meenutada, mis küll oli olnud ta hea tuju põhjuseks. Tema abikaasa Dorro oli pikka kasvu naine, kellel olid röövlindu meenutavad näojooned ja pikk kael, mille alumises osas oli sügav lohk. Kui keegi oleks sellesse lohku asetanud teetassi, siis oleks see seal päris hästi paigal püsinud.

Kaks viimast saabujat olid leedi Playfordi sekretär Joseph Scotcher ja tumedapäine, tumedate silmadega naine. Eeldasin, et ta on põetaja Sophie Bourlet, sest ta lükkas tuppa ratastoolis Scotcheri. Põetajal oli lahke naeratus, mis tundus samas tõhusana – just nagu oleks ta otsustanud, et olukorraga sobib just selline naeratus –, ning tagasihoidlik käitumisviis. Kogu toas oli tema ainus, kelle poole oleks tasunud pöörduda mingi praktilist laadi probleemiga. Märkasin, et kaenla all oli tal pakk pabereid, ja niipea, kui tal tekkis võimalus, asetas ta need väiksele kirjutuslauale akna all. Seejärel astus ta leedi Playfordi juurde ja ütles talle midagi. Leedi Playford vaatas laual olevate paberite poole ja noogutas.

Kaalusin, kas Scotcheri kahanevat elujõudu arvestades võis Sophie olla võtnud osa Lillieoaki sekretäri kohustest enda peale. Ta oli riietatud pigem sekretäri kui põetaja moodi. Kõik teised naised kandsid õhtukleite, kuid Sophie nägi välja nii, nagu oleks ta valmistunud tähtsaks kohtumiseks kontoris.