Читать книгу Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tagasipöördumine karakteri eetika juurde - Stephen Covey R. - Страница 6

Maailmas on „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse” esimesele trükile järgnenud aastatel toimunud dramaatilisi muutusi. Elu on muutunud keerulisemaks, stressirikkamaks, nõudlikumaks. Me oleme siirdunud industriaalajastust info- ja teadmusajastusse – kõigi selle sügavate tagajärgedega. Meil on nii isiklikus elus kui tööl, perekonnas ja organisatsioonis olnud väljakutseid ja probleeme, mis olid kümme-kakskümmend aastat tagasi veel kujuteldamatud. Väljakutsed ei ole mitte ainult uues suurusjärgus, vaid täiesti teiselaadsed.

Need kõiki endaga hoogsalt kaasa haaravad muutused ühiskonnas ja mürisevad nihked üleilmsetel digitaliseeritud turgudel on tekitanud väga olulise, mulle otsesõnu esitatud küsimuse: „Kas 7 Harjumust on tänapäevalgi veel asjakohased?” Ja sealt edasi: „Kas nad on asjakohased veel ka kahekümne, viiekümne, saja aasta pärast?” Minu vastus on: mida suuremad on väljakutsed ja mida raskemad on meie muutused, seda asjakohasemaks 7 Harjumust muutuvad. Väite põhjenduseks: meie probleemid ja valud on universaalsed ja süvenevad, lahendused neile probleemidele toetuvad täna ja ka edaspidi alati universaalsetele, ajatutele, iseenesestmõistetavatele printsiipidele, mis on ühised kõigile ajale vastu pidanud ja õitsvatele ühiskondadele kogu ajaloo vältel. Ma pole neid ise välja mõelnud ega pane neid enda arvele. Olen need lihtsalt määratlenud ja teatud raamistikku paigutanud.

Üks mu elu suurimaid õppetunde on: kui tahad saavutada oma kõrgemaid eesmärke ja ületada oma suurimad väljakutsed, määratle, millised printsiibid ehk loodusseadused valitsevad neid tulemusi, mille poole püüdled, ja kohalda need oma olukorrale. Kuidas te seda teete, sõltub teie ainulaadsetest tugevustest, annetest ja loomingulisusest, kuid lõppkokkuvõttes tuleneb edu igas olukorras sellest, kas ja kui hästi on teie tegevus kooskõlas printsiipidega, mis tagavad edu selles olukorras.

Paljud inimesed ei mõtle sel kombel, vähemalt mitte teadlikult. Tegelikult hakkate te ikka rohkem ja rohkem leidma, et printsiipidele toetuvad lahendused on hoopis teravas vastuolus meie populaarses kultuuris valitseva üldise tegutsemise ja mõtlemisega. Lubage, et toon sellest vastuolust näite mõne kõige üldisema inimliku probleemi abil, millega me silmitsi seisame.

Hirm ja turvatunde puudumine. Tänapäeval on väga paljud inimesed haaratud hirmutundest. Neil on hirm tuleviku ees. Nad tunnevad enda haavatavust tööl. Neil on hirm kaotada töö ja võimelisus oma pere eest hoolt kanda. See haavatavus edendab sageli alistumist riskivabale elule ja kaassõltuvusele nii tööl kui kodus. Meie kultuuriline vastus sellele probleemile on muutumine üha sõltumatumaks. „Ma keskendun minale ja minu omale. Ma teen oma tööd, teen seda hästi ja saan oma tõelise rõõmu tööst.” Sõltumatus on oluline, isegi elutähtis väärtus ja saavutus. Probleem on aga selles, et me elame vastastikku sõltuvas reaalsuses ja meie kõige olulisemad saavutused vajavad vastastikku sõltuvaid oskusi, mis ületavad meie praegused võimed.

„Ma tahan seda nüüd.” Inimesed tahavad midagi, ja tahavad seda kohe. „Ma tahan raha. Ma tahan ilusat suurt maja, head autot, suurimat ja parimat meelelahutuskeskust. Ma tahan seda kõike ja olen selle ära teeninud.” Tänapäevased krediidivõimalused innustavad „saama kohe ja maksma hiljem”, kuid see ei muuda majanduslikku reaalsust ja meile meenutatakse, mõnikord vägagi valusalt, et meie kulutused ei saa ületada meie võimet midagi jätkuvalt toota. Teistsugustel väidetel pole alust. Intressinõuded on karmid ja leppimatud. Ei piisa isegi töörabamisest. Peadpööritavalt kiirete tehnoloogiliste muutuste ja suureneva konkurentsi tõttu, mida sunnib tagant nii turgude üleilmastumine kui tehnoloogia areng, ei piisa olla üksnes haritud, me peame pidevalt juurde õppima ja end uuendama. Meil tuleb arendada oma mõistust, seda pidevalt teritada ning investeerida oma pädevuse arendamisse, et hoiduda muutumast ebapädevaks. Tööl nõuavad ülemused tulemusi, ja selleks on neil õigus. Konkurents on äge, kaalul on ellujäämine. Toota täna on tänapäeva reaalsus ja seda nõuab kapital, kuid tõeline edumantra on jätkusuutlikkus ja kasv. Te võite olla võimeline saavutama kvartalitulemused, kuid tegelik küsimus on, kas olete teinud vajalikud investeeringud, mis jäävad püsima ja suurendavad edukust ühe, viie või kümne järgmise aasta jooksul? Meie kultuur ja Wall Street karjuvad tulemuste järele juba täna. Kuid tasakaalu printsiip, vajadus tasakaalustada tänaste nõuete rahuldamine vajadusega investeerida võimetesse, mis loovad homset edukust, on vältimatu. Sama kehtib ka meie tervise, abielu, perekondlike suhete ja ühiskondlike vajaduste kohta.

Süüdistamine ja ohvriksolek. Millal iganes leiate probleemi, seal leiate tavaliselt ka süüdistava näpuganäitamise. Ühiskond on pühendunud ohvri mängimisele. „Kui mu boss vaid poleks selline kontrolliv idioot … Kui ma poleks nii vaesena sündinud … Kui elaksin paremas paigas … Oh, kui ma poleks oma isalt pärinud nii viletsat iseloomu … Kui mu lapsed poleks nii mässumeelsed … Kui see teine osakond alati kõike ära ei rikuks … Kui me poleks sellises allakäivas tööstusharus. … Kui meie inimesed ometi poleks nii laisad ja lorud … Kui mu naine vaid arusaajam oleks … Kui ainult … Kui ainult …”

Kõige ja kõigi teiste süüdistamine oma probleemides ja muredes võibki olla normiks ja ajutiselt valu leevendada, kuid see aheldab meid ühtlasi nendesamade probleemide külge. Näidake mulle kedagi, kelles on küllalt aupaklikkust, et endale iseenda olukorda tunnistada ja võtta selle eest vastutus, ning kes julgeb haarata initsiatiivi, et oma raskustega toimetulekuks loominguliselt tegutseda, ja ma näitan teile valiku ülimat jõudu.

Lootusetus. Süüdistamise lapsed on küünilisus ja lootusetus. Kui alistume usule, et oleme oma olude ohvrid ja anname alla determinismi painele, siis kaotame lootuse, kaotame hoogsuse ning vajume saatusele alistumise ja seisaku sohu. „Ma olen ettur, hüpiknukk, kõigest hammasrattake mehhanismis ja ma ei saa ses suhtes midagi ette võtta. Öelge, mida ma pean tegema.” Nõnda tunnevad paljud helgete peadega, andekad inimesed, ja tervele reale heitumistele järgneb depressioon. Tavakultuuris aitab edasi elada sellele reaktsioonina tekkiv küünilisus – „vähenda oma ootusi elule, nii ei too sulle pettumust ei miski ega keegi”. Ajaloo vältel on sellele vastandunud arenemise ja lootuse printsiip, avastus, et „mina olen oma elu loov jõud”.

Elu tasakaalu puudumine. Meie mobiiltelefonide ühiskonnas muutub elu pidevalt keerulisemaks, nõudlikumaks, stressirikkamaks ja täiesti kurnavaks. Kas ei vii kõik meie pingutused planeerida oma aega, teha ikka rohkem, olla midagi enamat ja saavutada moodsate tehnoloogiate abil suuremat tõhusust selleni, et leiame ennast ikka rohkem „väikeste asjade keerises” – allutades tervise, perekonna, ausameeluse ja palju teisi tähtsamaid asju oma tööle? Probleem ei ole meie töös, mis on elu ülal pidav masinavärk. See ei ole ka elu üldises keerukuses või muutustes.Probleem on selles, et meie tänapäevane kultuur ütleb: „Alusta varem, jää hiljemaks, ole tõhusam, ela, ohverdades praegusele.” Kuid tõde on, et kõik see ei too tasakaalu ega meelerahu. Need tekivad inimesel, kes arendab selge arusaama oma kõrgematest prioriteetidest ning elab neid järgides õige suundumusega ja ausameelselt.

„Mida mina sellest saan?” Meie kultuur õpetab, et kui tahame elus midagi saada, „pead tippu jõudma, olema number üks”. See ütleb, et elu on mäng, võiduajamine, võistlus ja sa pead selle võitma. Koolikaaslasi, kolleege tööl, isegi pereliikmeid nähakse kui konkurente – mida rohkem nemad võidavad, seda vähem jääb mulle. Loomulikult püüame näida suuremeelsed ja rõõmsad teiste edu üle, kuid sisemuses, omaette, närib nii paljusid meist kadeduseuss, kui teistel läheb hästi. Meie tsivilisatsiooni ajaloos on paljud suured asjad saavutatud otsusekindla hinge sõltumatu tahte abil. Kuid suurimad võimalused ja teadmusajastu piiritud saavutused on reserveeritud neile, kes on meie-kunsti meistrid. Tõeline suurepärasus saavutatakse külluse mõtteviisi abil, mis töötab isetult – üheskoos, vastastikuse austusega ja vastastikuse kasu nimel.

Mõistmisnälg. Inimsüdame vajadustest on vähesed suuremad kui vajadus olla mõistetud – omada häält, mida kuuldakse, austatakse ja väärtustatakse –, et olla mõjukas. Enamik inimesi usub, et mõjukuse võti on suhtlemine – avaldada oma seisukoht teistele selgelt ja veenvalt. Aga kui te selle üle tegelikult mõtlete, kas te siis mitte ei leia, et kui teised teile midagi räägivad, siis selle asemel et tõeliselt kuulata ja mõista, valmistate te sageli kiiruga ette oma vastust? Tõeline mõjutamine algab siis, kui teised tunnevad, et nemad hakkavad teid mõjutama – kui nad tunnevad, et te olete neid mõistnud –, et olete kuulanud sügavuti ja avameelselt, ja et olete avatud. Kuid enamik inimesi on emotsionaalselt liialt haavatavad, et kuulata sügavuti: katkestada piisavalt kauaks oma tegevus, et keskenduda mõistmisele, enne kui asuvad oma ideid edastama. Meie kultuur anub, isegi nõuab mõistmist ja mõjuvõimu. Ometigi juhib mõjutamise printsiipi vastastikune mõistmine, mis on sündinud vähemalt ühe inimese kohustumisest esmalt kuulata.

Konflikt ja erinevused. Inimestel on väga palju ühist, kuigi nad on nii suurepäraselt erinevad. Nad mõtlevad erinevalt, neil on erinevad, vahel võistlevad väärtused, motivatsioonid ja eesmärgid. Loomulikult tekivad neist erinevustest konfliktid. Ühiskonnas kehtib konfliktide ja erinevuste lahendamisel võistluslik lähenemine, püütakse võita nii palju kui võimalik. Kuid enamik head tekib kompromissi oskuslikust kunstist, kus mõlemad osapooled avavad oma seisukohti, kuni on jõutud mõlemale vastuvõetavasse punkti, või lõpeb asi nii, et kumbki pole tõeliselt rahuldatud. Milline raiskamine on omada erinevusi, mis suunavad inimesi kõige madalamale ühisnimetajale! Milline raiskamine on jätta valla päästmata loova koostöö printsiip, et leida probleemidele lahendused, mis on paremad, kui kumbki pool esialgu ette oskas kujutada.

Isiklik seisak. Inimloomusel on neli dimensiooni – keha, mõistus, süda ja hing. Mõtisklege kahe lähenemisviisi tulemuste üle:

KEHA

Kultuuriline kalduvus: säilitada elustiil; tegelda terviseprobleemidega kirurgia ja ravimite abil.

Printsiip: elada universaalsete printsiipidega harmoonias, kohandades oma elustiili, selleks et ennetada haigusi ja probleeme.

MÕISTUS

Kultuur: vaadata telerit, „lõbusta mind”.

Printsiip: lugeda laialdaselt ja sügavuti, elukestev õpe.

SÜDA

Kultuur: kasutada suhteid teistega, et edendada isiklikke, isekaid huvisid.

Printsiip: teiste sügavuti, austav kuulamine ja teenimine toob suurima rahulolu ja rõõmu.

HING

Kultuur: alistumine üha suuremale ilmalikkusele ja küünilisusele.

Printsiip: tunnistamine, et meie põhilise vajaduse, tähenduslikkuse, ja positiivsuse, mida me elus otsime, allikaks on printsiibid; nende loodusseaduste, mida mina isiklikult usun, allikas peitub jumalas.

Palun teil meeles pidada neid mõlemat, nii neid universaalseid väljakutseid kui ka oma ainulaadseid vajadusi ja väljakutseid. Seda tehes leiate kestvad lahendused ja suuna. Te leiate ka kontrasti tavakultuuris valitseva lähenemise ja ajatu, printsiipidele toetuva, ajastuid kestnud lähenemise vahel, mis muutub üha silmanähtavamaks.

Viimane isiklik märkus, mida tahan korrata, on küsimus, mille ma õpetades pidevalt esitan. Kui paljud teist on valmis surivoodil tunnistama, et nad oleksid tahtnud rohkem aega veeta tööl – või telerit vaadates? Vastus on: mitte keegi. Nad mõtlevad oma armastatule, oma perele ja neile, keda nad on teeninud.

Isegi suur psühholoog Abraham Maslow pani oma elu lõpus õnnelikkuse, rahulolu ja panuseandmise järeltulevatele põlvedele ettepoole oma eneseteostusest (tema kuulsa vajaduste püramiidi tipp). Ta nimetas seda eneseületamiseks.

Ka minu puhul on see tõsi. Kõige suurem ja rahuldusttoovam 7 Harjumuse printsiipide mõju ilmneb minu laste ja lastelaste elus.

Näiteks tõmbas mu üheksateistaastast lapselast Shannoni abistama Rumeenia orbusid ja ta kirjutas Sandrale ja mulle talle osaks saanud ilmutusest päev pärast seda, kui üks väike haige laps ta peale oksendas ja seejärel sirutas end välja, et kallistada. Sel hetkel tegi Shannon sisemiselt otsuse: „Ma ei taha enam elada isekat elu. Ma pean oma elu elama teenides.” Ja nagu ta kirjutas, läks ta tagasi Rumeeniasse ja teenib sestpeale inimesi.

Kõik meie lapsed on abielus ja koos oma abikaasadega on nad koostanud printsiipidel põhinevad missioonid, mis on suunatud teenimisele. Nägemine, et nad elavad vastavalt neile missioonidele, toob meile rõõmu oma järeltulijatest.

Kui loete „Väga efektiivse inimese 7 harjumust”, luban ma teile erutavat õppimist ja seiklust. Jagage oma armsatega seda, mida olete õppinud. Ja mis kõige olulisem, alustage õpitu rakendamist oma elus. Pidage meeles, et õppida ja seda mitte rakendada on tegelikult mitte õppida. Teada ja mitte teha tähendab tegelikult mitte teada.

Mina ise olen leidnud, et 7 Harjumuse kohaselt elamine on pidev pingutus – peamiselt seetõttu, et mida paremini teil läheb, seda rohkem muutub väljakutsete loomus, just nagu suusatamise, golfi, tennise või ükskõik millise spordialaga tegeldes. Kuna töötan ausalt ja pingutan iga päev, et elada nende, printsiipe sisaldavate harjumuste kohaselt, siis liitun selles seikluses teiega kindlasti ka mina.

– Stephen R. Covey